VAIKNE KODUNE PIDU: Tartu Kunstimuuseumi näitus „Ruum minu ümber“ keskendub interjöörile eesti kunstis. See on meie kõige lähedasem keskkond: ruum, mis meid ümbritseb, kui tõmbume tagasi „avatud ruumist“ ja astume üle läve kodusesse keskkonda „suletud ruumi“. Tiiu Talvistu teeb ekskursiooni.
Koduste interjööride kujutamine sai hoo sisse 17. sajandi Hollandis, kus väikeseformaadilised maalid kujutasid inimesi nende argises keskkonnas tegelemas oma igapäevaste elutoimingutega, ümbritsetuna kodustest tarbeesemetest ja armsatest nipsasjadest. Alates 19. sajandist on meie varasema kunsti keskmes reaalse ruumi kirjeldamine ja selle illusoorne jäädvustamine. 1970. aastate ruum ei ole aga enam lineaarne: see on nihestatud, sageli nähtud mitmest vaatepunktist, täis peegeldusi, ühendades tihti nii välist kui ka seesmist ruumi.
Biidermeierlik idüll
Eestisse jõudis kodususe teema 19. sajandi keskpaigas, kui siia saabusid rahulikumad ajad ja majandusliku heaolu kasv, mis soodustas keskklassi kosumist ja tekitas fooni biidermeieri ideede levikule. Nii tõusid ausse kodu ja pereväärtused ning maalidel näeb portreteeritavate taustal, enamasti küll vaid riivamisi, mõnda mööblieset või ruuminurka, mis annavad aimdust toonasest kodusest keskkonnast. Ausse tõusevad sellised mõisted nagu hubasus, mugavus, moraal ja pereväärtused. Intiimsem, isiklikku elu puudutav sfäär, eraldub baltisaksa kodudes külalistele mõeldud esindusruumidest – saalidest ja salongidest –, mis on sisustatud uhkema mööbli, mustriliste vaipade, raskete aknakatete ja toataimedega. Peremees sulgub sageli majapidamise asju ajama ja oma vaimu harima kabinetti, kus seinte ääres kõrgumas raamatukapid, mis on täidetud kullatud köidetega, ja seinu kaunistamas maakaardid ja kunstiteosed.
Walter Benjamin on 19. sajandi interjööri iseloomustanud nii: „Eraisiku jaoks satub eluruum esmakordselt vastuollu tööpaigaga. Esimene konstrueerib end interjööriks. Tema täienduseks on kontor. Eraisik, kes kontoris arvestab tegelikkusega, nõuab interjöörilt, et see rahuldaks tema illusioone. […] Interjöör kujutab eraisikule universumit.”
See toonane universum mõjub tänapäeval kui ammuse aja kaunis, romantiline viiv. Sellesse kujutluspilti mahub ka kohaliku maarahva kujutamine, nagu seda on teinud arvukate aadlike ja kohaliku haritlaskonna jäädvustaja Johann Köler oma tuntud akvarellil „Ketraja” või stseenis rehealuses tantsuvihtuvate pulmalistega, mis on maalitud Lorenz-Heinrich Peterseni järgi.
Kodu, kallis kodu
Kodu seostub eelkõige just õdusa perekonnaringiga, koosolemisega, ühiselt veedetud hetkede nautimisega. Seega on inimfiguur koduse interjööri lahutamatuks osaks. Hubane perering ‒ see lõõgastumise mõnus hetk – köidab kunstnikke, kes astuvad kunstiareenile vahetult 1930. aastate lõpus või sõja-aastatel. Nende loomingu lähtepunktid haakuvad 19. sajandil tegutsenud impressionistidega, kes oma töödes kujutasid tihti valgusküllaseid koduseid interjööre.
