KOHTUMISI KULTUURIVAATLUSE PIIRIALADELT: Toomas Saarepera, miljardite kodumaiste alternatiivsema hingamisrütmiga teatrisõprade jaoks ka lihtsalt Sarka, lavastas äsja Pärnu Endlas tüki nimega “Dip”. Lavastatakse meil palju, aga kuna Sarka tegelik elulugu on mitmekihiline nagu joodiku intelligentne jäätisekokteil, otsis Juku-Kalle Raid oma vana kamraadi üles ja tungis talle külla. Vestluse käigus jõudsid asjaosalised teatrist palju kaugemale. Kuhu, ei oska öelda isegi.
Toomas Saarepera elik Sarka – nagu väidab Endla teatri trupp oma kodukal aastal 2023 – kujutab endast 1990-ndate Eesti kõige avangardsemat ja alternatiivsemat teatrimeest.
“Tema lavastusi on näinud küll vähesed, kuid need õnnelikud, kes nägid, kasutavad neist rääkides väljendeid nagu “kõige erakordsem lavastaja” ja “müüdimurdja”. Saarepera tegi 1990-ndatel sellist teatrit, mille taolist Eestis keegi ei teinud, see oli uudne ja üllatav ning eriti oli ta ootamatu,” ütleb Sarka kohta Endla loominguline juht Ingomar Vihmar.
See kõik võibki olla õige. Mis see meie asi on. Ja Sarkale Kalamajja külla minnes ei saa päris kindel olla, kas me räägime tema lavastusest. Igal juhul: huvitava raamatu asemel järgneb kolm lehekülge akadeemiliselt üldigavat juttu, sest kõik need, kes harrastavad pajatada (ka laval) oma “elu isiklikest kogemustest” – stiilis “kui ise poleks kogenud, ei usuks” – puhkavad Sarka kõrval jalga. Allpool ongi tutvumiseks enam-vähem täpselt see, mis Sarka juures juhtus. Fotod pärinevad Vahur Siimult Endla teatri proovidest (uuemad ja ilusamad) ning Sarka kopitanud sahtlist (vanemad ja koledamad).
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sarka, sa oled praegu jälle kord lavastaja, sedapuhku Endla Teatris, aga sind ei ole vahepeal teatris tükk aega näha olnud.
Toomas Saarepera (T.S): Jaa, 2013 oli viimane lavastus enne seda. See oli “Viend” (The End –toim.) Köismäe tornis.
J-K.R: Endlas oled – nagu sa ise armastad rõhutada – külalisena. Mida sind tegema kutsuti, mis juhised said?
T.S: Ingomar Vihmar helistas ja ütles, et nüüd oleks vaja teha midagi, et tee ise. Ta tahtis, et mõtleksin selle, mis (rõhuga) “vaja on”, ise välja. Andis täitsa vabad käed. No see juhtus mõnda aega tagasi, enne koroonat. Just siis lõppesid Vabriku Seminari podcast’id ära (Kalamajas Vabriku tänaval tehtav live-raadiosaade-teater-külalisõhtu publikuga – toim). Seda toetas Edmund Burke’i selts Hardo Pajulaga eesotsas, muidu poleks asi võimalik olnud. Saali enam ei olnud, eks needki olid teatrietendused. Saad aru, kui juba üks läheb üle lava ja teine vaatab seda pealt, siis see on teater, nagu manis Peter Brook. Ja Vabriku tänaval mul olid piletid müügil ja puha. Kohvi pakuti ja garderoob oli, kõik tingimused olid täidetud. Etendused toimusid kaks korda nädalas, kanti üle, see läks otse Youtube’i. Siis publik vedeleski rohkem kodus ja vahtis.
(Mõtleb pisut) See oli sihukene eksperiment, et kas niiviisi on võimalik ära elada. (Naerab) Välja tuli, et ei saa. Ilma toetuseta. Etendusi oli 33, pileteid müüsin kõigi peale kokku 28.
