On erinevaid suguvõsasid, kus oskusi põlvest põlve edasi antakse. Näitlejad, rätsepad, advokaadid ja kes kõik veel. Üks seltskond on paadunud piirinihutajad. Albert Einsteini kaastöötaja, ?veitslane Auguste Piccard, sai tuntuks mitte niivõrd oma töökaaslase kui selle tõttu, et ta tõusis 1930. aastal õhukindla kabiiniga õhupallisõidukiga pea 17 km kõrgusele. Koos oma poja Jaques Piccardiga ehitasid nad süvasukeldusteks batüskaafi Trieste, millega laskuti ka üle 10 km sügavusele Mariani sügavikku.
Jaques Piccardi poeg Bertrand on omakorda teinud õhupalliga ümberilmareisi. Tonnidest sellele reisile kaasa võetud kütusest oli maandumisel alles vaid mõnikümmend kilo. Nii ookeanisügavustes kui ka õhupalliga kulgedes on oluline õigel ajal lahti saada õigest kogusest lisakoormast. Et mitte sügavikku jääda või alla kukkuda või vastu mäekülge põrutada.
Kui laiemalt mõelda, siis on ka mõttepiiride ületamisel olulisim lahti saada liigsest koormast. Millise koormaga tuleb aga inimestel toime tulla ja millest oleks otstarbekas lahti saada?
Lood universumis
2009|. aasta detsembris toimus Kopenhaagenis ÜRO kliimakonverents, mille lõpptulemus jäi lahjemaks kui loodetud, kuid mille käigus sai selgemaks paljude probleemide olemus. Kliimast on saanud üks maailmapoliitika keskne küsimus. Kliima ja keskkond tervikuna on meie jaoks loomulikult oluline. Meie – see tähendab inimeste jaoks.
Me muretseme ikka ennekõike enda pärast ja säilimise ning jätkumise pärast. Selleks on ka põhjust. See, mida me oma vahetus (Maa elu) ümbruses näeme, ei ole Universumis tavaline. See eluolu on tavaline mõnesaja meetri või mõne kilomeetri ulatuses. 100 km kõrguses on olukord juba sootuks teine. Seal hakkab peale meie Universumi tavaline olukord: tühjus ja jahedus ning harva ettetulevad osakestevood.
Meie mõistuse omapäraks on see, et me suudame seda hõredat maailma mõista ja teisendada mudeliteks ning ennustusvõimelisteks valemiteks. Me mõistame seda tavapärast universumit vaid seetõttu, et on olemas tavapäratult tihe ja teistmoodi maailm. Maa ilm.
Meie mure keskkonna pärast on arusaadav ja seda tuleb tõlkida ning käsitelda ennekõike meie enda murena meie endi pärast.
Kas me oleme valmis välja surema
On kaks praktiliselt kogetud tõde: probleemid on reeglina lahendatavad, aga samas ei ole võimalik probleeme vältida. Probleemide vältimatuse mehhanism on sisse kirjutatud nii selle keemilise virvenduse enda loomusse, mida me kutsume eluks, aga ka ilmselt universumi nendesse mehhanismidesse, millest meil täna veel aimugi ei ole ja mis meie jaoks igapäist etteennustamatust ning üllatusi pakuvad.
Siit tekib inimkonna jaoks üks olemuslikke küsimusi: kas me oleme valmis välja surema nii, nagu seda, ütleme siis, maailma füüsikat mitte teadvad liigid paratamatult teevad? Evolutsiooniline tõde on, et liik püsib Maal 2-10 miljonit aastat. Kentsakas oleks, kui me ei seda ega muudki teadmist maailma kohta enda evolutsioonilise püsimise huvides ära ei kasutaks ning lähtuksime vaid ettevaatuspõhimõttest. Põhimõttest, mille filosoofiline alus on ju pigem probleemide vältimises, mitte nende lahendamises.
Täna näime me teadvat üsna selgelt, et meil on probleem. Näiteks kliima ja liigse süsihappegaasi hulgaga. On ka selge, et sellises olukorras ettevaatuspõhimõtte kasutamine on pehmelt öeldes mittetoimiv. Probleeme tuleb lahendada või vähemalt püüda lahendada ja seda juhul, kui on selge, et neid ei ole õnnestunud vältida.
Tühjast-tähjast lahtisaamine
Maailma füüsikaliselt mõistva inimkonna võis siis mõtlejaskonna elujanu võib pidada selgelt võimsamaks kui mõne teise liigi esindaja soovi elus püsida.
Inimene meisterdab juba täna endale sobilikke varuosi ja ilmselt võimaldab kogu olevate ning tekkivate tehnikate spekter meil siiski säilida Maal ka ägedate muutuste keskel paremini kui Kuul või Marsil. Loomulikult ei pruugi see olla maailm kõigi kuue või isegi ühe miljardi jaoks, aga see on ometi maailm maailma mõistva inimese jaoks.
Et see võimalikuks saaks, on meil vaja tulla oma koorma juurde. Tühjast-tähjast lahtisaamine pole lihtne küsimus. Taastuvenergial kulgev lennuk, mis suudab õhus püsida ka pärast päikeseloojangut, pole mitte järjekordne tehnikavidin, vaid tõestus, et nii saaksid toimida ka autod ja majad – kogu ühiskond. See aga ei ole mitte ettevaatuspõhimõte, vaid lihtsaim viis osta aega selleks, et lahendada probleeme … kliima ja keskkonnaprobleeme nende hulgas.
Maailm on inimestele ainuvõimalik olemispaik, aga loodus saab endaga suurepäraselt hakkama. Ka väga karmides ja väga muutlikes oludes.
Mida on öelda skeptikul või niisama irisejal, kui Bertrand Piccard on oma lennukil lennanud nii päeval kui ka ööl ja teinud sel moel tiiru peale tervele ilmale – vaid päikesest toitudes? Siis peaks hakkama ju aega üle jääma: nii naftasõltuvusest kui ka väitmisest, et nii saa … Aega, millega lahendada tegelikke probleeme.