Teie vend muutus müüdiks juba eluajal. Nüüd olete kirjutanud tema lapsepõlvest ja noorusest raamatu, mis kannab pealkirja “Ajapildi sees”. Mis oli raamatu kirjutamise motiiv? Kas astuda vastu Juhan Viidingu edasisele müüdistumisele või lisate oma kivikese selle müüdirajatise müüri?
Müüdile vastuastumisest mõtlen ma võib-olla nüüd, kus raamat on ootamatult palju vastukaja tekitanud. Ja mul on selles mõttes hea meel, et kui ka teised Juhan Viidingu kaasaegsed mälestusi kirjutavad, siis nüüd olen andnud ikkagi ka oma versiooni sellest ajast.
Aga mul ei olnud mõtet, et mina tahaksin Juhanist raamatu kirjutada, või et mina tahaksin üleüldse mingi raamatu kirjutada. See lähtus ikka täiesti Hando Runnelist, kes tuli ja ütles, et ma võiksin kirjutada. Kusjuures ma olin pärast venna surma üks kord katsetanud. Võtsin veel väga ilusa klade – pidades silmas ka seda, kuivõrd Juhan austas ilusat kirjapaberit ja korralikku, esteetilist kirjutamist – ja mõtlesin, et proovin leinast vabaneda nii, et kirjutan üles kõik, mida ma vennast mäletan, aga see ei toiminud. Ma paar lehekülge kirjutasin, aga see ei olnud see. Alles aastaid hiljem, kui Runnel selle ettepaneku tegi, mõtlesin selle üle järele ning kirjutama hakates sain aru, et kirjutan liiga palju endast ja ajast. Kogu aeg oli mure, et kus on Juhan? Aga tekst voolas minust lihtsalt ise välja?
Mind paneb imestama, et Te nii siiralt imestate, et see raamat nõnda edukas on?
Jah. See imestus on siiras, sest kirjutasin raamatut poolpimedana ega valitsenud käsikirja seega korralikult – ma ei saanud kogu aeg üle vaadata, mida olen kirjutanud -, siis ei olnud mul kindlustunnet terviku suhtes. Ütlen täiesti ausalt, et vahel öösel läks uni ära ja kohe tuli mind piinama mõte, et äkki pole see käsikiri üldse mitte midagi. Samas vastandus sellele kohe ka mõte, et äkki just selline kirjutus on midagi. Igatahes ma kartsin natuke.
Kui see käsikiri valmis sai, kui palju seda muudeti?
Ma kirjutasin üsna sujuvalt. Tekstitoorik voolas välja ja minu parim abiline, õetütar Leena Tomasberg – kes on prantsuse filoloog ning kes tunneb oma onu elu ja loomingut väga hästi – lõi selle arvutisse ja luges mulle ette. Muidugi oli tal natuke kohendamist, aga põhimõtteliselt sellest hetkest, kui otsustasime, et nüüd on tekst valmis, siis kirjastus ei soovinud enam muudatusi teha. Seda ma ka imestasin. Toimetaja Katre Ligi märkusi oli vähe ning need olid kõik väga asjalikud ja täpsed.
Te räägite raamatus palju sündmustest, mis asuvad ajas väga kaugel – raamat algab 1950. aastatega ja lõpeb 1960ndate teise poolega. Kui palju vajasite meenutamisel põlvkonnakaaslaste abi?
Saage nii vanaks kui mina, siis on need sündmused väga lähedal! Nad tulevad hästi selgelt ja teravalt! Mulle helistas ükspäev Lea Tormis, et arutada läbi Pärnu mnt 23 (Viidingute kodu kuni 1962. aastani – P. H.) seonduvaid üksikasju. Vaidlesime siis, kas aed oli suur või väike. Mina ütlesin talle, et sa oled minust ju kaheksa aastat vanem, aga mina olin viieaastane – siis tundub aed muidugi suur! Arutasime veel, et kas aias olid pirni- või õunapuud või oli hoopis murel. Mina ütlesin talle, kuidas ma mäletan ema käest vitsaga mööda sääri saamist tooreste õunte söömise eest! Ja nii edasi? Iga kivike asetub oma kohale ja on tore, kuidas selline inimeste kirjutatud ajalugu kutsub omakorda teistes ka esile mälestusi. Õde Annile helistasin alailma, et küsida, kas ta mäletab, kas üks või teine asi oli nii või naa. Enamasti puudutas see väikeseid detaile. Näiteks – kui isa tegi meile Laulasmaal männikoorest paadi, siis kas seal sees oli patareiga taskulamp või väike küünlajupp? Meil olid erinevad mälestused, aga võib-olla olid mõlemad asjad olnud.