J-K.R: Mina käisin ka seal sinu Vabriku etendusel, kuhu sa inimesi kutsusid, siis saalis oli inimesi ju küll?
T.S: (Vaidleb) Ei olnud ta täis kunagi. 5 eurtsi oli pilet… Aga Youtube’is kuulati küll ja Spotifys. See oli jah eksperiment, kas saab meediumeid segada niimoodi omavahel. Korraga raadiosaade, telesaade ja siis teater veel, kus saad ise osaleda ning publik on ka, selline kombo.
J-K.R: Ja selgus, et ei saa…
T.S: (Vaidleb jälle) Ma ju räägin. Selgus, et teha saab küll, aga ära elada ei saa. Võid leiva peale ei määri, isegi leiba ei tekita sinna või alla, mida määrida ei saa!
J-K.R: Sa ütlesid, et katsetasid. Aga Sarka, olgem ausad, kogu sinu elu ongi ju olnud üks suur katsetamiste jada. Muudkui katsetad.
T.S: Jah, võib öelda küll nii. Kuigi omal ajal omandas katsekogum teatud regulaarsuse.
J-K.R: Näiteks?
T.S: Näiteks 1990-ndate esimeses pooles. Ervin Õunapuuga tegime sellel ajal teatrit Paabel, seal tuli meil triloogia välja. Kolm etendust jutti kahe aasta sees. See kolmas osa oli Draamateatris, esimene ja teine Krahlis ja “Noa laev” sama seltskonnaga juba Rakveres. Krahli ajal olid sellised jõud nagu Indrek Taalmaa, Kristel Leesmend, Dan Põldroos näitlejatena, Taalmaa tuli hiljem Rakverre samuti.
J-K.R: Minu arust räägime me katsetamisest.
T.S: (Häirimatult) Me ise Erviniga kirjutasime teksti, tema oli kunstnik. (Mõtleb) Lavastamisega käis nii ja naa. Näiteks Rakvere etenduse ajal oli ta Ameerikas, siis tegin üksinda. Aga meil see Paabel oli hästi monoliitne asi. Kollektiiv oli vinge, selline äge seltskond.
J-K.R: Kas see on siis nagu mingi wet dream, kus kogu trupp teeb midagi. Nagu NO hiljem? Et kõik panevad ennast mingil moel isiklikult protsessi sisse. Ilma naljata, hoolimata sellest, et sa naerad.
T.S: (Naerabki) Enne Paabelit asjatasime Kivisildnikuga Krahlis, seal oli sihukene sarietendus “Urantia”, sedavõrd sarietendus koguni, et iga päev toimetasid laval erinevad näitlejad. See käis järgmiselt: igal etendusel vehkis kunstnik Urmas Villmann diapositiiviga, et asi jätkub homme kell 20.00. Kõik läksid koju, aga meie hakkasime nagu hullud näitlejaid taga ajama. Järgmiseks õhtuks. Üks näitleja püsis läbi kõikide etenduste ja see oli peaosatäitja Navitrolla 10-aastane vend.
J-K.R: Miks teised näitlejad ei püsinud?
T.S: Ütleme nii, et hulk neist teatas, et on liiga segane. Juba vahetult enne oma ülesastumist. (Teeb pausi, nõustudes) Oligi muidugi segane, aga ta oli ka kosutavalt huvitav. Kõik meie kohapeal välja hautud hullused ja Bukovski ja Urantia raamat, kõik oli põimitud sellisesse palmikusse.
J-K.R: Niisiis – trupp jooksis laiali ja te pidite otsima uued näitlejad.
