1. jaanuaril 1960 sai Mati Unt 16-aastaseks ehk uue aastakümnega algas tema täisiga. “Käisin siis Tartu 8. keskkoolis, läksin sinna 1957 ja lõpetasin 1962.” Niisiis kuulsa Vello Saage käe all, kuulsas kirjandusklassis. “Aga siis ma veel ei kirjutanud, kirjutama hakkasin alles 11. klassis. Tegin Tipa Tapa almanahhi jutte.” Mis mees oli Vello Saage ja mis tähendus oli tal Mati Undi jaoks? “Ta oli väga vaimne ja innustas kõvasti. Siis olid kaunid kunstid üldse väga hinnas, polnud veel neid diskosid ja veive. Muu pättlus oli küll olemas, aga kõva mees võisid olla ka näideldes või kirjutades. Ning Saage meie edevuse peale suures osas rõhuski.”
IDA OLI. JA PINGED KA
Kas Mati elaski tädi Ida juures, nagu “Kollasest kassist” teame? “Elasin küll, aga viimases klassis kolisin sealt ära. Päris tädi ta mulle polnud, lihtsalt nagu ikka hüütakse vanemat inimest tädiks. Romaan sai kirjutatud kättemaksu huvides ning seal on tema iseloomuga pisut liialdatud. Aga kuna vanem naine ja pubekas ühes toas elasid, pidid seal paratamatult mingid pinged tekkima. Ja põhiliselt ikka pinnakitsusest ja kokkusurutusest.”
“Kõik, mis seal on Leninist ja komsomolist, on Saage pärast sinna kirjutatud, et raamat läbi läheks. Saage õpetas juba varakult valetama?”
Veel üheksandas klassis oli Mati Unt isegi kirjanditega hädas. “Kavatsesin hoopis kunstnikuks õppida, minna kunstikooli. 11. klassis vist Saage mõjul kõik muutus. Illustreerisin almanahhe, lõin näidendeis väiksemates osades kaasa. Tegin ka lavakujundusi.”
Niisiis polnud sul õrna aimugi, mis sust tulema peaks? “Saage igatahes soovitas mulle kunstikooli asemel ülikooli minna. Saage õpetas väga hingeliselt ja lüüriliselt, tal oli oma isikupärane vaade kirjandusele.” Kas Mati oli ainus n.ö. viljakas pind, kuhu Saage külvatud seeme kukkus? “Kuno Otsus avaldas koolis luulekogu, hiljem oli teatris, praegu on hoopis raamatukogus. Klass minust eespool oli Ülo Matjus, kellest sai hiljem tuntud filosoof. Klass allpool oli näitleja Raine Loo. Tema küll kooli ajal ei mänginud? Kuno Otsus oli suur teatrifanaatik, temaga koos teatrit ikka tegime.”
“Näitlejaks saada pole ma kunagi tahtnud, mul on halb diktsioon.Kuigi mängisin ühes Eugene O´Neilli näidendis koguni peaosa. Koolis muidugi. Kultuurielu oli seal väga intensiivne, kuuldemänge tegime ja almanahhe?”
OLI KOMSOMOLIKLASSIST
Kas Saage ka midagi vene värgist rääkis? “Tema klass oli esimene komsomoliklass. Ta pani meid luku taha ja ütles, et keegi enne koju ei lähe, kui kõik on komsomoli astunud. Taktikalistel kaalutlustel ilmselt. Ning me astusimegi sinna kõik. Pärast kui meid koju saatis, andis küll kätt ja ütles, et ta on vana aja mees. Ent oli juba ära õppinud, kuidas tuleb valetada Ja eks see olnud talle uhkuseasi ka – komsomoliklass.”
Mis sorti õpilane Mati koolis oli? “Reaalained mulle ei istunud, milleski ähvardas isegi kaks kord tulla, aga päris halb õpilane pole ma ka kunagi olnud. Lõputunnistusel olid juba neljad-viied. Võib-olla oli mõnes reaal aines kolm ka, aga ma ei mäleta.”
