Juunikuu esimesest Postimehest saime lugeda, et Kultuuriministeerium tegeleb nüüd loovmajanduse kaardistamisega. Loovmajandus või kultuuriettevõtlus või tegelikult ka meelelahutustööstus (kuigi viimane pole päris täpne) on Eestis olnud pikka aega kui mingi põrandaalune tegevus.
Meie kultuuripoliitika on rajanenud foobilisele ettekujutusele “tõelisest kultuurist” ja “tõelisest kunstist”, mis vajavat kaitset “odava massikultuuri eest”.
VÄLISVAENLASED – SISEVAENLASED
Tõsi, Eesti kultuur on alati haavatavas seisus globaalse meelelahutuskultuuri poolt. Vaadake Lauri Pihlapit ja Soul Militiat ja saate aru, mida ma mõtlen. Nukrad kodumaised valged neegrid.
Säärane kommertsiaalne sissetung on tegelikult hullem mistahes sõjalisest. Kui Ameerika Ühendriigid püüavad maailmale selgeks teha, et eksisteerib mingi rindejoonteta globaalne sõda rahvusvahelise terrorismi vastu, siis kultuuriliselt eksisteerib juba ammu üks samasugune rindejoonteta globaalne võitlus kultuurivallas.
Ühemõtteliselt on Eesti omakultuur siin nõrgemas positsioonis.
Kuid siin tuleb tõmmata üks oluline piir, mis Eesti kultuuripoliitikas on seni jäänud maha märkimata. Justkui polekski seda olemas. Nimelt: globaalse massikultuuri kõrval eksisteerib veel ka Eesti oma massikultuur – levimuusika, popkunst, reklaam, arhitektuur, meedia jne.
Nüüd küsimus: kas peaksime need panema ühte patta ning kaitsma meie “tõelist kultuuri” nende mõlema eest. Ilmselt mitte. See ei oleks mõistlik. Hulga targem oleks soodustada eestimaist meelelahutuskultuuri ning sellega tõrjuda eemale läänest pealetungivat. See omamaine meelelahutuskultuur pole mitte meie vaenlane võitluses “puhta kunsti” eest, vaid liitlane võitluses iseenda identiteedi eest.
KUNST JA KOMMERTS
Kunsti ja kommertsi vahekord on üks keskseid küsimusi kultuurikorralduses. Oleme tahes-tahtmata Euroopa Liidu tagamaa, metsanurgakant – nii nagu Eesti tagamaaks on Petserimaa setod, kelle oleme kergel käel nõus jätmagi teisele poole Vene piiri. Ilma tugeva omakultuurita, ollakse samavõrd kergel valmis jätma “teisele poole piiri” meidki?
Kodumaistest asjaoludest ajendatud “protektsionism” ei anna soovitud tulemusi, siis tuleks meil avardada oma vaatevälja. Rahvus kehtestab end oma kultuuri läbi. Seega on meie kultuuri konkurentsi- ja läbilöögivõime ka meie riikliku olemasolu pandiks. Ning siin pole ükski teadmine kurjast. Sellepärast peaksime me julgema rääkida kompleksivabalt ja kätega vehkimata ka meelelahutusärist.
Sel lihtsalt põhjusel, et ehk on kommertskultuurilt midagi õppida ka meie eliitkultuuril – sellel “puhtal kultuuril”, mida meil kaitsta on vaja.
NSV LIIDU KUMMITUSED
Avalik saladus, et Eesti meelelahutustööstus on riikliku peksupoisi rollis. Euroopa tuumikriikide valitsuste hool meelelahutustööstuse käekäigu üle tuleb teadmisest, et isegi kui geopoliitiliselt on Euroopa Liidus üldiselt viisakas isegi mitte unistada, veel vähem kavandada mistahes ekspansiivseid samme – kes seda uut maailmasõda ikka tahab! – siis kultuuripoliitika on ja peab olema alati ekspansiivne: taotlema oma kultuuri võimalikult laialdast esindatust teistes kultuuriruumides. Seda ei saavuta teisiti kui meelelahutustööstust soodustades või vähemalt: mitte takistades. Meil aga on vastupidi.
