Vatikani arhiivis on Liivimaa kohta säilinud kaks 16. sajandi käsikirjalist kaarti. Tänapäeval tuntakse neid kui Barberini kaarti (1564) ja Possevino kaarti (1582), kuigi kumbki nimetatutest pole kaardi autor. Mõlemad on itaallased, kes omal ajal erinevatel põhjustel Venemaal käisid ja tänu kellele on kaardid säilinud. Nende Venemaad kirjeldavaid reisikirju on ajaloolisest aspektist käsitletud nii itaallaste, venelaste, poolakate kui baltlaste poolt, kuid kaartidele on seni vähest tähelepanu pööranud vaid üksikud uurijad.
ESIMENE KAART. BARBERINI, 1564
Barberinid olid üks vanematest Firenze aadliperekondadest. Nad saabusid Firenzesse juba XI sajandil. Kuulsa perekonna tagasihoidlikust liikmest Raffaello Barberinist (1532-1582) oleks üsna vähe teada, kui poleks säilinud tema reisikiri Moskvast. Kaupmees Barberini märkmed pakuvad ajaloolastele erilist huvi kaupade ja nende hindade rikkaliku esituse poolest.
Narva vallutamine tsaari vägede poolt 1558. aastal tegi võimalikuks otsesed kaubasidemed Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Antverpenis kanda kinnitanud itaallased otsustasid omal käel vastselt avanenud Narva kaubateed Läänemerel katsetada. Tol ajal mängisid olulist rolli kaubanduslikud kokkulepped ja privileegid ning itaallased kasutasid ära olukorda, kus Vene võimud polnud neid andnud ei Inglise kompaniidele ega kellelegi teisele. Ülesanne tsaari sobivalt mõjutada usaldati 1564. aastal Raffaello Barberinile. Kuni selle ajani pääsesid Itaalia kaubad Venemaale maad mööda läbi Saksa, Poola ning Liivimaa alade, või Musta mere kaudu, kus genovalastel oli kolooniaid.
REIS VENEMAALE
Kauge Moskva valitseja juurde polnud kerge pääseda. Seda teades hakkas Raffaello Barberini mõjuvaid soovitajaid otsima. Ta muretses endale tsaar Ivan Julma tarvis soovituskirjad nii Inglismaa kuningannalt kui ka Hispaania kuningalt Felipe II-lt. Selles, et soovituskirja kirjutas katoliiklik suverään, pole midagi imelikku. Hoopis raskem oli aga veenda protestandist kuningannat Elizabethi soovitama Barberinit tsaarile. Kiri, mille kuninganna talle soostus kaasa andma, ütles ainult, et “kuna itaallane mitmesugustel põhjustel on meile väga kallis”, pidi talle võimaldatama “vaba liikumine Venemaal”, ilma et sõnagagi oleks mainitud tema kaubanduslikke huvisid.
Barberini viis end enne reisi algust kurssi vene õukonnaeluga ja maaga, mis oli tema reisisihiks. Kindlasti teadis ta, kui tähtsad olid Moskoovia ülikutele nende tiitlid. Tsaari ette ilmudes oli tal kaasas saksakeelne paberileht, kus seisis tsaar Ivan IV täielik tiitlite nimekiri. Moskvaga asju ajades pidas taolisest protokollist kinni ka Inglismaa õukond.
Teekond Venemaale algas Antverpenist ja kulges maismaal läbi Amsterdami, Hamburgi, Lübecki, Danzigi, Königsbergi ja Riia. Sõjaolukorra tõttu Eesti aladel mindi Riiast Tallinnasse laevaga üle Visby, sealt maanteid pidi Narva ja edasi Vene valdustesse, kus esimeseks sihiks oli Novgorod. Barberini viibis Venemaal juulist 1564 kuni augustini 1565. Oma reisist Moskooviasse kirjutas ta lühikese kokkuvõtte Relazione di Moscovia al conte di Nugarola, mis esmakordselt ilmus trükist 1658. aastal Vitterbos koos Oleariuse reisikirjeldusega.
