Tegelikult on nii, et ma peaksin kinole “Sõprus” ütlemata tänulik olema. Sel teemal, milliseid variante ja variatsioone filmi vaatamiseks olemas saab olla, on nad minu kitsukest maailmapilti ikka meeletumas koguses avardanud.
Selle aasta sisse on mahtunud igasuguseid eriskummalisi ja huvitavaid eksperimente, aga viimane ületas kõik eelnenud tuhandekordselt. See oli täiesti uus ?anr. Seekord ulatati mulle hispaaniakeelne film ja nn. tekstiraamat. Viimane polnud mitte tavaline tekstiraamat, selline nagu neid vahel mõne näitlejast sõbra käppade vahel olen kohanud: teate küll, kus on kirjas kes kust tuleb ja kes mida ütleb. Mulle ulatati puhastatud tekstiraamat, kust kõik üleliigne oli välja roogitud. Puhas dialoog.
Puhas dialoog näeb välja nagu väga halb luuletus ja kõlab veelgi sürrealistlikumalt.
Mis te teete, kui näete printerist tulnud Aa-neli paberilt, mis on täiskirjutatud sellisel moel:
Pane vaasi kive, muidu see kukub.
Neetud tuul!
Puhasta tähed korralikult ära.
Siin on nii palju leski!
Naised elavad siin meestest kauem.
Raimunda, ära ütle nii!
Või siis:
Jah, venelased näevad meie moodi välja.
Mida sa ka ei kuuleks, hoia suu lukus.
Ja ära näita, et sa saad meist aru.
Ma näitan kuidas siin asjad käivad.
Magamistoas ma lõikan, kuivatan ja värvin
Või hoopiski:
Lase mid välja, Sole!
Lase mid välja. Olen su ema.
Ma ei tee sulle midagi.
Mu ema on surnud.
Sa oled ehk ta vaim või kummitus.
Mis iganes, lase mind lihtsalt välja.
Olen su auto pagasiruumis.
Jah, kui te sellist asja kohtate, siis teadke, et teie käte vahele ei ole maandunud mitte järjekordse skisofreenikust külagrafomaani “luulekogu”? See ei ole ka eesti keele õpik muukeelsetele kodanikele.
Siinkohal on tegu hoopiski Hispaania kultusre?isöör Pedro Almadovari uusima filmi “Volver” puhta tekstiga. Seebi?anri töövihikuks, kuhu nutikal iseõppijal tuleb õpetlikud vahetekstid ise vahele kirjutada, võiks seda küll pidada. Huvitavaid mõtteid tekkis veelgi: äkki tasuks korraldada filmitudengitele säherdune workshop, mille eesmärk oleks leida, kas ja kui mitu erinevat filmi sama dialoogi peale ehitada annab. Äkki tuleks sealt midagi hoopis uut ja huvitavat välja? Äkki keegi suudaks millegagi üllatada?
Almadovari versioon mind küll üllatada ei suutnud. Kes on mõnd tema filmi enne näinud, see ju teab, et kuulus hispaanlane ei saa ainsaski filmis läbi ilma ainsagi surnud või poolsurnud tegelaseta ja nende piir on sageli üsna ähmast laadi. Kindlasti peab ekraanil olema veri ja nuga, kedagi kindlasti lõigatakse? keegi peab ennast kindlasti üles pooma. Kõigil naistel on veripunased suud, kõrged kontsad ja suitsusilmad, isegi surnutel. Keegi on surmavalt haige? aga tegelikult ei tea, kas ikka on. Keegi on kellegi ema? aga see on ikka ja jälle jube kahtlane. Isegi sel teemal, kas keegi on kellegi naaber, on neil alati mingi jama?
Seekord troonivad peaasjalikult neli latiinokaunitari, kes on omavahel rohkem või vähem sugulased ja aegajalt mingi poolkurt vanamutt, kelle ümber käib mingi jama. Ta on vist suguvõsa esiema või midagi säärast. Tal on vist vähk? aga äkki ikkagi ei ole ja mõistusega pole ka lood päris nii ja ta on hirmus-hirmus üksi ja mõtleb surmast ja üksindusest. Vahepeal maetakse keegi maha, aga kes ja miks, see jääb natuke ähmaseks. Aga tähtis on, et ilusti maetakse, hispaanlasliku suurejoonelisusega.
Tahtsin loo lõpetada sellega, et lugejatele filmi lõpp ka ära rääkida. Paraku läksid need nummerdamata Aa-neli paberid töö käigus nii lootusetult sassi, et ei suutnud mina sealt enam otsa ega algust üles leida. Järelikult vahet pole. Vaadelgem Almadovari uusimat taiest kui konkreetse lõpu ja alguseta, iseenda telje ümber tiirlevat seepi, mis käib ikka ja alati umbes selles võtmes:
Miks sa tagasi tulid?
Sest ma olin väga üksik.
Tere päevast.
Palun 8 meetrit riidenööri.
Ja natuke majapidamisseepi?. ainult sellest ei saa ma siinkohal hästi aru, miks tal seda nööri nii palju vaja on. Alati on keegi kellegi ema ja alati tahab keegi ennast ära tappa. So what?