Majandusteadlane Kalev Kukk on juhtinud tähelepanu, et nn okupatsioonikahjud, mida me Venemaalt võiksime sisse kasseerida, kasvavad jätkuvalt. Jätkuvalt! Meie majanduse arengusse löödud 50-aastane auk, riigi majanduse ümberkorraldamine “sotsialistlike ideaalide” järgi, vajadus “nullist alustada” kummitavad meid siiamaani.
Ka meie kultuurielu (ja kultuuritööstuse positsioon) oleks teine, kui poleks olnud okupatsiooni. Meelelahutuskultuuri hirm on 50-aastase alanduse haavasool.
EESKOSTEORJUS
Nii sõltuvad meie loometegelased endiselt riiklike asutuste eeskostest. Luuletaja Baudelaire kuulutas 1855. aastal oma emale: “Kas te eelistaksite, et ma teeksin seda, mida teevad nii paljud kirjandusinimesed, kellel on vähem uhkust kui minul, ja mida mina pole teinud ühegi valitsuse ajal? Küsida raha mingilt ministeeriumilt tundub mulle jube, ja ometi on see peaaegu kombeks saanud; selle jaoks on valitsusel spetsiaalsed fondid. /- – -/ Parem olen juba kõigile võlgu.”
Jah, muidugi, 1887. aastal “Kurja õite” ilmumise eel pöördub ta rahvahariduse ministeeriumi poole teaduste ja kirjanduse fondist toetuse saamiseks. Mõne päeva pärast määrataksegi talle 200 franki. See raha küsimine ei jää viimaseks ja saja- paarisajafrangiseid toetusi saab ta rahvahariduse ministeeriumilt edasistel aastatel veel mitu korda.
Samasuguste palvetega on end sunnitud alandama ka Eesti loometegelased. Koos toetusepiskuga sunnib riik peale ka teatud käitumismustri.
LÜHIÜHENDUSTE SUMMA
Võtkem üks hästi suvaline näide. Hiljuti korraldati Tallinna Kunstihoones näitust “Homo grandis natu”. Selle kirjelduses teatati: “Näitus käsitleb vanaduse ja vanainimese tähendust ja rolli praeguses ühiskonnas.” Ei saagi nüüd aru – kas tegemist oli hoopis ühiskondliku ja demograafilise ettevõtmisega? Igatahes on selge, et see lühiühenduste summa ei kujuta endast kunstinäitust. Sellised asjad ei juhtuks kui seda ei soosiks riiklik kultuuripoliitika, Kultuurkapitali rahadest, Hasartmängumaksu nõukogu kinnimaksmisel?
Kultuuriavalikkust aga arutles selle üle, kas Katarzyna Kozyra videoinstallatsioon “Naiste saun” on “eetiline” või “ebaeetiline”. Eestiski on räägitud teosekeskse kunstikriitika vajalikkusest. Võinuks olla ükski, kes toonuks kriitikud maapeale – saunanaiste juurest kunsti juurde!
NSV Liidu kultuuripoliitika tahtis teha kultuurist poliitika vahendit. Kohustuslikud kummardused partei ja tema juhtide poole, riigikorra vaidlustamatus kunstis, tsensuur? Olgugi, et see ei saanud kunagi täiel määral valdavaks, totaalseks kontrolliks, ikkagi on see inertsist meie kultuurihindamise taustsüsteemiks. Oleme tundlikud kõigele sellele kultuurivallas, mille eesmärgiks ei ole “puhas kunst”.
Ja polegi vahet, kas kultuuriüritus taotleb poliitilisi eesmärke, nagu NSV Liidu ajal või taotleb ta ärilisi eesmärke. Ühtviisi “kahtlane” paistab see ikkagi. Parem siis juba leppida opakate kuraatoritega, kellele riik on näituse korraldamiseks raha andnud.
