Kes on ühe rahva kangelased, oskab öelda ainult rahvas ise. Umbes nii, nagu Lihulas. Kuid kangelasi on hoopis rohkem kui Waffen SSis või Punaarmees.
KANGELASE KOLM MÕÕDET
Tõeline rahvakangelane pole täristanud kuulipildujat või vajutanud pomminuppu, vaid hoopis mõõka keerutanud. Kaugetest aegadest on meieni jõudnud lood nendest meestest, keda kusagil kangelasteks peetakse. Küsimusele, kas Lehola Lembitu oli ja on Eesti kangelane, võib ilmselt vastata Oskar Looritsa sõnadega, et meil soome- ugrilastel puudub ja pole vajagi kangelasemõistet. Tühja temaga, rahva ellujäämine ja kestmine siin tuulte- ja tormidemaal on tähtsam kui Lembitu või Kalevipoeg. Meie naabrite juures on aga asi teisiti, kõigil oma kangelased, ehkki enamasti on neil mingi “viga” küljes. Kes jäänud ainult aja-, kes aga kirjanduslukku. Ja kas ongi nende hulgas sellist, kes oleks
a) tegelikult elanud ajalooline tegelane,
b) selline, kes tegi tõesti midagi väljapaistvat ja üle aegade kestvat, ning
c) keda mäletatakse ka täna? Ehk lihtsamalt, kui nimetada tema nime, siis kas kõik ka teavad?
VÄRVIKAS JA VERINE ELU
Siiski. Muude omataoliste hulgas on selline tegelintski näiteks Hispaanias El Cid, kes seisab ühe jalaga legendides ja teisega kaunites kunstides kuni tänini välja, ning samas on tegelikult elanud mees.
Rodrigo del Bivar (uuemates raamatutes ka Vivar, kuna hispaania keeles on B ja V aja jooksul üpris omatahtsi kohta vahetanud) sündis 1043. aastal aadliperre Hispaania põhjaosa viimases siilus, mida moslemid polnud veel Pürenee poolsaarel islamimaaks vallutanud. Kui ta 1099. aastal ootamatult suri – mõnda keskaja inimesi rabanud haigustest -, oli juba pool Hispaaniast kristlaste käes. Lõpliku mauride võitmise ja tänapäeva mõistes Hispaania loomiseni kulus küll veel kolmsada aastat, kuid see aeg võideldi juba El Cid Campeadori põhimõtete järgi ühtse Hispaania, mitte ainult ühe või teise feodaalhärra eest. Vahest just sellepärast on tema nimi tänini jõudnud ning kõigile teada, erinevalt Reconquista tuhandetest nimeta rüütlitest.
Rodrigo elu oli sama värvikas ja verine nagu kogu tollasel Euroopal. Miks siis temast loodi 12. sajandil “Poema del Cid”, mis on keskaegse Euroopa üks suurimaid kirjandusteoseid? Ning miks on just tema nimi ellu jäänud, inspireerides tänini kirjanikke või Hollywood’i filmitegijaid (1961 film “El Cid” Sophia Loreniga)?
KESKAEGNE STALINGRAD
Hispaania kristlikus Kastiilia ja Leoni kuningakojas käis halastamatu võitlus võimu pärast, kus lõpuks kutsuti taas appi Rodrigo koos oma ustavate rüütlitega. Aasta oli 1086.
Ibeeria mauri valitsejad sõltusid sõjajõust, keda nad Aafrikast sisse tõid. Seekord olid need eriti metsikud berberi suguvõsad, usuhullud almoraviidid (enne neid joodi ka Põhja-Aafrikas ja Sudaanis Rooma riigist pärinevate traditsioonide kohaselt viinamarjaveini, kuid almoraviidid põletasid maha kõrtsid ja tapsid kõrtsmikud), kes võtsid võimu oma kätte ning juba sadu aastaid kestnud võitlus Allahi ja Kristuse järgijate vahel Ibeerias sai uue hoo sisse.
Kristlaste kuningas sai Sagrajase lahingus hävitavalt lüüa ja kogu kristlik kuningriik ootas hirmust värisedes mauride sissetungi (umbes nagu Ameerika pärast 9.11.). El Cid astus neile vastu, lõi esimestes kokkupõrgetes maure ja läks pealetungile, mille lõpuks vallutas Valencia kindlustatud linna.
See oli 19 kuud kestnud keskaegne Stalingrad.
KAASAEGSE HISPAANIA JA SUURE LEGENDI SÜND
Valencia kaotamisest alates ei läinud moslemid enam kunagi suurele pealetungile, El Cid Campeadori lippude alla tuli aga kogu kristlikust maailmast ligi 8000 võitlejat. See oli tohutu vägi, kolm korda suurem kui mauridel (tollased lahingud löödigi harilikult ainult tuhandete, mitte kroonikakirjutajate väljamõeldud kümnete või sadade tuhandete vahel).
1094 kohtus ta Valencia lähedal Cuarte lahingus Almoraviidide väega. El Cidi võit oli täielik ja kogu moslemi maailma vapustav. Berberite kardetud ratsaväele korraldati tapamaja, kus tollaste kommete kohaselt keerutas mõõka ka väejuht ise. El Cid ratsutas oma võidukate vägede eesotsas Valenciasse, pealaest hobuse kapjadeni mahalöödud vastaste verest punane. Võidu oli kristlikule maailmale toonud El Cid
Campeador oma rüütlitega.
See sai kaasaegse Hispaania sünniks.
Ja see sai ka legendi sünniks.
KATKENDEID KA EESTI KEELES
El Cid on jäänud oma vastastelt saadud hüüdnimega ajalukku. Tollastest Leoni ja Kastiilia valitsejatest on nimed ainult ajalooraamatutes, El Cidist aga kirjanduses, kus asja tegid lahti juba tema vastased maurid.
Nii suur oli austus taolise vastase vastu, et juba mõned aastad pärast Valencia langemist kiitis mauri kroonik El Cidi ja sarjas oma kaasmaalasi. 1245. aastal sai kirja pandud rändlaulikute loodud “Poema del Cid”, keskaegse kirjanduse meistriteos. Juppe sellest on avaldatud ka eesti keeles Jüri Talveti tööna (Keskaja kirjanduse antoloogia, Tallinn 1962 ja Keskaja hispaania luule, Tartu 1998).
See lugu ei näita ainult mõõgakeerutamist, vaid kogu ühe keskaegse kangelase elu. Armastust ja reetmist, raha ja tapmist, võitlust ja ustavust. Ka kangelane ise ei ole plekita poiss. Lahingute ja perekonnaelu vahepeal võib ta valetada, petta ja varastada. Näiteks laenab juutidelt raha oma sõjasalga ülalpidamiseks, kuid jätab tagasi maksmata. See polnud aga tollases maailmas midagi erilist (mäletate, mida tegid prints John ja tema normanni rüütlid Walter Scotti romaanis “Ivanhoe”). See oli lihtsalt äririsk, võrreldav tänase aktsiaturgude kõikumisega.
“Poema El Cid” näitas kõike, mis võis olla ühe suure inimese elus, kuid kõige rohkem isamaa-armastust. Olgugi, et tollal seda sõna ei teatud.
Küsige aga tänapäeval mõnelt hispaanlaselt, kes on El Cid, ja saate aru, kes on kangelane.