ÜKSIKASJALIK LIIVIMAA KAART
Kaart kopeeriti Barberinile 1564. aastal. Pole teada, kas see on täielik või osaline koopia varem valminud kaardist; ta esitab Läänemere lõuna- ja idakalda alasid Hamburgist ja Kopenhaagenist kuni Smolenski ja Moskvani Venemaal, kaardipaberi mõõdud on 85×110 cm. Kõige detailsemalt on esitatud Liivimaa. Võib arvata, et selle koopia eeskujuks pidi olema mingi kohapeal, s.o Preisi- või Liivimaal koostatud kaart. Punktiiridega on kaardil näidatud tee Königsbergist Riiga ja mitmed Liivimaa lõunaosas paiknevad teed. Kaardil on esitatud ka Riiast põhja poole, Eesti aladele väljuvad teed. See tõsiasi tekitab arvamuse, et originaalkaardi koostaja on olnud preisi- või liivimaalane, sest riigisakslased poleks kindlasti nii palju üksikasju Liivimaa kohta teadnud.
Soomet näidatakse edelasse suunatud poolsaarena, mis polnud tol ajal tüüpiline, tavaliselt esitati Soome põhja-lõuna-suunalisena. Esmakordselt on Soome laht esitatud läänest itta suunatuna, Botnia laht on veel kirdesuunaline. Riia laht koos Kuramaaga on esitatud märksa väiksematena tegelikust suurusest. Üldse on kaardil esitatud kuus merelahte, nende hulgas Riia, Matsalu, Haapsalu ja Tallinna laht. Kaardi läänesuunalisest orientatsioonist tingituna on ka Läänemeri esitatud ida-lääne suunas. See on vanim teadaolev siiani säilinud kogu Läänemere ruumi ja tema põhjapoolseid, sügavale Venemaale ulatuvaid tagamaid kajastav, läände orienteeritud käsikirjaline ja koloreeritud kaart.
TEINE KAART. POSSEVINO, 1582
Mantovast pärit jesuiit Antonio Possevino sündis 1533. aastal. Jesuiitide ordusse võeti ta Liivi sõja alguse aastal 1558. Paavst Gregorius XIII, innustatuna kirjavahetusest Ivan IV-ga, nimetas Possevino veebruaris 1581 vahendajaks Poola ja Venemaa tülis ning märtsis lahkus ta Roomast oma uut ülesannet täitma.
Liivi sõja ajal tegutses ta Poola-Vene rahuläbirääkimiste vahendajana ja oli Venemaal eriti pidulikult vastu võetud ning samal ajal kõva valve all. Läbirääkimiste lõppfaasi nimetas Possevino raskemaks kui tule ja vee lepitamist.
Rahutingimuste kohaselt pidid venelased märtsiks 1582 lahkuma kogu Liivimaalt. Oma tegevusest rahu vahendajana koostas Possevino ülevaate Rooma ja kirja lisas asub ka koopia käsikirjalisest Liivimaa kaardist. Kaart on säilinud tänaseni Vatikani salajases arhiivis. Selguse mõttes nimetame kõnealust kaarti Possevino kaardiks. Kaardile pole kantud ei selgitavat pealkirja ega autori nime. Samuti puudub valmimise aasta. Kaart on orienteeritud läände, ta servadele on märgitud kolm ilmakaart, ülaservas asub occidens, alaservas oriens ja vasakul servas meridius, põhjakaar on tähistamata. Kaart ulatub Saaremaast läänes kuni Novgorodini idas, põhjas Laadogast kuni Daugavpilsini lõunas. Ka Possevino kaardile on Soome laht märgitud õiges ida-lääne suunas. Kaardi mõõdud (formaat) on 41×58 cm. Kaardi ligikaudne mõõtkava on 1:1 200 000.
Mitmed ajaloolased (Amelung, Arbusow ja Spekke) peavad võimalikuks, et Possevino poolt Vatikani saadetud Liivimaa kaardi algversioon on valmistatud juba 1529. aastal Alexander Schulteti või 1555. aastal Caspar Hennebergeri poolt. Nende poolt valmistatud kaardid pole aga meieni säilinud. Poola ajaloolane Karol Buczek arvab, et Strubycz tegi oma 1589. aasta kaardi Magni Dvcatvs Lithvaniae Livoniae et Moscoviae Descriptio eespool viidatud Possevino kaardi ja teiste seni meile tundmatute kaartide alusel. Kõrvutades Vatikanis säilitatud skitsi ja Strubyczi kaarti aastast 1589, näeme, et kaartidel on väga palju oluliselt erinevaid ja vähe sarnaseid jooni.