EESTI EDU MUDELID
Kultuurilise vabanemise tegi võimalikuks pööre totalitarismist demokraatiasse ja kapitalismi asetumine plaanimajanduse asemele. Mõlemad toetuvad eraalgatuse primaarsusele ning riigi osaks jääb luua tingimusi, korraldada üldist fooni.
Kui ebaloogiline, et me kultuurivallas kipume siis eelistama riiklikku eraviisilisele. Paljuräägitud käibemaksuküsimus on selle näiteks. Eraettevõtjast kultuurikorraldajat karistab riik 18% käibemaksuga – korraldagu ta või sümfoonilisele muusika tipptasemel festivali. Samas kui riigi poolt soositud (ja niigi juba toetatud!) asutused võivad teha mida tahes (näiteks sellise “kõrgkultuuri” maale toomine Eesti Kontserdi poolt nagu “Mamma Mia” muusikal). Säärast riiklikku kommertsialismi soodustatakse üle kolme korra madalama – 5 % käibemaksuga.
Ühelt poolt on Eesti edu pandiks olnud liberaliseerimine ja liberaalne ettekujutus riigist, mis küll osaleb protsessides, mitte aga nende suunajana, vaid eraisikute initsiatiivide toetajana. Kultuuripoliitikas on aga vastupidi. Riik tahab siin olla peamiseks otsustajaks “õige” ja “vale” kultuuri vahel. Eraettevõtjate poolt edendatav meelelahutuskultuur on ühemõtteliselt kuulutatud “valeks”.
T?INOVNIKUTE MURE
Selle küünilise mängu eesmärgiks on tegelikult hoida kultuurikorralduses jämedamat otsa riiklike institutsioonide käes – elik säilitada ka kontroll kultuurimaastikul toimuva üle. Ära on langenud selle poliitiline eesmärk, jäänud on vaid kultuuriametkondade sügavalt isiklik vajadus säilitada status quo – ja sellega seotult oma olulisus. Kultuur on liiga tihti tsunftivärk.
Sarnastele järeldustele jõuab näiteks hiljutise Ekspressi veerul filmiprodutsent Anu Veermäe: “Korporatiivse käitumise piire mittetajuvate isikute usaldust kaotada pole häbiasi. Niisuguste a metnike “usaldus” on nagu võlg, millesse end kord-korralt aina hullemini sisse mässid.” Eesti Filmi Sihtasutus on Anu Veermäe sõnul enesele võtnud “nõukogudeaegse “kunstinõukogu”” staatuse!
Kuni see jätkub – kuni seda jätkatakse, kui täpne olla – seni kehtib Eesti kultuuris täiesti üheselt maksiim: hoida kultuur lahus massidest. Kui meie kultuuripilt tundub elukauge – ja nii tundub -, siis ei ole selle põhjuseks mitte tingimata kultuuritegijate elukaugus, vaid Kultuuriministeeriumi soov hoida kunstiinimesi pihus, aga varjatult. Teisisõnu anda neile piisavalt, et ära elada, kuid hoida neid hulkade poolehoiu võitmise eest.
Siit ka Kultuuriministeeriumi nõue, et kultuur ja kunst peavad olema odavad, räpased, nõmedad, igavad, inetud, masendavad ja nilbed. Nii ehk õnnestub seda kultuurielu nii elada, et keegi ei märka.
***
1 Kuraator: Reet Varblane, kunstnikud: Tatiana Antoshina (Venemaa), Kadi Estland, Infotankistid, Ivar Jung, Katarzyna Kozyra (Poola), Marco Laimre, Peeter Laurits/Toomas Kalve, Ly Lestberg, Marge Manko, Mare Mikoff/ Aili Vahtrapuu, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Jaan Paavle, Ele Praks, Anu Põder, Piia Ruber, Piret Räni, Boaz Tal (Iisrael), Terje Tunis, Anu Vahtra, Eveli Varik, Epp Viires, Valeri Vinogradov.