Kohe koolilõpuaasta sügisel astus Mati Unt ka ülikooli. “Valisin eesti filoloogia, ajakirjandus tuli kolmandal kursusel selleks, et vabaneda pedagoogilisest praktikast ja eesti keele ajaloost, mis mulle ei istunud. Kursus oli suur – kolmkümmend inimest, aga poisse oli neist vaid viis.”
Milline vaimsus tol ajal ülikoolis valitses? “Tol ajal tekkisid mul minust mõne aasta vanemad sõbrad, kelle käest ma õppisin nagu rohkemgi kui ülikoolist. Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Ehin, Ly Seppel? Ja väljaspool kooli veel Kangilaski, Lauristin, Alliksaar? Minu kursusel oli ärksamaid mehi Ülev Aaloe, kes on praegu Linnateatri kirjandusala juhataja. Mul tekkis ka üliõpilasabielu Ela Tomsoniga. Eks ülikooli ajal ikka abiellutakse.”
PEEGEL VIST MIDAGI ÕPETAS…
“Mingi ühiselu seal kursusel ikka oli – olid suusalaagrid Käärikul, Peegliga käisime vist korra Saaremaal, aga mingit maniakaalset kokkuhoidmist ka polnud.”
Mis mees Peegel Mati arvates oli? Pole kuulnud seni ühtki Peegli käe all õppinud inimest, kes teda ülivõrdeliselt taevani ei ülistaks. “Temast ei saanud aru – ega ta suurt ei rääkinud ka. Hoidis kõik asjad väga enda teada.” Milles see tema võlu siis ikkagi seisnes? “Ta oli selline väga maskuliinne, ei mölisenud mõttetusi? Oli karismaatiline isik. Ma ei tea palju ta meid nüüd õpetas, aga vist midagi ikka õpetas. No mis ajakirjandusest tol ajal sai juttu olla?”
Kui suur oli Mati 60-ndail levinud usk inimnäolisesse sotsialismi? “Noh, ega võimu keegi ei armastanud. No ja eks 60-ndate esimene ja teine pool on väga erinevad asjad ka. Ent ega mingisugust huvi meil selle asja vastu küll polnud. Aga jututeemaks olid sageli tsensuur, moodne kunst?”
Koos Matiga kirjandusse tulnud võimsast 1936-1946 sündinud põlvkonnast on pooled pärit lihtsatest maaperedest (Runnel, Luik, Unt, Traat) teine pool aga linna kõrgintelligentsi hulgast (Rummo, Kaplinski, Vetemaa või ka pisut noorem Juhan Viiding). Kas tunnetasid ka mingit vahet? “Ei tunnetanud. Runnel oli küll kusagil vist agronoom ning Viivi tuli alles siis, kui ma olin juba ülikooli lõpetamas.”
EGA ME JUST TEAB MIS OLNUDKI…
Mismoodi Tartu ja Tallinna loovintelligents omavahel suhtlesid ja üldse läbi said? “Ei tule meelde, et mingit erilist läbikäimist oleks olnud. Ahah, kunstnikega ikka oli, mäletan Jüri Arrakut ja keda veel. Aga mingit vastandamist ma ka eriti ei mäleta.”
Oma raamatutega sai Mati Unt varakult populaarseks ning kuulsaks. “Sain. “Võlg” äratas küll vist suuremat tähelepanu. Aga eks minu kolleegide tuleku tegi võimsaks ka see, et ees nagu midagi eriti polnud. Kui Kross ja Kaalep välja arvata. Sest Alliksaar oli ju peaaegu nähtamatu. Ega me ju teab mis olnudki, aga plats oli lihtsalt tühi. Sellest ka suur tähelepanu.”
Salinger oli sul peas? “Salinger kindlasti mõjutas mind ka. Ning mingil ajal venelased – Aksjonov ja kes nad olid? Salinger on siiamaani meeles.”