Kõik eelpool nimetatud uurijad on ühel meelel selles suhtes, et praeguseni Vatikani arhiivis säilitatavad Barberini ja Possevino kaardid on kohalikku algupära. Kohaliku algupära all mõistetakse kas poolakate, Preisimaavõi ordu-sakslaste valmistatud Liivimaa kaarte.
MÕLEMA KAARDI GEOGRAAFIA: PEATEE EUROOPAST VENEMAALE
Valdav mulje Barberini kaardist on kui Läänemere piirkonna üldkaardist, millel kõige detailsemalt on esitatud kogu Liivimaa piirkond. Tekib arvamus, et Liivimaa oli kaardi tegijale põhjalikult tuntud. Poola, Rootsi ja Venemaa territooriumid on esitatud tunduvalt vähema üksikasjalisusega.
Sakslasest kaartide uurija Michow nimetab seda kaarti Barberini reisikaardiks ja tabab üsna hästi kaardi olemuse – kaart ongi keskendatud esitama peateed Euroopast Venemaale, mis tol ajal kulges üle Läänemere ja läbi Liivimaa. Kaardil on näidatud ka riikidevahelisi piire. Skandinaavias Taani, Rootsi ja Norra vahelised piirid. Esitatud on Leedu ja Liivimaa vaheline ning Poola ja Vene vaheline piir, rääkimata Liivimaa ja Moskoovia vahelisest piirist. Läänemeres on kujutatud üheksa saart.
Jõgedest on märgitud kolm nimetut jõge, seejärel Visla, Neemen ja selle lisajõgi Neris, Lielupe koos lisajõe Memelega, Daugava, Salatsi, Koiva, Pärnu, Emajõgi, Võhandu, Piusa, Narva, Luuga, Neeva, Velikaja, Volhov, Volga, Moskva ja Dnepri jõgi. Kokku seega 22 jõge. Kusjuures kaardi autorile on teada, et Daugava, Volga ja Dnepr ei alga ühest järvest, vaid Valdai kõrgustiku erinevatest äärtest. Alles 1549. aastal ilmunud Herbersteini suurel Venemaa kaardil on nende kolme jõe algus üksteisest selgesti eraldatud, sinnani olid teadmised Venemaa keskosa kohta veel üsna udused ja kaartidel esitati olematut järve, kust kolm suuremat jõge alguse said.
Järvedest on Liivimaa osas esitatud Võrtsjärv, Aluksne ja Lubani järv, nimepidi on mainitud Peipsi, Laadoga ja Ilmeni järv.
Possevino kaardil näidatud ala ulatub Saaremaast läänes kuni Novgorodini idas, põhjas Aveclis (Nöteborgi?) kindlusest Neeva jõe väljajooksul Laadogast kuni Duneborgini (Daugavpilsini) lõunas, seega erinevus kahe kaardi pinnas on silmatorkav. Võrdlusel teiste samaaegsete kaartidega selgub, et Possevino kaardil on kogu Eesti lääneranna saarestik esitatud õigemates suuruse ja suundade vahekordades. Need Liivimaa kontuuri detailid, mida Euroopas trükitud mere- ega ülevaatekaartidel veel 150 aastat hiljemgi üsna harva esines, on sellel kaardil olemas.
Kura poolsaar ja Liivi laht kanti trükitud kaardile 1539. aastal, mil Olaus Magnuse suurtöö Carta marina valmis sai. Kuramaast on teadlik olnud ka Possevino kaardi autor, Riia lahe ranna loodesse pöörav ots näitab kindlasti poolsaare jätkuvat suunda. Soome laht on mõlemale kaardile märgitud õiges ida-lääne suunas. Trükitud kaartidest näitab Soome lahe õiget asendit Waghenaeri 1589. aastal ilmunud mereatlases esitatud Euroopa kaart.