T.S: (Noogutab) Vahetult enne jooksid laiali küll ja ega meil siis polnud enam võimalik tekitada normaalset proovitsüklit. Seal oli üks diapositiiv ja nool – nagu kursor. Urmas Villmann, kunstnik eksole, ja tema liigutas seda ning pani näitleja kõhu peale selle noole. Lava oli nagu arvutiekraan, noolega liigutati näitlejaid. Mina istusin seal ja Sven Kivisildnik ja siis me arutasime etenduse käigus, mida edasi teha, publik kuulis seda, see oli asja osa. Villmann liigutas siis näitlejaid ja näitlejad (muigab) performeerusid!
J-K.R: Nad tegid seda, mida teie samal hetkel ütlesite.
T.S: Peaaegu. (Parandab ennast) Aga peaosatäitjal oli ikkagi tekst ka! Mul on isegi pilt miskipärast alles sellest ajast. Ühepäevakollektiivist.
J-K.R: Okei, tuleme ajas väheke teatrist ettepoole. Sa sündisid Tallinnas, kusagil Tartu maanteel puitmajas elasite.
T.S: (Õiendab) Ma sündisin sünnitusmajas! Aga minu esimese eluaasta elasime ühes 8-ruutmeetrises toas. Voodi ja pliit. Tartu maantee saras, umbes seal, kus praegu on Stockmann. Seal vastas, kus see viisnurgaga maja on. Kui ma sain umbes aastaseks, kolisime Stroomi randa, hruštšovkasse.
J-K.R: See oli kõva edasiminek.
T.S: (Takka kinnitades) See oli ülikõva edasiminek. Jah, mul esimesed 25–26 eluaastat möödusid seal. Aga seal lähedal koolis ma küll ei käinud, mind topiti 7. keskkooli. Ema juhatas teatri- ja muusikamuuseumi. Ta oli kõva kultuuriinimene, tänu sellele oli meil kodus kõva raamatukogu. Ja ju ta siis tahtis, et minust ka saaks.
J-K.R: Sai või?
T.S: (Laiutab käsi) Siin me istume ja arutame praegu, et kas sai või ei saanud. Ma ei tea. No aga pandi siis sinna 7-ndasse, seal olid rajud katsed, see oli kõva kool, inglise keele sai täiega selgeks. Kaheksa aastat oli seal mul siis see pidamine.
J-K.R: Nagu küsivad spordireporterid: mis siis juhtus?
T.S: Juhtus nagu enamiku koolidega, kus ma olen käinud: ühel hetkel visatakse kõik välja.
J-K.R: (Kahtlustavalt) Kõik visati välja?
T.S: 7-ndast visati meie klassi poisid välja ja 21. koolist võeti 13 tükki asemele. 9. klassis käisin Nõmmel, 10. keskkoolis.
J-K.R: Teatrikallakuga kool.
T.S: (Parandab) See oli pungikallakuga kool! Seal oli sel ajal kuus bändi ja kõik olid punkbändid!
J-K.R: Punkariks sa ei hakanud?
T.S: Ei, ma olin enne juba punkar ära olnud. Seal, 7-ndas, pagan, sõitsime ruladega kooli koridoris, anarhia A-ga kaabud peas… Ema ja isa käisid üle päeva koolis. Punkar ei olnud seal võimalik olla. (Hakkab naerma) Selles vanuses muusika ja stiilid vahetusid kogu aeg.
J-K.R: Punkar oli ju mingi steitment, mitte muusikastiil.
T.S: See haaknõelte ja neetidega mängimine… Seda ma vist ei viitsinud, ega ma mäleta, mis need täpsed põhjused olid, et mul punk läbi sai. 10-ndas ma ei olnud punkar, seda ma mäletan. (Süüdistavalt) Teised olid, aga mina ei olnud!
J-K.R: Me räägime 1980-ndate algusest?
T.S: Jah, 1981 kuskil. Kui Sal-Saller oma “Disko pole oluline, punk on põhiline” tegi. Pärast seda ma vahetasin ministeeriumi. Et mis mõttes ministeeriumi? Aga seepärast, et tahtsin minna rajoonikooli. Kopli kooli, 24-ndasse. Sealne direktor lasi mul kohe ilma kuupäevata “lahkumisavalduse” kirjutada. Et kui midagi teen, lasevad käiku. Sest eks mul olnud 7. koolist piisavalt sitt iseloomustus kaasas.
