Vaevalt saab sügismasendusega ühele poole kui juba algab tusameele talv. Ning kevadine porilirts toob endaga uue nuhtluse – parlamendivalimised. Need, kes selleks ajaks pole suitsiidi sooritanud, saavad hilinenud demokraatliku jõulukingituse ehk õiguse pista oma sedel läbi pilu kasti. Pista sisse! Tunda inimese igipõlisaelt suuremat mõnu – sissepistmist.
Ning tunnevad end pealekauba otsustajana, mis sest, et nende osa asjas on nagu liivateral kõrbes. Aga pigistagem kinni silmad ja toppigem sõrmed kõrvaaukudesse, et näha ja kuulda asja ilusamat ehk ülevat poolt.
VÄIKE TUTVUSTUS: KES ÜLDSE TULEVAD
Valida on meil nimelt terve hulga mõnusate parteide ja tarkade inimeste vahel. Keda kõiki tiivustab ja kannustab vaid üks – anda endast kõik oma rahva ja selle tuleviku nimel. Ja meie valikuks osutub see, kelle ettepanekud heategudeks on kõige nutikamad.
Keskerakond ja Rahvaliit – anname raha juurde (kui oleme endale võtnud nii palju kui kulub ja rohkemgi veel), Reformierakond – kala ei anna, anname ussi õnge otsa, Isamaaliit – teeme platsi aina puhtamaks (aga mitte nendest, keda teie arvate), Sotsid – hoiame nende sappa, kes mäkke tõusevad, Res Publica – oleme ausad niikaua, kui see kasulik on (ehk enne valimisi).
Nüüd on poliitilisele platsile pealegi kõigi märkide järgi ilmumas uus tegija – rohelised. Midagi rohelist on vilksatanud Eesti poliitikas varemgi, ent kähku koltunud või kinni jäänud mõne suurema seisuse hambavahesse. Nüüd siis jälle – rohelised. Pistavad idu kombel oma pea välja ja ähvardavad vohamisega.
MILLISED PLAANID, MILLISED ÜMBERKUJUNDUSED!
Rohelist maailmavaadet on ikka vaadeldud kui kavatsust kaikaid muile poliitikuile kodaraisse loopida. Arengule, edasiliikumisele, sellele, mida meid on harjutatud elu mõtteks pidama. Mida vähem rohelist, seda vingem tsivilisatsioon – eks ole me harjunud asju sel kombel vaatama. Palju rohelist on Eestiski vähemaks jäänud sestsaadik, kui me taas tõelise arengu teele keerasime. Kõik eelmainitud parteilised kambad hüüavad igaüks omal viisil turumajandusele hosiannat, rohelised aga justkui mingid binladenid ähvardavad neile käkki keerata. Ehk teisisõnu – rohelised on seltskond, kes pole veel lihaliudade ja pudrupottide juurde pääsenud.
Praegu näikse nii mõnigi roheliste mehikeste ninameestest isegi uskuvat seda, mida räägib. Seepärast, et nad pole veel poliitikud. Ega saagi kunagi selleks. Nagu võtame kasvõi isand Strandbergi. Milline mit?urin, milline ümberkujundaja rohelises vaimus. Millised plaanid, millised fantaasiad. Ning muidugi on seal veel Lotman, kuis muidu…
UNUSTUSE HÕLM
Aga parlamenti pääsemiseks oleks neil tarvis hoopis teistsuguseid mehi. Kelle leidmiseks pole neil enam kaua aega jäänud. Kes, kui nad leitakse, viivad küll rohelised parlamenti, aga siis juba hoopis teisi asju ning teistmoodi ajama, kui rohelistel oli plaanis. Siis – kes nuumatakse uimaseks ning kes läheb solvunult eikusagile, et langeda unustusehõlma.
Lõpuks ei teagi enam keegi, kes need rohelised õige on ja mis asju nad ajada kavatsesid. On roheline erakond oma mõne mõnusa parlamendikohaga mõne loodusehävitaja sooja külje all.
On niisugune, äsja tagasi astunud ministriga partei!