Tunnen mitmeid melomaane, kelle lemmikute hulka see legendaarne orkester kuulub (või on kunagi kuulunud). Mart Juur tõdes millalgi, et ei jaksa enam vanainimesena vaimustuda sellisest kõrvulukustavast lärmist nii nagu tudengipõlves ja tervislikum on kuulata näiteks ansamblit Pet Shop Boys. Tõsi, selleks ajaks polnud veel ilmunud Einstürzende Neubauteni paljukiidetud album Silence is sexy, mida võiks minu arvates vabalt kasutada kas või vanadekodus muusikateraapiana, kui seda pisut kärpida.

RAUDTEESILLA KONSTRUKTSIOONID

Üks minu tuttav Saksamaalt meenutab siiani heldimusega oma elu esimest kontserdikülastust, kui ta aastal 1980 koos vanema õega jälgis mingit kummalist seltskonda Berliini lähistel kiirtee-äärsele platvormile ülesseatud laval kirveste, saagide ja tont teab mis kila-kola abil helisid tekitamas…

Mõni aasta tagasi olin Peterburis öö majal ühe selli pool, kellega viina kõrvale kuulasime piraatplaadilt Neubauteni värskeimat heli teost ja tüüp seletas, kuidas ta selle bändi abil ennast nii-öelda leidnud on. Näha oli – poiss polnud vist juba oma pool aastat lasknud samas korteris elutsevat vanaema oma tuba koristama, kõike kattis paks tolmukord ja oma endiste iidolite – Sex Pistolsi – näod seinu katvatel plakatitel olid musta värviga üle võõbatud?

Pärast paaritunnist uinakut ajas mu värske tuttav hommikul kella seitsme paiku endale kaitseülikonna selga, võttis nagist respiraatori ja läks tööle – raudteesilla metallkonstruktsioone värviga üle pihustama.

ÕLU JA TÄTOVEERING

Minagi olen vahel kõhklusest võitu saanud, kui mulle kodus sahtlites sobrades mõni poolteist aastakümmet tagasi teadjamatelt sõpradelt lindistatud krigisev Neubauteni kassett näppu on jäänud ja aja maha võtnud. Bändi lummus pole aastatega vähenenud ja nii ei kõhelnud ma juhtumisi õigel päeval Stockholmis viibides oma kunagiste ebajumalate kontserdile hirmkallist piletit lunastamast.

Suursündmus leidis aset Hammarby linnaosa tööstusrajoonis paiknevas endisest külmhoonest ümber ehitatud spordihallis. Enne kontserti spordisaalis ringi patseerinud Neubauteni kriipsujuku-embleemiga T-särke kandvate fännide keskel tundsin ennastki sekti pühitsetud liikmena – kord lasksin õlleeufoorias tekkinud inspiratsiooni ajel Nyrok City Peeter Pasal elektripardlist meisterdatud tätoveerimisaparaadiga sama kriipsujuku mõne õlle eest oma õlavarrele jäädvustada. Kuna kunstnik õlled juba töö käigus kõrist alla kulistas, ei vasta kujutis oma proportsioonidelt just kuigi täpselt nimetatud logole, aga sekti kuulumiseks on ehk piisav?

RÖÖVEL ÖÖBIKU LÕIKAV VILE

Pärast kahest kitarristist ja mees- ning naishäälest koosneva kõlaliselt pisut meie Weekend Guitar Triot meenutanud kohaliku eelesineja pooletunnist etteastet kobis täpselt kell 21.00 publiku juubeldamise saatel lavale musta ülikonda riietunud Einstürzende Neubauteni liider laulja Blixa Bargeld, kes tegi publiku suunas väärika kummarduse, tema järel võttis laval kohad sisse ülejäänud bänd.

Pärast lüürilist avalugu läks lahti apokalüptiline kõlaorgia, mis aeg-ajalt taandudes laskis Bargeldi häälel vaevukuuldavaks sosinaks vaibuda. Mitmes palas tõi BB kuuldavale ebainimlikke, ülikõrgel helisagedusel venivaid kiledaid kriiskeid, mis viisid mõttele, et umbes nii võis kõlada Ilja Murometsi ratsu peruks ajanud Röövel Ööbiku luust ja lihast läbi lõikav vilistamine.