J-K.R: See ei tähenda ainult A-tähega kaabut ja rula, millega sa ringi kimasid?
T.S: (Energiliselt) Pioneerijuht viis kogu aeg miilitsasse, igal võimalikul juhtumil. Näiteks kui kaelarätte puruks rebisime. Ja siis see juhtum, kui panime ämbri igavese tule peale. Sellised asjad juhtusid, see ei sobinud neile. Haridusministeeriumi alla käisid keskkoolid, keskeriharidus oli mingi eraldi värk, niisiis läksin tehnikumi, TEMT-i (Tallinna ehitus- ja mehhaanikatehnikum). Neli aastat õppisin teede ja sildade ehitust. Siis suunati mind tööle ENSV Maanteeprojekti, töötasin kabinetis koos tipikatega. Meil oli ühes kapis mustvalge televiisor. Kuna üks kolleeg oli automotospordi föderatsiooni president, siis me vaatasime Vormel-1 pidevalt. Aga mina kui kõige noorem pidin käima kaubahallis, kus hakati kell 2 õlut müüma. See Maanteeprojekt asus Musumäe kõrval.
J-K.R: Ma tean väga hästi, mu isa töötas seal.
T.S: Ma tahtsin siis juba lavakasse minna ja ülemus oli jumala normaalne vend, ütles, et kui ma sisse saan, ei pea ma kolm aastat seal Maanteeprojektis aega täis õõtsuma. Siis saingi sisse ja ei pidanud seal enam olema.
J-K.R: Kust see lavaka mõte sul tuli?
T.S: Kusagilt kohvik Moskva eest ilmselt, kõik tahtsid seal lavakasse saada. Mõned juba käisid ja olidki. Merca näiteks ja… See oli kõigil kange tahtmine, aga konkurss oli ju hullult kõva. No ja lavakast peksti jälle peaaegu terve meie kursus peale teist aastat minema. 14. lend oli. Tätte, Matvere, Avdjuško jne. Kokkuvõttes lõpetas meil seitse tegelast 18-st.
J-K.R: See oli vist kõige väiksem lend, kes lõpetas. Miks nii vähe?
T.S: (Selgitades) No osa oli see kaineka jama. Tol ajal oli sihukesel juhul, kui kainekasse kukkusid, eksmatt automaatne. Selle nahka läks mitu inimest. Meil vahetusid seal ka pidevalt erinevad õppejõud ja erinevad läbisaamised olid.
J-K.R: Kas sa viitsisid ka õppida või protestisid ülikooli vastu?
T.S: (Üsna kindlameelselt) Ei, ülikooli vastu ma ei protestinud. Seal oli erialatund äärmiselt tähtis, Hermaküla oli meil viimane õppejõud, tema rääkis teistsuguseid asju, enne teda aga räägiti teistsugust asja, koolkondade konflikt oli. Mulle meeldis see, mis Hermaküla rääkis. Kes teab, miks meil nii tehti, aga peale erialaeksamit teisel kursal kukkusid paljud läbi.
- lend, kes lõpetas pea täiskoosseisus, oli selline lege lend. Mis neil siis oli, neil oli Komissarov kõik neli aastat õppejõud. Meil oli ta esimesel semestril, siis tuli Kaarin Raid, siis Merle Karusoo. Siis isegi Üksküla õpetas. Käisidki jutud, et öeldi meie kohta: valesti valitud kursus.
J-K.R: Valesti valitud kursus?
T.S: (Raputab pead) Need on võib-olla kõlakad.
J-K.R: Lavakasse on siiani tihe rebimine, sajad inimesed tahavad saada näitlejaks. Siis oli veel hullem. Miks sina sisse said?
T.S: (Enesekindlalt) Kust mina tean.
