Hääd vaatajad! Osad asjad on siin need, mis mulle endale väga meeldivad ja osad ka taolised, mis pole eriti kusagil rippunud. Eelkõige on tegemist kultuuriplakatitega, pluss üks Magistrali kaubanduskeskuse töö.
(Iseenesest topiks ma reklaami- ja kultuurplakati heameelega ühte kappi. Sest see oleks ülim saavutus – teha asi, mis täidab kommertssüsteemis eesmärke, mida mingisugusel kaubandusorganisatsioonil on vaja, aga samas niimoodi, et ka graafilise disaini mõistes suurepärane või mõttekas.)
Aga reklaamiklientide soovid on alati vastuolulised. Ühest küljest tahavad nad olla kõige kihvtimad, aga teisest küljest riske võtta ei julge. Sisuliselt on tegu börsitegemisega: ma toon sulle teataval hulgal raha, sina aga tee nii, et ma saaksin kolm korda rohkem tagasi. Kultuuriplakati puhul on siin vahe – nad ei taha niivõrd raha, kuivõrd publikut. Au ja kuulsust! See on see kõige suurem vahe, see tähendab, et kulturnikud on selgelt riskialtimad.
Iseenesest on see aga juba väga kõva asi, kui kultuurisündmused plakatit tellivad. Pigem on see sõpruskonnast tulenev efekt – peale selle, nad tajuvad, et nad võiks seda teha, tajuvad nad, et sel võiks olla nende asjale mingi lisaväärtus.
(Mis puudutab Eesti näitustegevust, siis see käib mulle täiesti närvidele. Okei. Võibolla nad on esteetilised? võibolla on plagudele kirjutatud isegi huvitav nimetus, aga see ei ole piisav põhjus, miks ma peaksin minema seda näitust vaatama. Meie tavaline näituseplakat – lihtsalt autori nimi ja näitusekutsung – ei ole kahjuks plakat, vaid tegelikult kuulutus, selle teksti võiks ükskõik kuidas ära kirjutada, kasvõi pulverisaatoriga seinale.)
Kui on suurepärane näitus, vajab see plakatit, vajab flaierit, vajab kutset. Mitte, et hoiame värgi pealt lihtsalt kokku. (Kokkuhoid on ka näiline, sest kultuuriüritustele tehakse plakat ju hoopis teistsuguste hindadega kui kommertsis. Ehkki see, et mina ei küsi raha, tähendab, et ma nõuan endale rohkem vabadust vastu, muidu pole huvitav teha.)
Edasi. Ühest küljest ma fännan koomikseid. Aga ma võibolla ei fänna seda puht formaalse vormi pärast, vaid koomiks annab võimaluse jutustada lugusid paremini, kiiremini ja tunduvalt rohkem. Ning teine asi – plakatil on reeglid. On klassikalised reeglid ja on muud. Aga nad on.
Kui plakat sind kahe sekundi jooksul ei köida ja kui sädet ei teki, siis võid rahulikult edasi minna. Kõik. Pole mõtet ka näitusele astuda. Mida kirjumaks meie keskkond läheb (ja ta läheb!), seda enam me peaks selle mitmekesisuse eest võitlema. Teisalt hindan väga lihtsaid selgeid, konkreetseid kujundeid. Kui sa suudad plakatiga teha sedasama asja, mida teeb tarbijaga ajakiri või raamat, on hästi. Aga ikka küsin aeg-ajalt endalt, on´s see eesmärk omaette?
Milline on siis hea plakat? Kurat, kui see oleks nii lihtne! Need funktsioonid, mida on plakatile kogu aeg omistatud, pole kusagile kadunud. Info peab kohale jõudma ja tegema seda adekvaatselt. Aga hea plakati omadusi on kogu aeg lisandunud ja – väga kõvasti. Näiteks peab hea plakat intrigeerima. Olema küll selge, arusaadav, ent ikkagi ootamatult põnev. Hea plakat koosneb paljudest vastuoludest, ent moodustab terviku, kus kõik vastuolud mängivad ühes ansamblis. Isegi kui on väga palju komponente, siis lõpuks plakatitegija teeb neist ühe maitse ja see üks maitse sisaldab kõiki detaile.