“Hüvasti, kollane kass” ilmus almanahhis 1962. aasta sügisel, raamatuna juba järgmisel aastal. “Läbi läks eriliste probleemideta, kooliasjad – ega neile erilist tähelepanu pööratud. Ta on ju nii ettevaatlikult kirjutatud ka, ega seal saanudki midagi eriti tekkida. Kaunis niisugune lapselik ja prostitutsiooni on päris palju.”
“Ega ma oma populaarsusest aru ei saanud, mis ta tähendas. Pärast “Võlga” läksin segasemaks ja hämaramaks ja siis see populaarsus ka vähenes. “Mõrv hotellis” polnud enam mingi rahvaraamat. Aga “Võla” üle peeti igasugu koosolekuid ja vaieldi. Praegu vaatad, et pole seal midagi nagu vaielda.”
ELKNÜ KESKKOMITEE LIIGE
Kuidas Mati Undi ülikooliõpingud möödusid, kas eriliste probleemideta või oli temagi mingi mässaja. “Ei, suhteliselt rahulikult. Muidu on, et üliõpilased hakkavad jooma, aga ma ei mäleta, et mul midagi säärast oleks olnud. Eks veini sai ikka joodud ja juba kooliajal. Kord oli kavas poistega veini juua ja Saage veel kandis portfelli, kus olid pudelid sees. Kord teisel kursusel tehti mulle ettepanek parteisse astuda, dekaan tegi, mina muidugi ei astunud ja rohkem selle jutuga ei tuldud ka.”
Teisel kursusel valiti Mati Unt koos Mikiveriga ka komsomoli keskkomiteesse. “Seda tehti nagu tagaselja. Kohal me seal kordagi ei käinud ja siis heideti meid sama vaikselt sealt välja. Meile ei teatatud muide ei vastuvõtmisest ega väljaheitmisest, mõlemat saime alles hiljem teada.”
Oma ajakirjandusliku praktika tegi Mati Unt läbi ülikooli lehes ja tollases “Edasis”. “Sinna kirjutasin päris palju kinoarvustusi ja igasuguseid asju? Mul oli seal isegi oma rubriik “Eeloleva nädala kino”. Aga praktikal olin ühe suve “Pärnu Kommunistis”. Seal ma õnneks midagi erilist ei teinud. Ülikooli ajal sai tehtud ka raadiosaateid, mingeid vestlusi ja kommentaare üliõpilassaatesse.”
Teet Kallas ütles, et tema nõukogude-aegseist teostest pole võimalik mingit ideoloogilist jama leida. Kuidas on lugu Mati Undiga? “Peale “Kollast kassi”, kus seda oli üksjagu, ei peaks hiljem küll säärast kusagil olema. “Võlas” on ka mingit juttu komsomolist ja aususest, aga see on juba pigem kriitiline ning polnud enam mingi pugemine nagu “Kassis”.
Mil moel nii noorelt kirjandusse astumine Matile mõjus? “Noh kindlasti olin ma edev ja kindlasti see mind mingil moel pahasti mõjutas. Samas olin ma maalt ja üksik laps, nii et mingi kriitikameel mul säilis ja päris segaseks ma sellest ei läinud. Eks ta meeldiv olnud muidugi?”
Mismoodi see “Võlast” filmi tegemine läks? “See oli Valdur Himbek, vana kooli mees ja selline päris arglik ka. Minu igasugu visioone ta sinna ei pannud ja sellest tuli üsna korralik film.”
Ajakirjanikuna pole diplomeeritud ajakirjanik Mati Unt töötanud päevagi. “Läksin juba viimasel kursusel teatrisse – “Vanemuisesse” kirjandusala juhatajaks. Enne mind oli seal olnud Paul-Eerik Rummo, aga tema võeti sõjaväkke. Autodidaktist Kaarel Ird suhtus minusugustesse ülikooliharidusega inimestesse kerge võõrastusega. Ird oli aatelt ikka kunstnik, aga lihtsalt valel ajal sündinud nagu Smuulgi – mõlemad andekad inimesed ju. “Vanemuise” heaks tegi ta igasugu asju – suhtles Moskvas igasugu Ma?ade ja Klavadega. Kord ütles ta mulle, et kommunism on venelaste käes persse läinud, aga tema veendumusi see ei mõjuta.”