J-K.R: Mis sa arvad?
T.S: (Mõmiseb väheke ja mõtleb) Võib-olla ma julgesin kuidagi lollilt… (Teeb pausi) Vaata, ma laulda ei oska ja viisi ei pea. Aga seal pidi a cappella laval üksi laulma, ma panin ka kõvasti ja valesti. Võib-olla nad vaatasid, et eriline tüüp, julgeb teha. Ühe kursavenna – Jaanus Innoga – oli meil etüüd, kus üks pidi teist leinama. Mõtlesime, et tuleb nutta ja siis jooksime ning ostsime Vietnami salvi (nohuvastane ja äärmiselt kange salv – toim.) ja määrisime näod kokku sellega ning töinasime kahekesi seal laval. Leinasime kõvasti.
(Naerab tükk aega) Selline tase oli meil, et kogu saal haiseb Vietnami salvi järele ja kaks meest töinavad ning see ongi leinamine.
J-K.R: (Rõõmsalt) Oo! See kõlab ju naeruväärselt. Mis see meie teater siis on? Et sina mängid karu ja mina leinavat sõpra, kas nii leiame näitlejaid?
T.S: (Veendunult) Mina ei tea, minu käest ära küsi. See on äärmiselt keeruline valdkond – et kuidas õpetada üldse sellist asja nagu näitlemine. Hermakas näiteks ei pajatanud meile pidevalt Stanislavskist, mis oli Panso ajal kogu aeg orbiidil. Okei, Panso ongi äärmiselt oluline, kõik ta raamatud me lugesime ju läbi. Tänapäeval on igasugused uued meetodid, mida näiteks Hollywoodi näitlejad kasutavad – samuti rolli sisse elamisega seotud asjad. See õpetamine… Ma ei oska seda kommenteerida. Kuidas peaks näitlejaid või lavastajaid õpetama? Indrek Taalmaa, kellega juba TEMT-is koos õppisime ja koos ka lavakasse läksime, võeti ühel hetkel – põmm! – Afganistani sõtta. Ta ei jõudnudki lavakas käia, aga vaata, kui hea näitleja ta on. Oleme koos lavastusi teinud, Ints on suuresti alati kohal olnud.
J-K.R: Pansot kardeti nagu jumalat, Tartus oli Vana Hirmus ehk Kaarel Ird, Tallinnas Panso, vahvad diktaatorid…
T.S: (Vahele) Jaa, aga see Vana Hirmus lasi Vaino Vahingul ja Hermakülal möllata seal. Panso kirjutas nendest väga halvasti. Sihukene igikestev rivaalitsemine. Neid lugusid pajatati ka kooliajal, aga ega palju ei mäleta, sest seal oli nii palju hämarat ka. No lavakas muidugi oli ju ka Panso rajatud kool, suur pilt oli ikka suitsunurgas…
J-K.R: Panso andis oma kirjatükkides alati mõista, et tema teab absoluutselt kindlalt, mis peab tegema Eesti teatris ja milline see peab olema. Nii. Tema oli lavastaja ja sina oled ka lavastaja.
T.S: Hahahaa! Tema mõistes olen ma teisitimõtleja!
J-K.R: Lõuga ta sulle ikka ei annaks, kui oleks tänaseni elus.
T.S: Tema õpilased ju on elus ja keegi ei anna kellelegi lõuga.
J-K.R: Sinu esimene lavastus toimus vist hoopis kirjanike liidu musta laega saalis.
T.S: (Mõtleb pisut) Lavastuseks on seda ehk keeruline nimetada. Me töötasime Toomas Hussariga Eesti Kirjanduse propagandabüroo – mis asus kirjanike majas –, LR toimetuse peal. Ja seal oli Juhan Saar, Ülev Aaloe, Talvo Pabut, mina ja Tom. Mida me tegime, seda on raske öelda… Midagi me propageerisime, kuidas, ei tea. Tomiga me seal olime, tema oli samuti üks neist, kes lendas lavakast. Hakkasime kohe koos asju tegema. Enne seda, kui von Krahl tuli, saime kasutada seda kirjanike musta laega saali ja tegime seal sürrealistlikke luuleõhtuid. Lugesime Ilmar Laabanit ja Andres Ehinit ja kirjutasime ise.
