Complexions tähistab siin tantsus laade ja aspekte – kõiki kaasaegse tantsu omasid, mis on Dwight Rhodeni seatud ja kuulsaima tantsija Desmond Richardsoni esitatud. Mõlemad mehed on endised Alvin Ailey trupi solistid, mille kasvandikena nad millegi ees tagasi ei kohku. Kaasaegsest tantsust kirjutav lääne ajakirjandus võrdleb tüüpe keeva laavaga: neid ei häiri tinglikkus, liigutuste tõestamine ja vaatuste reeglid (tantsitakse ka ju klassikat, ent hoopis ennenägematus seades): Rhoden ja Richardson leiutavad kõik uuesti.
Kujutava kunsti ilu
Complexions on niisiis ballett täis ootamatusi, harjumuspärasest rahvuslikust kõigiti erinev. Tähelepanu on pööratud välisele mustrile, joonte puhtusele, kehalisele ilule, virtuoossusele. Kuhjunud poliitilisi probleeme ja filosoofilisi küsimusi lavale ei tooda, jutt on tantsu ja liikumise aspektidest, kujutava kunsti keha ilust ja vaatemängu jõust. Selle ansambli tantsu energia on igal juhul nakatav.
Dwight Rhoden ja Desmond Richardson pole koos töötanud mitte ainult balletilaval, nende partneriteks on olnud ka Madonna, Prince, Lenny Kravitz jt.
Complexions loodi New Yorgis, kultuurikatla- ja paabelina töötavas keskkonnas, see on tulem paljude stiilide ja kultuuride segunemisest. Trupp paiskab välja mõjutusi etnilisest ja vürtsikast muusikast, kinost ja fotokunstist, televisioonist ja moest, teatrist ning muustki. Kokteil, mis saab tekkida ainult suurlinnas, kus ei saa olla ekstsentriline – siis sind lihtsalt ei märgata.
Leiba ja vaatemänge – see on ka Manhattani impeeriumi hüüdlause, elustiil, tee kuulsusele, kus Complexionsi tantsijad demonstreerivad popmuusika, Nina Simoni laulude ja Chopini etüüdide-prelüüdide saatel kujuteldamatuid perform tumbles’eid.
Balleti “kolmas suund”
Rhodeni loetakse koreograafiks, kes lõi uue lavalise ja visuaalse liikumise keele. Ansambel ammutas endasse New Yorgi vaimu, pulbitseva loomuse, kõmava klassika ja breiktantsu, d?ässi ja roki, tänavatantsude segud (New Yorgis peetakse endiselt lugu klassikalisest vene balleti traditsioonist). Urbanistliku balleti soov erineda eeldab tõsist harjutamist, aastatepikkuseid treeninguid, mille tulemusena esinevad Complexionsi trupis atleetliku kehaehitusega tantsijad.
Rhoden ise alustas tantsimisega 17-aastaselt: klassika jaoks hilja, kuid moderni jaoks veel sobivas vanuses. Samaaegselt draamaõpingutega osales ta kaasaegse tantsu ansamblis Montrealis ja ansamblis Daytone, hiljem saigi temast Alvin Ailey solist.
Luues tänaseks üht populaarsematest kaasaegse balleti truppidest, rajas ta sellega oma isikliku koreograafia, lavastades hiljem etendusi ka teistele ansamblitele – enam kui 60 tööd, sealhulgas New York City Ballet’le ja Harlemi koreograafilisele ansamblile.
Rhodeni koreograafiat peetakse maailma balleti “kolmandaks suunaks”. Esimene suund on muidugi klassikaline ballett, teine moderntants ja kolmas mõlema suuna läbipõimimine.
Oma koreograafia loomisel kasutab Rhoden nii klassikalise balleti koolkonda kui ka moderntantsu plastikat, samuti akrobaatikat, segades oma kompositsioonides kõike kõigega – musta d?ässi valge moderniga, latiino kired klassikalise rangusega jne.
Desmond Richardson on esinenud mitte ainult Alvin Ailey, vaid ka William Forsighti trupis. Richardson on Complexionsi juhtsolist, eriliselt andekas, selle üle uhke ja oskab end publikule alati piisavas kõrguses esitleda. Mitte ainult New Yorgis, vaid näiteks ka Milano ja Rootsi Kuningliku ooperiteatri laval.
Richardson on esinenud koos d?ässitähe Aretha Frankliniga, osalenud filmis “Chicago”, praegu mängib ta veel Los Angelese ooperi lavastuses “Libahunt”. Hiljuti autasustati teda Alvin Ailey nimelise auhinnaga “Panuse eest kaasaegsesse balletti”.
Mine vaata Solarise keskuses maikuu teisel poolel.