“Vanemuises” lavastas Mati Unt isegi luuleõhtu Paul-Eerik Rummo ja Liivi luulest. “See tuli välja, aga pärast ma püüdsin Lattikut teha ja Mrozekit, need aga pandi seisma. Tol ajal oli suur luuleõhtute buum, neid tehti ka Venemaal. Lavastamisega hakkasin uuesti tegelema alles Noorsooteatris.”
KITS KAHE KUHJAGA
Mati on aina olnud kirjanduse ja teatri vahel kui kits kahe kuhjaga. Kas see ahistama hakand pole? Et armastad nagu kaht naist, aga ei tea kummaga elama hakata? “Meie Hermaküla ja Toomingaga olime seisukohal, et teater tuleb vabastada kirjanduse orjusest. Nii et ma olin küll kirjanduses, aga samal ajal kirjanduse vastu. See oli kergelt skisofreeniline konflikt küll, jah. Lõpuks pidin Vanemuisest lahkuma, seesugused rühmitused lihtsalt ei püsi koos, küll oli seal isiklikke asju, küll suhteid naistega?”
Grotowski? Peter Brook? Jne? “Eks nad ikka mõjutasid. Olgugi, et lugemisvara oli raskesti kättesaadav. Sai tellitud ikka mikrofilme, et neist siis pimikus koopiaid teha. Enne 68. aastat käis meil t?ehhi teatriajakiri Divadlo, mis oli täiesti modernne. Sõnaraamatu abil sai sealt lugeda kõiksugu asju, nii et Eestis olin ma esimene, kes Grotowskist kohe kirjutas “Edasis”.”
PIKAD JUUKSED JA VISKAMATA VIIN
Oled küll pea kõikide kunstide mees, aga muusika on sind vist vähem tõmmanud? “Eks see muusika oli mulle pikka aega võõras küll. Ja popmuusika haaras, aga pikkamööda. Biitleid polnud ma näiteks 1967. aastaks veel kuulnudki. Kui 1968 Mardi Valgemäega kirjavahetusse astusin, siis hakkasin sealt raamatuid saama ja plaate ka. Päris hipi ma olnud pole, küll olid mul pikad juuksed ja me kirjutasime Vahinguga protestikirja, kui kolhoosiesimehed hipidel juukseid maha lõikasid.”
Kuidas elas Mati üle Praha kevade ehk kuldsete kuuekümnendate illusioonide armutu lõpu? “Pariisi rahutustega näiteks polnud meil üldse tegemist, neist me ei teadnudki. Aga mis Prahasse puutub, siis Tartus peatus teel Prahasse olev eskadron. Meid Tulvistega kutsuti lennuväljale sõduritele rääkima Tartust ja kohalikust elust. Seal oli tohutu hulk relvastatud sõdureid ja päris jube oli olla. Rääkisimegi neile Tartust ja lõpuks küsis üks sõdur, kuidas Tartu üliõpilased suhtuvad Praha sündmustesse. Tulviste vastas laveerivalt, et praegu on alles august ja üli õpilased pole veel kokku tulnud. Pärast seda meid igatahes enam sööklasse viina viskama ei kutsutud, nagu meile algul oli lubatud.”
“Nii et ?okki ma neist sündmustest ei saanud. Aga eks masendus oli ikka. Aga mul polnud ka selliseid poliitilisi ideaale? Mul ei olnud niisugust tunnelit valguskiirega selle lõpus, mis Praha mõjul oleks kustunud.”
On käibel mingi kuldsete kuuekümnendate müüt. Mis on Matil sellest arvata? “Ei tea. Viivi Luik on väitnud, et need olid vastupidi kõige hullemad ajad – kuna asi läks justkui leebemaks, hakkasid inimesed nõukogude võimu omaks võtma. Mina ei oska seda niipidi ka päris võtta. Mingi romantiline tunne oli õhus küll.”