Lisaks süntesaatoritele, kompressoritele, torudest valmistatud löökpillidele ja muule metalsele risule, mis lugude vaheldudes laval asupaika vahetas, kuulusid bändi arsenali üllatuslikult ka kitarrid. Blixa Bargeldi saatemuusikutest väärib erilist esiletõstmist bassimees, keda tema välimuse põhjal oleks võinud pidada kuuluvaks pigem ansamblisse Scorpions – lokkis musketärisoeng ja sorgus vurrud, pintsaku all sügava lõikega maikasärk. Tema imid?iga moodustasid naljaka ebakõla kitarristi tagasihoidliku ametniku olek ja trummari 80. aastate gootirokkareid meenutav süsimustaks värvitud turris soeng ja laubale langev pikk tukk. Teise löökriistamängija hüsteerilise lavategevuse tipphetkeks kujunes sööst lavakõrgenduselt alla lava keskele, kus ta edasi-tagasi tormates nööri otsa aetud neljaviit plekk-kanistrit vastu põrandat tagus, kui BB sealsamas häirimatus rahus ühel kohal õõtsudes oma laulujoru edasi ajas.

Ah-jaa, kontserdi lõpu poole võttis bassimees pintsaku seljast ära, mida poleks just tingimata tarvitsenud teha – lumivalge ihu rõveda maika all mõjus üpris võikalt. Nojah, pagan neid shokimeistreid teab, võib-olla oli efekt ette kavatsetud.

KAASASKANTAV TEHAS

Ühe loo ajal tegi etteaste koguni üks Vilniuse ülikooli professor, kes kompressorid torude külge ühendas, millele järgnenud kompositsiooni BB moodsaks rahvamuusikaks ristis. Bändile ühekuise vahega need kaks kompressorit müünud firmat aga siunas Bargeld selle eest, et esimese võimsus oli olnud 97 megavatti ja teise oma ainult 96! Bändi loomingulisele tegevusele olevat see väga frustreerivalt mõjunud.

Vanemaid lugusid sisse juhatades avaldas BB arvamust, et enamik selle õhtu publikust polnud nende loomise ajal veel siia ilma sündinud. Tõepoolest, pooled umbes seitsmesajapäisest kuulajaskonnast tundusid olevat keskeltläbi kahekümbised? Pärast üht eriti ekstaatiliseks kujunenud mürgeldamist istus terve bänd lava serva juurde ja esitas isevärki ksülofonitehnikas mediteeriva instrumentaalloo, mis algselt olevat olnud pühendatud bändi esimesele plaadifirmale, kes varastanud nende nooruse ja raha?

Kontserdi lõpul teist korda tormiliselt tagasi kutsutud bänd kinkis publikule veel ühe lisaloo, kui BB oli lavalt lahkuma valmistudes elektroonilisele seinakellale pilku heites nentinud, et viis minutit kontserdiks ette nähtud ajast on veel kasutamata jäänud. Rituaal lõppes saksaliku täpsusega kaks minutit üle üheteistkümne. Kahetunnise kontserdi sisse ei mahtunud nii mõnedki publiku poolt mitmel korral välja karjutud soovilood nagu “Kalte Sterne” või “Fütter mein Ego”, mille puudumine kuulajate entusiasmi sellegipoolest ei vähendanud. Lõpetuseks teatas Blixa Bargeld, et soovijail on võimalus osta endale äsja lõppenud sündmuse jäädvustus DVD kujul, mis valmib kohapeal Einstürzende Neubauteni omaenda liikuvas tehases.

JÄRELMAKARONID

Pärast unustamatut etendust polnud kehva ventilatsiooniga saalis enam midagi hingata ja kuulsin, kuidas üks tütarlaps sõbrannale teatas, et ta olla vahepeal minestusse langenud. Neiu ise paistis selle üle koguni õnnelik olevat – võib-olla andis see muusikalisele kaifile teatud lisamõõtme.

Meie oludes võiks Einstürzende Neubauten sobida esinema ehk endisesse V. I. Lenini nimelisse hubaselt lagunevasse kultuuri- ja spordipaleesse. Ei julge küll prognoosida, milline muusikaärimees sellist üritust korraldades pankrotti jäämisega riskida julgeks ja kui palju leiduks neid, kes oleksid nõus igavese õndsuse nimel viiest sotist loobuma. Vähemalt mina küll ei kahetse, et pean nüüd järgmist honorari oodates makaronidega läbi ajama. Aga see on tühiasi, lubasime ju kas või kartulikoori süüa, kui teisiti ei saa.