Kahekümne aasta eest 8. mail pidas toonane Saksamaa Liitvabariigi president Richard von Weizsäcker suurt tähelepanu äratanud kõne, milles ka ise Teisest maailmasõjast osa võtnud president nentis fakti, et sõja lõpp ei kujutanud endast Saksamaa jaoks mitte üksnes lüüasaamist ja alandust, vaid oli ka vabanemiseks ja uueks alguseks.
TSIVIILELANIKKOND ON UNUSTATUD
Weizsäckeri väide võib tänapäeva Eesti tingimustes kõlada triviaalselt, kuid tolle aja Saksamaal oli tegu uue ja värske vaatega sellele traumaatilisele sündmusele Saksamaa ajaloos. Seda huvitavam on aga jälgida, mis punkti on arutelu sõja tähenduse üle jõudnud kakskümmend aastat hiljem, mil kired ajas üha kaugemale vajuva sõja üle peaksid tasapisi justkui vaibuma hakkama.
Öelda XXI sajandi majanduslanguses vappuval ja poliitilisse korrektsusesse lämbuval Saksamaal, et Teise maailmasõja lõpp polnud mitte ainult vabanemine, vaid tõi endaga kaasa veel loendamatuid kannatusi miljonitele – tsiviilisikutele, kes sunniti lahkuma Saksa idaaladelt; sõjavangidele, keda aeti Siberisse, Prantsusmaale, Belgiasse, Hollandisse või Suurbritanniasse sunnitöödele; naistele, kes langesid Punaarmee või Prantsuse võõrleegionäride vägistamise ohvriks või kõigile neile, kelle saatuseks sai jääda elama toonase Kesk-, täna rohkem tuntud kui Ida-Saksa aladele – nõuab suurt julgust ja sõltumatust. Et seda seisukohavõttu ka päriselt ei naeruvääristataks ega põlu alla pandaks, peab seejuures veel omama ka teatavat ühiskondlikku positsiooni. Olema näiteks erukindral.
Kaksteist endist Bundeswehri kindralit avaldasidki 16. aprilli “Frankfurter Allgemeine Zeitungis” üleskutse pealkirjaga “Unustamise vastu”, milles juhtisid tähelepanu tõsiasjale, et 8. mail on sakslaste jaoks kaks nägu: “Esiteks märgib ta tagakiusatute vabanemist ja Teise maailmasõja lõppu Euroopas. Teiseks on 8. mai 1945 Wehrmachti lüüasaamise päev, Saksamaa jagamise ning osa tsiviilelanikkonna ja sõdurite esimeste pärastsõja-aastate õudse saatuse algus.”
ENAMIKU ARUSAAM AJALOOST
Eestis poleks sellise paberiga laineid võimalik lüüa – isegi punaminevikuga president ja peaminister tunnistavad nagu ühest suust, et ajalugu on mitmetahuline paratamatus ja tema taagaga tuleb meil elada.
Küll aga Saksamaal, kus sotsialistist liidukantsler osaleb Normandia dessandi aastapäeval ja Moskva pidustustel ning tunnustab vaid oma kodumaa liitlastepoolse vabastamise fakti, jättes täielikult kõrvale tõsiasja, et üks osa Saksamaast vabastati mitte ainult natsidest, vaid sakslastest üldiselt (Preisimaa, Sileesia, Pommeri jt. Oder-Neisse joonest itta jäävad alad), osa puna-“vabastati” ning vaid Lääne-Saksamaa langes tõepoolest enamvähem inimlike sissetungijate kätte.
Paraku esindab ta sellega väga laialt levinud, kui mitte enamiku saksa rahva, siis kindlasti saksa noorsoo enamiku arusaama ajaloost. Millest see räägib?
