Indrek Raudne sai hakkama jõulise võrdlusega; põhjendas nimelt saates Tegelikkuse KesKus respuublika ja keskerakonna pealinlist koostööd lastekasvatusliku aspektiga. Ütles, et tema kolmeaastane laps ei tahtnud ka ühe teise poisiga mängida, aga kuna on optimist, leppis siiski ära.
Lahe.
Raudne tabab trendi. Kui respuublika valijatele – kellest suur osa tegid oma valimisliigutuse end keskerakonnale vastandades – kõlbab võrdlus Indreku lapse Oskariga, kõlbab ühiskonna jaoks ülihästi ka sõimeja lapseteooria.
Tegelikult olen ma Indrekuga ühte meelt, viimase aja sündmused riigivõimu juures on sedavõrd toredad, et vägisi kipubki silme ette lõbus tattide seltskond. Veel täpsemalt, elu pioneerilaagris. Isiklikult olen samuti pioneerilaagris käinud, see oli Kloogal ja aasta oli vist 1981. Pioneerilaager käis kohutavalt närvidele, otsustasin sealt ära joosta, aga koputajad said vahele ning kasvatajad panid tuppa kinni.
Hiljem läks aga põnevaks ja ma rahunesin maha. Korraldati ööhäireid ja igasugu põnevaid üritusi; mingil hetkel ei tulnud laagri personal enam korra ja asjade ohjamisega üldse toime.
Tänases Eestis on samasugune värk: kuna kasvatajad (mõtlen siis valitsust) on permanentselt purjus, jätkub lõbu kauemaks.
Jube ?eff, kui mitte miski ei tööta! Just nagu mõnes Astrid Lindgreni raamatus, kus kunagi ei tea, mis järgmiseks juhtub, kõik on kole põnev ja eriline. Kustutame tuled ära, hullame ja ajame üksteist taga! Käime salaja ujumas! Värvime direktori aknad kollaseks!
Mäng!
Miks peab aga riigist pioneerilaagri tegema, on iseküsimus.
Ja tegelikult on veel üks küsimus, nimelt, kes siis ikkagi tegelikult üleannetud pioneerid on.
Väitsin enne ilmselt liiga küüniliselt, et võimu näol on tegemist kasvatajatega.
Olgem ikka ausad, asi on vastupidi. Tatid on nad, muud midagi.
Kasvatajal, elik ühiskonnal, on pioneeride, elik võimu kontrollimine käest libisenud. Võim on korraldanud permanentse ööhäire. Seeasemel et usinate ja arukate sellidena tegeleda riigiga, käiakse hoopistükkis pasteerimisaktsioonidel, kolatakse territooriumil niisama ringi, pannakse pihta sõbra tuhvleid ja piilutakse katuselt tüdrukute tuppa.
Kõik lapsevanemad teavad, et kui mürsik hakkab sitta keerama, on teda väga raske uuesti kontrolli alla saada.
Aga ühiskondlik sitaratas pöörleb üha kiiremini, puhtaks ei õnnestu kellelgi jääda.
Klooga pioneerilaagris oli kunagi nii, et kusagilt linnast saadeti uus direktor, kes lõi korra majja. Riigiga on asi paraku raskem, sest kas meil kusagil sellist direktorit üldse leidub, mina küll ei tea.
Ehk tuleks ikkagi korraldada rahvusvaheline konkurss, tunnistada eelkõige endale ja ka muule maailmale, et on olemas üks laokil väikeettevõte, pioneerilaager, mille on mingil imelikul põhjusel võtnud üle huligaanidest koolijütsid ja mis vajab kiiremas korras laia profiiliga brigadiri-kasvatajat.