Siis tegi Hussar sellise organisatsiooni, mille nimi oli “Gregori trupp”. Ja Draamateatris tuli 1989 Draamafestival. Tom ütles, et sinna saaks minna mingi asjaga kohale. Tegime improvisatsioonilise lavastuse, kus mõlemad mängisime.
(Meenutades) Jaa! Siis oli veel Mait Lepik, kes elab praegu Soomes. Ja Emil Rutiku käis kummardamas. Meil oli selline etendus, kus Dirkensteini korteris said kokku kaks diktaatorit. Neutraalsel pinnal, aga selleks tuli ära tappa korteri omanik. Mait Lepiku tegelane sattus korraks külla. Emili tegelane oli juba enne ära tapetud, aga ta oli ikka kavalehel – juba enne etenduse algust surnud. Maidu lämmatasime toore kalaga. See oli äge etendus.
Hermaküla tegi meiega lepingu toona, võttis selle etenduse Draamateatri mängukavasse. Me saime seda isegi 10 korda mängida ametlikult, väikeses saalis, 1989. aastal.
J-K.R: Ütle mulle, miks ei ole sinust saanud seda lavastajat, kes lavastakski näiteks tänaseni mõnes teatris. Nii-öelda tööna. Näiteks nagu Hendrik Toompere. Mängib ja lavastab.
T.S: (Põrnitseb lage) Aus vastus! 1995 oli mul Rakveres viimane “Noa laeva” etendus, mille Erviniga tegime. Suures saalis. Kõige suurem asi rahvaarvult ja pindalalt, millega seotud olen olnud. Sel ajal hakkasid aga juba pooled kirjanikud ja näitlejad copywriter’iteks. Reklaamitööstus sõitis sisse, sealt sai raha. Minule tehti ka ettepanek liituda ühe agentuuriga.
(Aeglaselt) Seal ma pidin tööl käima. Liivalaia tänaval, kus on Swedbank, arvutit ei olnud, olid A4 paberid ja pastakad. Istusin all puhvetis ja kirjutasin slõuganeid ja sain nii korralikku palka, et…
(Naerab) Pean ütlema, et see rikkus vaese kunstniku elurütmi ära. KUI sa kirjutad ühe lause ja saad rohkem raha, kui terve etenduse kirjutamise ning lavastamise eest kokku ja pappi ei ole, siis…
Aga kirjutad ühe lause.
Toon suvalise näite, Maanteeamet tegi jalgrattakiivritele kampaaniat, millele kirjutasin lause “Kolju pole kalju”. Saad sellest 5000 krooni. 1990-ndad täies hoos. Ja reisida sai juba. Ja ma olin 1990–92 Prantsusmaal elanud juba ka. Siis saingi Ene Rämmeldi juures Pariisis tuttavaks Ervin Õunapuuga, kes elas toona hoopis Saksamaal.
J-K.R: Mõned copywriter’id on teatrisse tagasi pöördunud ja mõned üldse mitte.
T.S: (Ei lase ennast segada) Töötasin seal agentuuris mõnda aega ja siis tegin oma ettevõtte. Vanad Eestlased oli selle nimi. Marko Mäetamm tegi logo ning me üritasime lääne suuri agentuure konkurentsi alla panna. Et ajame kokku Eesti parimad tegijad, stuudiod, et suudaks ise kogu asja valmis vormistada. Filmida jne. Eesti suurtele ettevõtetele. Aga ei õnnestunud meil see asi hästi.