RAHVUSLIKU IDENDITEEDITA MAJANDUSÜHENDUS
Tegelikult ei ole Saksamaa ainuke Euroopa riik, kes on kaotanud sideme oma rahvusliku traditsiooniga – ja seda nii heas kui halvas. Küll aga on Saksamaal toimunud see kõige drastilisemalt, nii Esimese kui Teise maailmasõja lõpp ja nende vahel natsionaalsotsialistide võimuhaaramine tõid kõik endaga kaasa valitsusringkondade ja ühiskonna arvamusliidrite välja vahetamise. Iga kord raputas Saksamaad tõsisemalt ja üha lõhkus üha rohkem tema sidusust, tema võimet toetuda tavadele, headele kommetele, eeskujule üles kutsuvale ajaloole.
Natsidepoolsest Preisimaa traditsioonide perverteerimisest oli vaid üks samm soovini unustada, unustada kõik ja keskenduda vaid majandusliku heaolu ja õnne saavutamisele. Sellele aitas vaid kaasa SDV kui halva unenäo olemasolu. Lääne-Saksamaa tahtis unustada Saksamaa ja lihtsalt olla rahvusliku identiteedita kodanlik majandusühisus. Saksamaade ühinemine sellesse skeemi ei mahtunud, et see toimus aga Lääne diktaadi kohaselt, pole selles midagi üllatavat, et uuel Saksamaal püütakse ideoloogiliselt jätkata “Bonni vabariigi” liini.
Et see liin ei sisalda endas aga mingit ideoloogiat peale iseenese eituse, saabki tulemuseks olla vaid ülejäänud maailmas parimal juhul kaastundlikku mõminat stiilis “Saksa Sonderweg” äratav via dolorosa.
ASJAD, MILLEST “HEAS” SELTSKONNAS EI RÄÄGITA
Ometi on selle Saksa Sonderweg’i puhul – kui selline asi üleüldse eksisteerib1 – tegu üha süveneva nähtusega, paranemise märke pole näha, vastupidiselt paljude ootustele, et aeg kõik haavad parandab.
Pigem liigub Saksamaa järjest enam poliitiliselt korrektse täisleppimatuse suunas, mille eesmärgiks pole ei rohkem ega vähem, kui välistada teatud ebakorrektsete mõtete lausumise ja mõtlemise – näiteks Teise maailmasõja lõpu üle arutleminegi on “kahtlane” teema ning väide, et liitlased vajasid Saksamaa täielikku ja tingimusteta kapitulatsiooni muu hulgas ka selleks, et välistada võimalus vastutada oma sõjakuritegude eest (sõjas on teadupärast alati kaks poolt ning absoluutselt eetilisel skaalal ei ole ju loogiliselt võimalikki, et kumbki neist täiesti puhas oleks), kuulub juba selliste alla, mida heas seltskonnas lihtsalt ei lausuta.
ARMASTUS SUURE VENNA VASTU
Seega liikus Saksamaa vastu Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäevale hirmunult optimistlikus meeleolus, kus kõigi avalikku rolli täitvate inimeste näol on vaheldumisi täis laia naeru vabastamist meenutades ja sügavaid murekortse saksa rahva maxima culpa üle mediteerides.
Kui mure, mis on kahjuks ajapikku lihtsalt kindlaks võtteks ja näoilmeks kujunenud, võiks iseenesest veel aidata edasi mõtelda – sest kes tahab igaveses mures elada, pigem aitab mure meil (aga mitte sakslastel!) otsida sellele lahendusi – siis ülalmainitud optimism meenutab aga vägisi Winstoni ainukest tõelist armastust, armastust Suure Venna vastu:
“Oo, seda julma, tarbetut vääritimõistmist! Oo, seda tõrksat, vabatahtlikku pagu armastavalt rinnalt! Kaks d?innilõhnalist pisarat veeresid mööda ta põski alla. Aga kõik oli hästi, nüüd oli kõik hästi, võitlus oli lõppenud. Ta oli enda üle võidu saavutanud.
Ta armastas Suurt Venda.” George Orwell, “1984”