Kord Tartus Genklubis komistas mulle otsa paar lakutud soenguga itaallast. Küsisid vingus ilmega, kas klubis tantsida ei saagi. Saalist kostis ahastamapanevalt tiheda saundiga helimassiiv, mis hajus oma pingestatud aegluses kuhugi kajade ja feedback’i skulptuure vormivasse maailma. Tantsule tõepoolest ei kutsu, kuulama aga naelutab, ja kuidas veel.
Kes Mona De Bost varem midagi kuulnud, nimetanuks seda ilmselt vähe rajumaks lõunanaabrite indie-bändiks. Nende märtsi keskel ilmunud uus album (ingl k “Don’t hesitate, you’re already part of it”) hingab aga sellise universumi õhku, mille esimesteks asukateks peetakse bände nagu Earth või Sunn O))) või kuhu kannab näiteks Jim Jarmuchi viimase filmi helimaastik.
Varem kahest Edgarsist koosnev duo on uue materjali esitamiseks rindeid oluliselt laiendanud, esinedes nüüd peamiselt neljakesi, aga kaasates teisigi artiste. Vahetult enne albumi väljastamist andsid nad Eestis kolm kontserti. Hämmastama pani kindlus, millega nad oma kõikvõimalikel nivoodel kujundatud ning ka kohatisele kaootilisusele vaatamata küllaltki keerulise ehitusega heliskulptuure vormisid. Bändi generaator, kitarrist Edgars Rubenis räägib, mis on Mona De Bo uute trajektooride tagamaad.
*
Mäletan teid 2007|. aasta PlinkPlonki festivalilt Tartus. Juba siis kasutasite palju müra, eksperimenteerisite erinevate helimaastikega, kuid ilmselt jäite suuremale osale publikust meelde kui Läti indie-bänd. Nüüd tundub, et sellest perioodist on alles vaid sama karisma ja jõud, sest uus materjal on midagi muud kui see, millisena Eesti kuulajaskond teid mäletab. Mis juhtus?
Uus periood tuli meilegi suure üllatusena. Eelmisel suvel kutsuti meid Positivuse festivalile ning kuna me polnud kogu aasta midagi mänginud, oli enam kui selge, et vajasime uut materjali. Muusikat kirjutama hakates leppisime kokku, et läheme suunas, mis õigem tundub – selle asemel, et kohandada oma muusika duo võimalustega, järgneme oma ideedele ning kaasame ka teisi muusikuid.
Pausi ajal sattusin sellise muusika peale, mida teevad bändid nagu Earth, Sunn O))) või heliloojad nagu Morton Feldman. Uus materjal on kahtlemata loodud nende “universumis”.
*
Kuhu su muusika ometi viib …
See pole päris teine maailm, kuigi see aitab mul leida ühendust enda teatud seesmiste osadega, kuhu ilmselt seda muusikat tegemata või sama valdkonna artistide loomingut kuulamata ei küündiks. Aga see pole mingi teine maailm. See on see sama maailm, kus asume praegu, aga millest suurt osa ei taha me millegipärast näha või kogeda. Me justkui muudame seeläbi oma igapäevaelu kergemaks, samal ajal end pidevalt lollitades.
*
Uus album on teil täielikult instrumentaalne, eelmisel sa laulsid. Seeläbi ilmselt suurendate ka avatust interpretatsioonidele?
Nõustun, et instrumentaalmuusika on tõlgendustele avatum, aga meil oli see mingis mõttes ka ellujäämise küsimus. Ühel hetkel mul rohkem sõnu lihtsalt ei tulnud ja nii jäi seisma kogu bänd. Enam-vähem samal ajal hakkas kooruma ka meie uus suund, nii et viskasin selle sõnade otsimise idee peast välja. See aga ei välista, et võiksin tulevikus jälle kirjutama hakata.
*
Kohati, näiteks albumi neljandas loos, olete ka struktuurist täielikult loobunud. Muidugi võib küsida, kas üldse peab muusikas struktuur olema.
Võib nii öelda küll. Kui mõelda näiteks helilainele, siis see on ennast taastootev ja konstantne, mitte nagu kindel rütmimuster, mida võib uuesti ja uuesti mängida. Selle loo tahtsime kirjutada nii, et see meenutaks helilainet. Mingisuguseid käike me muidugi kordame, kuid üldjoontes on see üks jätkuv voog.
Struktuuritus tundub kuidagi lähemal olemise tuumale. Vaadates näiteks John Cage’i või Morton Feldmani loomingut, siis nemad näitavad selgeimal viisil, et muusika ei pea jääma mingisuguse baasstruktuuri piiridesse. See võib olla vaba. Elu muutub kogu aeg, päike ei paista homme nii nagu eile. Tavapärane viis näha ümbritsevat maailma on asetada see mingisugustesse struktuuridesse. Kindlasti aitab selline raamistatus meil ka eluga lihtsamalt hakkama saada. Aga meie muusika oleks mõneti nagu kutse nendest struktuuridest väljapoole. Astuda välja kella- või kuu- või aastastruktuuridest, ärgates iga päev üles ja minnes magama näiteks kell üheksa.