Mina olen lihtne stjuardess, räägin asjadest nii, nagu ma neid oma silmaga nägin ja nii, nagu oma koolituse põhjal aru sain. Midagi ma välja jätnud ei ole, juurde pannud ka ei ole. Olen aus ja lihtne inimene, see lugu juhtus reisil Moskva-Tallinn, äriklassis, täpset kuupäeva ei mäleta, aga Edgar Savisaart mäletan väga hästi.
Reisi algus
Üks nendest, kes Savisaarega kaasas oli, see koeranäoga tegelane, tellis viina ja kana. Tõin kõigile pitsi stolit?najat ja keemiliselt kuumutatud kanakoiva. Solk muidugi, aga ei osanud üldse arvata, et sellest tuleb nii suur pahandus. Tundusid olevat tavalised mõttetud kliendid, nagu nad meil ikka on.
Ja siis läks lahti. See, kelle arvasin esialgu olevat mõne keskastme riigivarga või paremal juhul mõne väikepanga osakonnajuhataja, üritas ennast püsti ajada, kuid takerdus kõrvalistuja jalgadesse ja kukkus talle otsa. Vormitust inimpuntrast kostis lipitsev hääl: “Tütarlaps, tütarlaps?” Tütarlapseks kutsuvad stjuardesse eranditult perverdid, piitsutajad, kägistajad või kiiksuga feti?istid.
Siis eraldus ägavast ja puhkivat külakuhjast see, keda ma olin pidanud küündimatuks riigivargaks ja osutus Edgar Savisaareks. “Tütarlaps?” jätkas Savisaar poolelijäänud juttu, ehmatasin kohutavalt ja pillasin kaks viimast kana ja stolit?najat mingile mutikesele sülle.
Eit pistis kimeda häälega halama, nüüd saan karistada, mõtlesin õudusega, karistab kindlasti see koeranäoga ebard.
Seejärel kuulsin, kuidas Savisaar ütles: “Tütarlaps, ma pean tellimust täpsustama. Mitu kasti viina teil pardal on?”
“Meil on siin ainult paar pudelit?” üritasin hästi ametlikult seletada, aga mõtlesin, kuidas nad välja nuhkisid ja kui nad on kontroll – ja kui nad niikuinii kõike teavad -, siis ikkagi ei tohi midagi üles tunnistada. Aga võib-olla ei tea ja blufivad? “Kõik viin on paberites kirjas, pean vahetuse ülemalt küsima. Kas on veel mingeid soove?”
“Tooge viin siia,” kamandas Savisaar ja tooge kõik kanad ka siia. Pole vaja tükeldada, tooge tervelt. Tooge ainult terved kanad ja kinnised kastid. Liigume, liigume!”
Reisi keskpaik
Süda jättis neli lööki vahele, kust ta kõike teab, viinaärist, salakanaärist, kõigest. Vastu ajada polnud enam mõtet, kutsusin Leena appi ja me tassisime kõik kaheksa kasti Ruskirasmeri, liitrised pudelid, andis ikka vedada, ja 130 kana äriklassi. Viinad ladusime Edgari ette, ainult pea jäi üle virna paistma, kanadega käskis Edgar täita kogu ülejäänud vaba ruumi, grillitud kanad tuli panna Savisaare ümber, toored istmete vahele, istmete alla, vahekäiku kolmes kihis, kohvriluukide vahele ja Klandorfile ja Patrakovale sülle ja kaenlasse.
Kui me olime Leenaga kanad ja viinad äriklassi mahutanud, käskis Edgar meil kohale jääda ja pidas järgmise kõne, see oli kõige ilusam kõne, mida ma kunagi olen kuulnud. Seepärast jäi see mulle viimse sõnani meelde ja ma kasutan siinkohal võimalust, see üle korrata, sest ma tunnen ennast seda kõnet pidades parema inimesena.
Reisi keskelt lõpuni: Savisaare kõne
“Kuulake, Klandorf ja Patrakova ja teie kaks tolvanit ja varast, kokku neli armetut inimnäo minetanud olevust. Mina, Tallinna linnapea Venemaal ja Moskva linnapea Eestis; mina, kes ma olen Puutini Rahvarinde Eesti osakond ja Puutini rahvas Saaremaal; mina, õigeusu kiriku eesti paavst; mina, Bütsants; mina, punaarmee fraktsiooni eesti haru ja punabrigaadide ja punase khmeeri Harjumaa ?