Kultuuriplakati puhul on oluline veel jätta meelde, et juba ammu ei tohiks plakat tegelda kultuurisündmuse ümberjutustamisega. Ma vihastan ikka ja alati, kui näen näiteks T?ehhovi Kolme õe plakatit ja seal ongi pildi peal kolm õde? Või veel hullem variant, et on kolm õde ongi need on näitlejad, kes neid osasid täidavad…
Kultuuritajumine on muutunud tunduvalt mitmekihilisemaks. Vanasti oli selge, et on üks partei, üks võim, üks arusaam religioonist ja soost või lastekasvatamisest või haridusest või mida tahes. See on muutunud.
Hea plakat tänases kontekstis räägib ka sellest, et üksühesust pole. Isegi siis, kui asi tundub selge, siis on ta selge ainult paljususe mõnest ainsast aspektist. Mitte siis, kui lisad juurde teise või kolmanda.
Kui ma rääkisin sellest, et maailm teiseneb ja kui me arvame, et oleme poliitiliselt muutunud vabamaks ja meile meeldivad näiteks homod – siis miks meile ei meeldi, kui me näeme kasukaga homo poes lihaleti ääres? Homo meeldib, aga homo poes, hõberebases, enam ei meeldi!
Plakat on ikka vastuoluline, ent see vastuolu olgu loogikast kantud.
Muutused toimuvad kogu aeg ja iga graafilise disaineri asi on neid tähele panna. Et mis maailmas tuksub ja kuidas tuksub. Seal pole vahet, on tegu kultuuri- või kommertsplakatiga, sest kõigisse asjadesse on meil ju ometi suhe? Või kuidas?
Mina tegijana tahan seda.
Ja ma tahan märku anda, et plakatil on väärtus.
* * *
<1>
<2>
1
Martin Rästa: Vot, vot, vot. Koomiks on huvitav nähtus ja palju mitmekihilisem kui võiks arvata. Plakati kontekstis eriti. Olen selle poolt, et kõiki ülesanded ei pea lihtsustama miinimumini. Näiteks plakatilt info-haaramist, vahetust. Lõbus. Hea küll, ürituse logo (?) plakati keskmes on võibolla natukene ülekoormatud. Ma olen selliste plakatite poolt. Segamise ja segunemise poolt.
Ivar Sakk: Paar aastat tagasi seisin tüdinult Varssavi plakatibiennaalil. Näitusesaalide seinad olid kolmes reas hiiglaslike plakatitega kaetud ning mul oli tunne, et ma olin kõiki neid juba varem näinud. See tuli sellest, et kuulsatele tegijatele olid ilmunud kloonid ja neile omakorda matkijad. Otsustasin näitust teise nurga alt vaadata: kas on mõni iseseisev kunstnik, kes teiste pealt maha ei pane ja kelle koolkonda ma ei suuda tuvastada? Oli küll üks – Marko Keki?ev.
Tõnu Kaalep: Keck kui koomiksimees. Koomiksplakat, mis genereerib ise endale sisu juurde, võiks aina laieneda, tuua mängu uusi tegelasi.
2
Martin Rästa: Ahah, ahahh. Tammsaare müüdi maha jah? Ja teised ka? Väga hea! Plakat, ma mõtlen. “Isiklik” pöördumine pastakal ja autorite isiklik looming on seotud, poosi ei ole. Hästi korraldatud lohakus teeb silmale rõõmu. Igatahes. Huvitavalt võõras esteetika selles reas.
Tõnu Kaalep: Maskeerunud Keck, teeb näo, et on viks, viisakas, kodanlust rahuldav, aga samas ikkagi osav.
3
Martin Rästa: Hahahahaa. Super!
Ivar Sakk: Minu lemmik. Mäletan siiamaani, kuidas murjanite näod ETV kontserdireklaamis tot-tot-tot tegid ja kui rabavalt see mõjus muu kultuurireklaami kleepivas magususes. Ise olen ka pidanud pead murdma, kuidas rääkida kaasagsest muusikast visuaalses keeles, aga nii teraseid mõtteid pole mul kunagi tulnud. Kadestan Markot.