(Naerab põgusalt) Kujutad sa ette Jaak Ahelikku ülikonnas, kui mõtet promomas käisime! Kogu see Eesti parimate tüüpide kamp olekski poole odavamalt ja loominguliselt parema tasemega kõigega hakkama saanud.
(Teeb pausi) Minu mõte oli ikka, et teenin reklaamiga raha ja selle raha eest teen teatrit, nagu me kunagi juba enne Kivisildnikuga tegime.
J-K.R: Ma juba sain aru, et pole mõtet pärida “kuidas läks?”…
T.S: (Lõbuga) Läks nii, et raha teenisin, aga see sai otsa! Täpselt nii läkski. Selles vanuses – 20–30 vahel – reisid ringi, maailm on huvitavaid asju täis. Sai tehtud ajalehte, ETV-s töötasin. Sai proovitud nii palju asju. Baltoscandalis see ussidega lett… Ja siis olid Rock Summeri asjad…
J-K.R: Ajaleht oli Võitlev Sõna. See tuli välja 1999, mäletan hästi. Oli mõeldud kõige paremas mõttes KesKus’ile konkurendiks.
T.S: (Naerab pikalt) Selle lehe tagakülje peale oli kirjutatud “business plan” ja siis tekst. See oli meil äriplaan tegelikult.
J-K.R: Marguse hull plaan. (Disainer ja kunstnik Margus Sulengo, tänase kodanikunimega Soho Fond – toim.)
T.S: See oligi tema projekt. Mina sattusin temga kokku Arizona kõrbes indiaanlaste juures, kus ta rääkis, et temal on Soho Fond, kunagi hiljem muutis ta ka oma nime selleks. Rotermanni kvartalisse on vaja kohalik soho ehitada. Mis saab olla huvitavam! (Vali naer) Inimesed tulevad sadamast sinna ja edasi enam ei lähegi, seal on kõik olemas, hostelid, stuudiod jne.
J-K.R: Lõppkokkuvõttes Sõõrumaa on selle mõneti ära teinud, ei ole enam sihukene sarade kogum.
T.S: (Vaidleb rtõõmsalt) Meil olid ikkagi grandioossemad plaanid. Akendeta pikas majas Guggenheimi Eesti filiaal – Hobujaama tänava ääres, jne.
J-K.R: Kas ka teater on seotud idealismiga?
T.S: Muidugi on.
J-K.R: Miks?
T.S: Mingi salahuvi on, et see ju muudab midagi. Miks ma teen seda? See ei ole ju ainult edevusest.
J-K.R: Ära sa ütle, et sa edev pole.
T.S: (Soostub) Seda muidugi ei saa öelda. Ma poleks teatrikooligi hakanud astuma, kui ma poleks edev. Aga teistpidi olen ikkagi suhteliselt enesekriitiline ja häbelik. (Mõtleb) Aga kõik see pungivärk ja teater, see oli ju nõukogude korra vastu. Teater pakkus võimalust, seal nägi ridade vahele, seal saab ridade vahel naeruvääristada. Ainuke koht, kus sa oled ruumis ja laval on inimesed, kes saadavad üksteisele sõnumeid, mis ei haaku selle maailmaga, mis valitseb väljaspool teatrit. Sellepärast see paeluski. Kes see loll tahaks üheksast viieni Nõukogude Liitu teenida. Camus’ eksistentsiaalne filosoofia paneb valima: kas naudid elu, mis on täiesti absurdne, või tapad ennast ära. Loomulikult valid elu. Ja teatri.
J-K.R: Sa oled ka professionaalne šlikerdaja? See on puhas nõukaajast õpitud tegevus, see šlikerdamine.
T.S: Muidugi, kas sa ise ei mäleta, kuidas pidudel käidi. Linadest köied ja katustelt alla jne. Teatrisse lihtsalt pileteid ei olnud saada, aga tahtmine käia ju oli. Siis sai ju kurat teab mis süsteeme välja mõeldud, et sisse saada!