Klandorf, raisk, kas sa kuulad või uinud seal? Kes ma olen? Kui sa kuulad ja aru saad, siis ütle, kes ma olen? Kohe praegu!”
(Koeranägu võpatas selle peale ja tema küüned kündsid diplomaadikohvri kunstnaha kõveraid, rebitud äärega ja higiseid vagusid. “Teie olete,” alustas ta iniseva häälega, “nagu öeldud, olete te okupatsiooniarmee kohaliku fraktsiooni ja khmeeri meeskoori, midagi punast oli ka, punane paavst ?”)
“Vait, mollusk!” käratas Savisaar ja jätkas: “Tõmba endale paar korda selle kanaga, mis sul vasaku kaenla all on, vastu molu, ja kuula edaspidi hoolikamalt. Kas te näete, siin on kaheksa kasti Ruskirasmeri, kõige puhtamat salaviina maailmas ja siin on persetäis tooreid kanu ja grillitud kanu niipalju, et me kõik võiks ennast lõhki õgida. Kas näed, Klandorf?”
(“Mulle läks mingi lima silma, ma ei näe üldse mitte midagi, aga ma usun kõike, mida mulle räägitakse. Kõht on jube tühi, venelased andsid ainult mingit vesist seenesuppi, lubage üks grillkana pintslisse pista, isake. Ainult üks kanake?”)
“Sa ei saa kana, Klandorf! Sa ei saa enam kunagi kana ega viina. Kas sa tead, Klandorf, miks sa ei saa enam kunagi kana süüa, viina juua ja Patrakova seltskonnast rõõmu tunda? Ma olen siin, siiapoole vaatad, isegi kui sa mind ei näe, Klandorf, kuulad, kus on sinu isand, isegi siis, kui ei näe ja jutust aru ei saa. Ja noogutad, raisk, noogutad kogu südamest. Nii nagu mina alandan ennast vene rahvarinde oligarhi ja õigeusu soolapuhujate ees, nii lömitad sina minu ees. Selge?
Mis puutub aga kanasse, nii grillitud kui tooresse, ja viinasse, siis keegi siin ei saa. Sellepärast ei saa, et meie vennad Pärnu linnas ja maakonnas nälgivad, palju on hukkunuid. Venemaal on aga majanduskriis ja raha antakse vähe, seda ei jätku mul omaks tarbekski. Sellepärast, et sinu kohver on tühi, Klandorf, sellepärast ei saa sa kana.
Patrakova puhastab mu küünealuseid, temal on teeneid, tema saab pooltoorest kana, teised siin ei saa aga midagi, kõik viin Pärnusse. Kui keegi minu alamatest Pärnus midagi tuuri paneb, siis jagab ta saaki minuga ja kui mina midagi Venemaalt või vene õhuruumist saan, nagu kanu või viina, siis mina jagan seda pärnakatega.
Aga sind, Klandorf, ma ei usalda. Just sellepärast kraapisin ma ise, oma kätega Lu?nikis maa sisse augu ja matsin selle vähese, mis vene rahvarinne mulle usaldas, mulle kui Tallinna linnapeale Venemaal ja Moskva linnapeale Eestis, kõik matsin sügavale savisesse pinnasesse ainult mulle teadaoleva kännu all.
Ja nüüd ma ütlen teile, mis edasi saab, toll uurib hoolega läbi Klandorfi ja Patrakova kehaõõnsused, leiab sealt ainult neile jäetud väikese üllatuse ja trambib jõuetus vihas jalgu vastu maad. Ära tee sellist ärapiinatud nägu, Klandorf, kohe võetakse välja. Samal ajal aga laevad mulle ustavad stjuardessid kanad ja viinad väikesele Pärnu liini lennukile, kus meil saab lõbus õhusõit olema. Ja nüüd plaksutame pilootidele õnnestunud maandumise puhul. Aitäh, mis te nüüd, mis te nüüd.”
Ja nii läkski, tuttav tollitüüp rääkis pärast Klandorfi läbiotsimisest imelugusid, aga meil Leena ja Edgariga oli tõesti väga lõbus reis Pärnusse, suvepealinna, aga sellest kõigest juba mõni teine kord.