Tõnu Kaalep: Iroonia, vabakäejoonistus, poliitiline mittekorrektsus tõusmas.
4
Martin Rästa: Ei oska seda plakatit vaadata, mõtlemata Martin Pedaniku töödele. Lahjendatud kujul Pedanik. See on üks paljudest Keki hüpetest.
Ivar Sakk: Pictoplasma loomad on tulnud moodsat muusikat näksima. Nad paljunevad nagu jänesed ja poolduvad nagu amööbid. Kui nad oma urgudesse tagasi pole läinud, punguvad nad siiani Nyydi plakatitel, sest seal on neil soe ja hea.
Tõnu Kaalep: Geomeetrilised taimloomad pea sügavamast sisemusest, võibolla alateadvusest.
5
Martin Rästa: Võib olla, et ma ei saa sellest plakatist aru. Võib täitsa olla, et ma pole näinud/kuulnud Raimo Kangro ooperit. Võib täitsa olla nii. Selline toorus igatahes hirmutab mind. Mis see on punk või?
Ivar Sakk: Ükskord leidis pime kana tera ja Estonia teater sai endale kaks plakatit, Don Giovanni ja Süda. V?ib-olla olid teravad, täpsed ja erkasd plakatid paremad, kui vastavad lavastused? Rohkem pole teater selliseid tellida julgenud ja õige kah – olgu nende etenduste amatööride valmistatud kuulutused sama provintslik, juhuslik ja uimane kui kogu nende värk.
Tõnu Kaalep: Joonistaja. Joonearmastaja. Triipude tõmbaja.
6
Martin Rästa: Kui oled terve päeva korrastatud tekstiblokke ühest ekraani nurgast teise nihutanud tuleb juua üks õlu ja pliiatsiga sodida täis üks leht paberit, võibolla kaks… Järgmine päev saab sellest sodist teha plakati. Õhtupoole.
Ivar Sakk: Igaühel meist oli koolipäevil kaustik, kuhu pastakaga sai sirgeldada. Kui sirgeldused üles suurendada, saab Hella Hundi plakati. Marko on selle ära teinud ja loonud koolkonna. Üks selle koolkonna jünger, tuntud luuletaja-disainer on pastakajoonistused reklaamivankri ette rakendanud.
Tõnu Kaalep: Keck kui kritseldaja kõrtsitahvlil.
7
Martin Rästa: Lõbus. Eluterve huumor ja energia. Koloriit on jahmatavalt jõuline. Lõpuni kindel lahendus, mida võiks tihedamini kohata, ma ei mõtle siinkohal ainult Keki kätetööd vaid kogu kodumaist disainimaastikku. Oluline märkus – aastal 2003| ei olnud veel igal jänesel tiibu. Tugev koloriit. Üks põnevamatest isiksustest selles reas.
Ivar Sakk: Ameerika 1970. aastate retrostiil tiibulaiutavate kotkastega, ümarnurksed imekirjad, popkoomiksid, Pärnu KEK ja esimesed rulad. Kes neid jõuaks lahuta.
Tõnu Kaalep: Paatos. Mitte totalitaarne, aga pidulik.
8
Martin Rästa: Vot! Puhas rõõm ja iroonia on tasakaalus. Aga miks kahvlil kolme haru pole?
Tõnu Kaalep: Tagasihoidlikum koomiks, pidulike elementidega, muudab väiksed asjad väga tähtsateks.
9
Martin Rästa: Vaikus. Ma ei ole kindel, et see plakat peaks näitusel olema. Või ei saa ma naljast aru.
Ivar Sakk: Ma tahaksin, et vinti oleks rohkem keeratud! Üle keeratud! Ära keeratud! Marko, saab ju ilusamini, eks ju.
Tõnu Kaalep: Tarbimisparadiis, kitshi närbumatu külgetõmbejõud. Inessa Josing oleks seda kunagi ostnud…