Kui palju siis selliseid fakte oli, mida pidite teistelt inimestelt küsima või teistega läbi arutama, et kindel olla?
Oli niisuguseid asju, mida ma pidin teistelt inimestelt küsima või raamatutest juurde otsima. Näiteks raamatu alguses selle Pärnu maantee maja lugu, peamiselt see osa, mis puudutab maja sattumist Eesti, Nõukogude Eesti kultuuritegelaste valdusse. Lea Tormis oli rohkem selle asja alguse juures, sest tema isa, Paul Rummo pandi vastutavale kultuuriorganiseerimise kohale juba vist 1944. aastal. Lea Tormis mäletas, et maja oli tühi ja prooviti teha nii, et sinna majja ei pandaks vene ohvitsere, vaid, et see maja langeks ikkagi eesti haritlaskonna kätte. Maja lugu on seega näidiskoht, kus ma ei hakanud veel sügavamale minema, aga igatahes otsisin üles Robert Nermani ja küsisin, kas ta teab maja ehitaja ja omaniku Rubanovit?i saatusest. Sellist laadi tööd ma tegin ja jõudsin lõpuks ka maja ehitaja tütrepojani, kes on nüüd maja valdaja. Kõike ei saanud ma oma raamatus muidugi lõpuni joonistada, sest see on ka selline näppimine ja pisiasjadesse takerdumine, aga need on välgatused, või kivikesed, nagu ütlesite.
Rääkides sellest Pärnu maantee majast – Teie raamat kõneleb ju üleüldse Tallinnast nii, nagu ta oli. Praeguseks on linn kohati tundmatuseni muutunud?
Jah, ma olen ise seisnud vahel Tatari tänaval selle maja tagaküljel ja pole suutnud uskuda, et see kõik oli tõesti siin – need aiakesed ja plangukesed ja väravakesed? Kuidas see sai sinna mahtuda?! Loomulikult oli see aed tegelikkuses väike.
Selliste pisiasjade meenutamine ja tagaajamine oli kindlasti väga huvitav töö?
Jah, muidugi. Teinekord pani see ka järele mõtlema asjade üle, mille peale ma mitte kunagi varem ei olnud osanud mõelda. Näiteks meie lapsehoidja, keda me lapsed kutsusime Täduks, rääkis ikka, et “doktor Raukas ütles ikka?” Ta oli töötanud enne sõda keskhaiglas õena ja oli väga uhke selle dr Raukase üle. Nüüd raamatu registrit koostades hakkasin meenutama selle doktori eesnime ja taipasin siis üllatusega, et ma ei olnud seda ju iialgi kuulnud! Hakkasin siis otsima ja arstide leksikonis ei olnud sellist nime. Oli üks naise nimega Raukas, ja siis hakkasin mõtlema, et minu mälestustes on nende juttude dr Raukas ikka olnud üks mees. Sattusin siis täielikku segadusse. Taipasin pöörduda inimese poole, kes teab meditsiiniajalugu – läksin Balticasse, sain Heino Gustavsoni käsikirja keskhaigla ajaloost ja seal oli dr Raukase portree koos kõigi tema uhkete nimedega: James Paul Friedrich. Täpselt see, mida see Tädu oli rääkinud, tuli välja ka Gustavsoni tekstist – dr Raukas oli naiste lemmik ja täpne, pedantne ja lugupeetud ning igas mõttes eriline.
Kui palju see detailide tagaajamine ja kontrollimine aega nõudis? Kui tihti pidite laua tagant tõusma, et kellelegi helistada ja üht-teist üle küsida?
Detailid on mul kõik silma ees. Ma näen neid. Täpsustamine ja kontrollimine oli see, mille pärast pidin helistama. Nagu ma rääkisin, inimesed mäletavad vahel erinevalt. Näiteks polnud mul enam meeles, kas pliidi peale oli kirjutatud Junkers-RUH või midagi muud. Nagu öeldud, küsisin mõnda nendest asjadest õe käest. Aga üldiselt tundsin, kuidas detailid ja pildid tulid sellesse aega sukeldudes kohinal. Aga kui te mäletate, siis sisaldab raamat ka mälestusi, mida käega katsuda ei saa, ehk raamatud, tekstid, fraasid ja luuleread. Need panin ma kõik peast loomulikult, sest oma praeguse nägemisega oleks teisiti võimatu. Seega kõik, mis raamatus on, on läinud sinna otse, laua taga istudes, nii nagu ma mäletan ja on alles hiljem üle kontrollitud. Käsikirja viimase redigeerimise juures otsis õetütar kõik need raamatud välja, ja vaatas järele komad, suurtähed ja muu sellise.
