Selge, et tolvanid, kes laevakapteni teadet kütuselekke kohta ei edastanud, peaksid õlise sule sappa saama – õpetuseks ja äraatuseks vanale ja noorele rahvale. Miks meil seda ometi ei juhtu?
Proovime arvata.
Hämmastav, kui ebanormaalsed võivad olla niivõrd tõsise katastroofi tagajärjed meie ühiskonnas – see tähendab, et tagajärgi ei ole. Kõigepealt nädalake vaikust ja hiromantset ennustusmängu (mis sa hing muud teedki, kui nafta päritolu võib ainult oletada ja sedagi umbropsu), siis aga saabub kollektiivne ärkamisaeg. Ühekorraga avavad silmad mitu instantsi. Enne seda on rahustavad jutud umbes paarisajast hukkunud linnust andnud teed karmile reaalsusele ning 5000 laibale, rääkimata mõjust, mida põhjustab see juhtum toiduahelas – surnud linde söövad kiskjad, röövlinnud, kes kannavad katastroofi edasi, laiemale pinnale jne.
Niisiis, kõigepealt ärkavad inimesed piirivalves. Siis ärkavad veel paljud. Ärkab Villu Reiljan, ärkab sise-, ärkab peaminister.
Siseminister Kalle Laanet pühib silmi ja imestab, et küll on imelik, kuis Eestis oluline info sel moel liigub (et ei liigu). Reiljan ärkab ja hakkab õiendama: ma ju ütlesin ammu.
Olgu siseminiga kuidas on, aga Reiljan kui Keskkonnaminister tuleks pea jagu lühemaks teha, ehkki tema naftat merre ei kallanud ega infi kinni ei hoidnud, kuulub kogu asi tema kompetentsi.
Opositsioonisaadikud närisid asja läbi ning avaldasid survet: Reiljan, kes oma klannistunud ja korruptiivse omamehi soosiva tegevusega on ammu kõigil pinnuks silmas, tõmmaku lendu – surnud lindude asemel.
Reiljan leidis ülbelt – nagu ikka – et selleks pole mingit põhjust.
“Kriminaalasi lõpetatakse koosseisu puudumise tõttu ja süüdi on linnud ise!” Nii ütles Kuku raadio kuulaja Ants Loode, kes pidas lausega silmas Eesti rannikut tabanud katastroofi mõju keskonnaminister Villu Reiljani ametikohale. Õige küll.
Probleem on laiemalt selles, et meie riigis ei hakka tööle enne ükski ahel, kui lõpeb parteistuv, klannistuv ja riiki “omadeks” ning” teisteks” inimesteks jagav erakondlik poliitika.
Funktsioneerib siiski ainult terve organism, mitte kamp invaliide, kes tegelevad ühe ja kõige tähtsama asjaga – kuidas saada olulistele kohtadele oma sõbrad ja tuttavad, hoolimata sellest, kas viimastel on lauajalast rohkem või vähem mõistust.
Tark minister näitaks lahkumisega eeskuju, meenutagem Jõerüüti.
Reiljan aga, kelle keskkonnakapsaaias surm märatseb, ei kõssagi.
Nii et – mida siin imestada, härra Laanet? Mentaalsus on ju ministrile ja sestap ka riigile ning riigis toimetavatele ametimeestele näkku kirjutatud.
Kõik saabki sel juhul vaid mitte toimida.