Nüüd sa juba ostad pileti sellepärast, et toetada üritust. Vanasti ikka sai helistatud, et kuule, kas saaks jne. Mämm-mämm. Sa ei üritagi enam nii.
J-K.R: Kui palju teater on iseenesest muutunud? No praegu lavastasid Endlas. Mis arvad?
T.S: (Surmtõsiselt) Teater on muutunud kapitalismi viljastavates tingimustes. Erateatrite poolt vaadates. Nood peavad konkureerima riiklikega. Aga toetuste vahe on sajakordselt riigiteatrite kasuks. Samas – ilma kapitalismita poleks ka erateatrit. Riigiteater, surm ja maksud on samas olemas igal ajal.
J-K.R: Kas see oli iroonia?
T.S: (Noogutab) Jaa, aga ta ei ole halb iroonia. Teater on muutunud palju vähem stiihiliseks. Ikkagi et proov algab see kell, kõik on kained, kõik on kohal. Tean nüüd, et teater ei ole enam selline boheemlaste punt. Ta on ikkagi koht, kus inimesed käivad tööl. Näitleja palgaga – ikkagi paljud teevad kõrvalt ka, kes mida iganes.
J-K.R: Iga kahe aasta tagant võetakse suur hulk igasuguseid lavakasse. Puht primifutu matemaatiline tehe ütleb, et pooled Eesti inimesed on ühel ilusal päeval näitlejad, kuhu need panna?
T.S: See meenutab, kuidas olin LA-s, kus kõik ettekandjad olid näitlejad. Hästi palju tegelasi, kes tahavad näitlejad olla, aga ootavad hetke, kui neid märgatakse. Neil on kõigil teatrikool lõpetatud, diplom taskus. Aga midagi ei ole teha seal. Eestis vist nii karm see asi ei ole.
J-K.R: Meil ikka suurem osa saab ka tööle. Ja riigi palgale.
T.S: See on ju hea, kui näitlejatel on tööd. Ja Eesti on ka see riik, kus korrutad elanike arvu kahega ja saad umbes teatrikülastuste arvu. Seda on enneolematult palju. Ainult positiivne!
J-K.R: Sinu Endla tükki ei hakka me ümber jutustama, see oleks idiootne. Sootsium mingu kohale või lugegu internetist kavalehte.
T.S: Näidend muutus ajas ka üsna palju. Kui prooviperiood hakkas novembris pihta, siis sellest ajast on mul arvutis u 12–13 versiooni, milleks ta muudkui proovide käigus muutus. Mul on väga hea meel, et sain tuttavaks Sander Rebase ja Nils Mattias Steinbergiga, kes seal mängivad. Ja Taavi Kerikmäe, kes on nii näitleja kui ka muusika autor. Taalmaa Indrek otse loomulikult, Jaan Toomikut tundsin muidugi varem, tema tõi kaasa suurepärase kostüümikunstniku Maiu Rõõmuse, ja söandasin ta kunstnikuks paluda. See meeskond on niivõrd äge, aga ma ikkagi ei teadnud, kuidas see kõik kokku hakkab mängima. Proovide käigus asjad nihkusid – natuke sinna, natuke tänna.
Kuna Taavi unikaalsed analoog-muusikainstrumendid ei võimaldagi kaht korda sama asja teha, siis on iga etendus ja näitlejate mäng muusikast sõltuvana mingil määral erinev. Ja vastupidi. Taavi muusika on sõltuv näitlejatest. See loobki kohalolu. Seda on iga kord ainult seesama kord. Eksistents on alati reaalne ja reaalne on ka kõik, mis on laval.
J-K.R: Kas sa kuulasid lavastajana kõiki teisi?
T.S: (Noogutab) Jaa! Ja võtsin näitlejate ettepanekuid arvesse kogu aeg. Kõige paremad asjad ei ole üldse minu välja mõeldud, mida seal näeb. Kohapeal sündis asju, mis mul algselt tekstis kirjas ei olnud. Asju, mis on olulised.