Ka Juhani luuletustega oli nii, et kohtades, kuhu dialoog või lugu tervikuna nõudis katket mõnest tema luuletusest, aga õige rida ei tulnud kohe meelde, siis õega rääkides suutsime ühisel jõul kõik ikka meelde tuletada. Seega ei ole tsitaadid otsitud, et teksti ilmestada. Kõik on ikka vastupidi.
Mulle tundub, et Teie raamat ei ole ju ainult mälestuste raamat ega ka mitte ainult ühe inimese lugu, vaid ta on kirjandusajalugu ka. Kuidas Te ise selle peale vaatate?
No nii kõrget ülesannet ma loomulikult üldse ei suutnud endale võtta. Ma tahtsin käsitleda kirjanduslikku kudet või Juhani luuletajaks saamist ning tema kõrval teisi luuletajaid tubli lugeja tasemel. Niisuguse lugeja tasemel, kes on elanud möödunud sajandi teisel poolel, huvitunud luulest, lugenud luulet ning keda on luule elus saatnud. Nagu öeldud, ei pea ma silmas mitte ainult Juhani, vaid ka teiste autorite luulet – Viivi Luike näiteks. Seda ma tahtsin sinna sisse panna, aga tahtsin ka, et see oleks elukoe osa. Tahtsin näidata, et nii vaesed, kui me lapsepõlve ajal aineliselt olime – just põhiliselt isa haiguse ja tema keerulise elutee tõttu -, olime me nii rikkad vaimutoidu poolest. Just seda, kuidas vanemad ja kodu meid vaimselt toitsid, tahtsin ma raamatusse põlistada. Tagantjärele selle aja peale mõeldes paneb mõni moment isegi heatahtlikult muigama. Näiteks meenub üks ema lause, mis sinna raamatusse küll ei jõudnud: “Ega korralikud inimesed ei kuula estraadiplärtsu!” Praegu paneb see imestama, et kas tõesti oldi nii kategooriline? Muidugi ei oldud ja eks raadiokrapist tuli, mida sealt tuli. Kuid samas tõeliselt hea raamatu, hea kunsti ja hea muusika väärtustamine oli meie ümber. Praegu kõlab see nii pateetiliselt, aga ega siis ka tol ajal keegi neid mõtteid nii otsesõnu ei väljendanud. See oli õhus ja anti meile kõigile sealt kodust kaasa?
Kasutasite oma vennast rääkides väljendit “luuletajaks saamine” – kas luuletajaks saadakse?
See väljend ei olnud võib-olla tõesti päris täpne. Luuletajaks vist ikka sünnitakse. Aga ka saadakse, sellepärast, et on ju kindlasti andeid, mis jäävad mingitel põhjustel unarusse. See “saamine” oli rohkem samas mõttes, nagu vahel räägitakse “inimeseks saamisest” – kasvamise tähenduses.
Ega ma seda Juhani luuletajatee algust ju tegelikult lähedalt ei näinud. Ei tõtanud ta ju oma luuletusi koduse laua ääres õdedega arutama. Loomulikult mitte! Selleks olid tal sõbrad ja mõttekaaslased, mis on täiesti loomulik. Aga midagi sellest oli muidugi siin ikkagi ka tuntav. Ja kui ma ütlen “siin”, siis ma mõtlen sedasama tuba siin, kus me praegu istume ja mille kohta Juhan kirjutas, et “kappidega mulle eraldatakse omaenda nurk”. (Mari Tarand selgitab käega kappide kunagisele asetusele osutades, kuidas praegu suur ja hele elutuba Harju tänava Kirjanike Majas oli omal ajal jaotatud mitmeks väikeseks nurgakeseks – P. H.) Nende seinte vahel elasin ma kaasa sellele, mis siin toimus ja kust see nooruk siis tuiskas välja oma asju ajama, kas Niguliste varemete vahele või Pegasusse või akende tagant maja tänavapoolset külge mööda kulgevat varikatust mööda naaberkorterisse. Mina nägin seda ja võib-olla kui erinevad vaatenurgad kokku panna, siis mingi pilt ka täieneb.