Mõlemal käsikirjalisel kaardil on oma ajastule tüüpilise linna silueti märgiga esitatud kõik linnad ja linnused. Igal linnasiluetil on oma kordumatu eripära, nad on välja joonistatud linna suurusele ja tähtsusele vastava kujutisega.
NIMED KAARTIDEL
Olaus Magnuse 1539. aastal ilmunud Carta marina esitab Soome ja Liivi lahte ning seitset Eesti randade olulisemat saart ilma nimedeta, kaardil on peaaegu kõik Liivimaa tähtsamad linnad, kokku üle 40. Portantiuse kaardil Livonia 1573. aastast, mis on esimene trükitud Liivimaa kaart, on esitatud üle 80 kohanime. Tunduvalt suuremat ala esitaval Maciej Strubyczi 1589. aasta kaardil Magni Dvcatvs Lithvaniae Livoniae et Moscoviae Descriptio on Liivimaa osas esitatud natuke üle 60 kohanime.
Barberini kaardile on kantud 12 jõge nimepidi, kokku on neid aga 22. Üheksast Läänemere saarest on nimega esitatud viis, Bornholm, Gotland, Saaremaa, Hiiumaa ja Ruhnu. Hiiumaa läände ulatuval neemel on näidatud Kõpu tuletorn, mille ehitust alustati 1504 ja mis valmis aastal 1532. Läänemere kallastele on kantud 12 linna ja neist 11 on esitatud nimega: Hamburg, Lüübek, Stettin, Kopenhaagen, Helsingör, Helsingborg, Visby, Stockholm, Åbo, Helsinki, Viiburi, Nöteborg. Ei saa unustada, et Helsingi rajati kuningas Gustav Vasa käsul 1535. aastal vastukaaluks Tallinnale.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et Barberini kaardile on kantud üldse 138 geograafilist objekti, neist vana-Liivimaa osas 82. Possevino kaart esitab Liivimaalt ja otse tema piirialadelt 128 kohanime (linnad, kindlustused, saared, jõed jne). Jõgedest on nimega esitatud kümme ja nimetuid veel kaheksa. Paljud neist ilmuvad ja jäävad püsima kaartidel alles järgmisel sajandil.
Järvedest on Liivimaa kagunurgas märgitud Lubani järv ilma nimeta, samuti Võrtsjärv on nimeta. Peipsi esineb nime all Pebis, Piirissaar Peipsis on esitatud nimega Selcav. Eesti rannikule jäävatest saartest on märgitud Osel, Daghon, Mon (Muhu), Nargen (Naissaar), Nuk (Noarootsi) ja Run, lisaks veel Soome lahes Hogelant (Suursaar).
Seega on ka selle kaardi autor Liivimaaga väga hästi tuttav olnud.
TEED 1564. AASTA KAARDIL
Possevino kaart teid ei esita. Barberini kaardil on punktiiridega esitatud hulk olulisemaid linnade vahelisi teid, mis markeerivad juba itineraaridest tuntud marsruute. Lisaks tähtsamatele teedele on Eesti aladel esitatud mõned sellisedki, mis suurematest kaubateedest kõrvale jäävad, kuid kohalikes oludes siiski suuremat tähtsust omasid.
Narvast edasi Venemaale kaart enam teid ei esita. Samuti pole näidatud tol ajal kindlasti funktsioneerinud tee Königsbergist Vilniusse ja sealt edasi Polotski kaudu Novgorodi, kuigi selline tee on nime all “Prusskaja doroga” teada juba sada aastat varem. Venemaa alad on selles mõttes tõetruult esitatud, et teadatuntud Venemaa teedetus kajastub hästi sellel kaardil.
LÕPUKS
Kõige eeltoodu põhjal saab kinnitada, et 16. sajandi 60.-80. aastatel liikus Euroopas, kaarte väljaandvates ringkondades kahe erineva autori vähemalt kaks erinevat versiooni Liivimaast. Mõlema kaardi algversioonid erinesid omavahel kõigis olulistes detailides, mis tähendab kindlasti ka kahte erinevat autorit. Barberini kaardi eeskuju oli kasutusel Madalmaades ja valmistatud tõenäoliselt Liivimaal. Possevino kaardi algversioon võib olla Preisi (või Poola) päritolu.