On ju tore kirjutada India kanaroast karriga, ehkki algatuseks võiks võtta lihtsamate toitude valmistasine nagu klassikalised pilaff ja gulja??. Nende kahega on muidugi nii, et 99% söögikohti Eestis pakub ikka veel tomatipastast nõretavat plovi ja arusaamatut lihakastet nimetusega gulja??. Kas meie kokad saavad üldse kunagi teada, et plov on venekeelne nimetus pilaffile ja kumbagi toitu ei mahu mitte ükski kuradi gramm tomateid? Ei. Meie kokad surevad seda lihtsat tõsiasja teada saamata.
SELJANKA VISAKE ÄRA
Niisiis purgisuppidest. Suvel, kui eriti ei viitsi (kusagil, midagi), on purgikas ideaalne asi. Eriti kui teda oma jõuga parandada. Aga kõigepealt. Me ei saa kulutada sekunditki purgiseljankale, sest eestipärane seljanka vihastab ja viib kohe tuju ära, kui sellele mõelda. Taguge kõik enesele pealuu sisse nüüd ja igaveseks, et seljanka on neerusupp. Toidus kasutatav neer on omakorda sea siseorgan, kus kusi tekib. Ja kui seda kaua ei leota, siis ongi sellel organil kusemaitse juures. Veelgi parem on neeru piimas leotada. Võibolla selle eelarvamuse tõttu kusemaitselistesse neerudesse, keedetaksegi meil tohututes kogustes mingit seljanka nimetusega lurri. Sellega on ka öeldud, et seljanka poole ärge isegi vaadake.
BOR?ID, HERNED JA OAD
Põhimõtteliselt võiks sama lugu ju ka bor?iga olla, aga ei ole!!! Võtame näituseks Salvesti sealihaga Ukraina bor?i. Tavaline ei kõlba kuhugi. Eriti naljakas on muidugi ilma lihata bor?. Kujutage ette, ka selline on olemas. Aga bor?iga on võimalik imet teha, kui juhtub olema käepärast veel üks sibul, tükike loorberit, murulauku ning väike tomat. Peet ja tomat on sõbrad, oleme seda alati kõigile headele inimestele väitnud ning keegi pole tulnud hiljem vastu vaidlema. Ülejäänu, mõistate isegi – tsak-tsak noaga tükikesed ja – mauhh! – supikesse. Pärast segage amps mädarõigast peale. Üldse peab tunnistama, et Salvesti supid on paremad, vana firma, ilmselt ikkagi traditsioonid. Ka herne- ja põldoasupp on täiesti söödavad. Herne- ja oasuppe parandame ülipeeneks hakitud sibulaga, mida võiks eelnevalt kergelt musta pipraga praadida ning ühe karmimat sorti suure küüslaugu ja küüslaugupressiga. Kes tahab ja kel on sia pekki, tehke see pisitükkideks, praadige pruuniks ja krõbedaks ning kohe potti. Tulemus on meeliülendav. Igasugune roheline niikuinii, mis siin rääkidagi! Seller, sibul, karu-, muru-, ja muu lauk, suts sojatki otsa.
LAMBA MURED
Uus tulija purgisupi maailma on firma kaubamärgiga Maakera. Peale lollide nimetuste polegi selle kohta suurt midagi öelda. Üks mõistlik toode neil siiski on – Loch Nessi lambalihasupp. Ainult see nõme nimetus häirib. No mis Loch Ness, mis sellel kõigel lambapoisiga pistmist on? Oleksid seal maakeras tõelised nupumehed, siis nad avastaksid mõnes Põlvamaa järves samasuguse koletise ja topiksid selle purki supi sisse. Aga muidu pole lambalihasupil väga vigagi. Ehkki Eestis kasvatatavad villalambad on väga kõikuva maitsega, ka supi sees. Sestap ongi hea süüa lambalihasuppi, kui eelmisel õhtul oled viitsinud utte teha. Juba õhtul maksab marineeritult praadida ära mõned õhukesed lambaribad, siis hakkida ja hommikul purgiasjandusele lisada. Siingi ei tule kahjuks küüslauk. Muuseas, lambalihasupi võib meega julgelt magusaks teha ning lõikuda sinna ka banaani, kiivit ja õuna.
VÕÕRASTE MEESTE SUPID
Nüüd ka tõelisest üllatusest ja jällegi Salvest purgisupi meistritelt. 300-grammistes purkides on müügil mehhiko, tai ja hiina supid. Ja üllatav, üllatav – täitsa head. Vaid Hiina supp on veidi üle pingutatud. Aga ikkagi, üle keskmise. Ainult et väike purk teeb nõutuks. Miks siis tai või mehhiko supp halvem on, et seda ei või sarnaselt hernesupiga pooleliitrisse purki pista. Hoopis omaette teema on, mida tuleb neile supikestele parandamiseks lisada. Pea kõike lõunamaist – julgest t?illist, jalopenost melonini, väikesest karrist rääkimata. Mehhiko supile meeldivad ka tortillatükid väga.