Tulles veel korraks tagasi “Ajapildi sees” juurde, siis Te küll rääkisite enne sellest, et kirjutades ei olnud Teil kontrolli käsikirja üle. Samas mõjub raamat küll tervikliku ja komponeerituna. Kas see tähendab, et olite teose ülesehituse ja sisu enne läbi mõelnud?
Jah. Mul oli selge ettekujutus, missugune on raamatu ajaline raam. Seda kindlasti. Ma teadsin, et see on lapse, ja natuke juba nooruki kujunemistee, aga mitte midagi sellest, mis viiks mind nii nõrgale jääle, et ma ei oska enam kirjutada. Tahtsin jõuda sinnamaale, kus Juhan juba on astunud lavakooli, esimesed luuletused ja kogudki ilmunud ning kus on selja taga need eneseotsingute raskused. See oli üks.
Peatükkide raamid kõikusid vahel mõnes kohas, sest kui ma tahtsin mõnda motiivi arendada – Juhan kui esteet, Juhan ja ilusad asjad, Juhani riided vms -, siis võisid nad jääda kuskile peatükkide vahele. See oligi kirjutamise juures kõige raskem, sest vahel tuli mõni värvikas detail või episood meelde, mille koht oleks olnud hoopis ühes teises peatükis, kus ma sedalaadi asjadest rääkisin, siis seisin ma raskete valikute ees. Eks seal raamatus on ka selliseid kordusi. Võib-olla polegi mõne asja kordamine paha, sest see rõhutab selle asja tähtsust?
Mida ma natuke taotlesin, oli vormiline. Ma ei tahtnud, et see raamat oleks lihtsalt vanainimese pajatus. Näiteks vaatasin, et peatükk lõpeks mingi tugeva lausega, mida lugedes oleks võimalik tunda, et see lause on õige koha peal.
Ma ei tea, kas ma julgen seda nüüd sõnastada just ilukirjandusliku taotlusena, aga ma tahtsin, et raamat oleks keeleliselt hea.
* * *
Mari ja raamat: kolm rühma vastukajasid
“Ma poleks kunagi uskunud, et lugejatelt tuleb nii palju signaale, et inimesed on raamatust midagi leidnud või tunnevad end puudutanuna. Neid on mitut liiki.
On lugejaid, kellele meenuvad ajaloo detailid, mille nad raamatust eest leiavad. Nad on tänulikud selle eest, et keegi on üles kirjutanud mälestuse, mis on ka nende mälestus.
Teised näevad sügavat kasvatuse lugu, ühe lapse kasvuraskusi, keerulist murdeiga ja vanemate nõutust ning allajäämist parimateski püüdlustes. Mitu inimest on otse ütelnud, et see probleem on neile tuttav, et nad on sellise murega ise kokku puutunud või seisavad sellega silmitsi praegugi. Raamatut on lausa loetud ema ja poja vastuoluloona ning iseloomustatud seda sõnaga “ängistav”.
Ja kolmas rühm vastukajasid – mis mulle kõige rohkem rõõmu teevad -, on need, milles on üles leitud vaimse kodu õhkkonna kirjeldus. Seda, kuidas meie kõik tekstide maailmas elasime, oli ka see, mida ma tahtsin näidata. Tunnen, et see justkui õigustab kirjutamist, sest on rõõm tõdeda, et leidub inimesi, kes tunnevad sellise kodu ära. See tähendab, et selliseid kodusid ikka on olnud või on nüüdki.”
* * *
Kiri ja kirjutamine
“Juhanile meeldisid ilusad, puhtad kladed. Kui oleks veel saanud välismaalt või Eesti-aegse – kõige parem olekski olnud Eesti-aegne kasutamata klade. Kirjutatud teksti esteetikat hindas Juhan väga kõrgelt. Talle meeldis ka väikeseid vinjette joonistada. Võib-olla on siin ka onu Märt Laarmani mõju. Viimane oli Juhani suur eeskuju. /?/ Kui Juhan näiteks mingi õnnesoovikaardikese kirjutas, siis see oli väga ilusti ja eriliselt tehtud. See ei olnud kunagi lihtsalt mingi paber või lihtsalt postkaart. Nagu öeldud, hea oleks olnud, kui see oleks olnud paks ja õilis, ükskõik, mis sinna lõpuks peale kirjutati. /?/ Või ükskord ta kinkis mulle väikese taskurätiku. Sinna peale oli masinaga trükitud “Lind lendas läbi lipust lehvivast”.”