See teema köitis eriti naiskunstnikke. Eesti kunsti Berthe Morisot’ks võib nimetada Linda Kits-Mäge, kes on üks järjekindlamaid perekeskse eluolu jäädvustajaid. Tema valgusküllastes töödes on jälgitavad ka ajastulised muutused, salongilikum historitsismi mõjutustega keskkond asendub 1960. aastatel modernsemaga, kus näeb lihtsa vormiga tikkjalgseid mööbliesemeid.
Hubases koduses miljöös jäädvustati nii tervet perekonda kui ka selle üksikuid liikmeid. Suurejooneliselt on seda teinud Elmar Kits maalis „Perekond Rebase portree”, mis toob vaatajani portreteeritavate ja neid ümbritseva keskkonna kaudu justkui toonaste inimeste alateadvusliku püüde säilitada eelmise ajastu väärtusi 1950. aastate pingelises õhustikus.
Argipoeetika
Argisus interjööri maalides on seotud koduste igapäevatoimetustega, mis talutares toimusid kõik elukeskmeks oleva kolde ümber, mis andis sooja ning mille ümber koondus kogu pere. See oli keskkond, kust pärinesid ka meie ühed esimesed kodumaale asunud kunstnikud vennad Rauad. Suisa aistitavaks on selle soojust õhkava ahju maalinud aga Karl Pärsimägi oma töös „Talutuba soemüüriga“.
20. sajandi alguse linnastumise laine tõi ka kunsti linnakeskkonna koos sealsetes üürikorterites toimuva koduse eluga: need korterid olid enamasti väikesed ja seal elati pead-jalad koos. Ajapikku, majandusliku võimekuse suurenedes muutusid ka elamispinnad ning erinevad toimingud kolisid vaid selle jaoks mõeldud ruumi. Koduses majapidamises askeldas peaasjalikult naine, kuna tema kanda olid tubased tööd, mees tegi äärmisel juhul vaid kirjutuslaua taga kirjatööd.
Argitoimetuste kujutamine sai sisse uue hoo 1920. aastate lõpus, kui kunstis ja kirjanduses kogusid jõudu eluläheduse ideed. Aguli ja talutare keskkonna jäädvustajatena tulid areenile Nikolai Kummits, Ida Anton-Agu ja Andrus Johani.
Kahe reaalsuse piiril
Kodusesse keskkonda sisenemine, see lävel olek on justkui hetk kahe reaalsuse piirilolemisest, kus ühele poole jääb „avatud ruum ” ja teisele poole „suletud ruum”. Olgu siis tegu uksega välisesse maailma või aknataguse maailmaga.
Maalijale on see huvitav maalitehniline probleem, mis köitis nii vabaõhu maalijaid impressioniste kui ka tugevate värvikontrastide armastajaid foove, eesti kunstis võiks sellise paarikuna näha Elmar Kitse ja Karl Pärsimäge, kellest esimene maalis õhuvärelust, aga teine justkui pilti pildis. Lävel olekul on aga ka tugev mütoloogiline ja psühholoogiline varjund. Metafüüsilisema tasandi lävel olekut on oma avatud ruumiga maalides jäädvustanud Olev Subbi, Ludmilla Siim ja Rein Kelpman.
Kahe ilma piiril olek on inimmaailmas üks tähenduslikumaid seisundeid. Samas võib lävel olekut võtta ka laiemas filosoofilises tähenduses. Erinevates kultuurides on Juri Lotmani arvates seda peetud oluliseks kõikehõlmava ruumi (universumi) jaotamist seespoolseks – kultuuriliseks, „omaks“ – ja väljaspoolseks, kultuuriväliseks, „võõraks“ sfääriks. Igivanadest aegadest peale samastatakse kultuurisfääri korra ja organiseeritusega (kosmiline, religioosne, sotsiaalne, poliitiline) ning välist sfääri – kurjuse maailma – desorganiseerituse, kaose, vaenulike kultuslike ja poliitiliste jõududega. Loomulik, et inimese loodud siseruumid – koobas, maja, linnaväljak, müüriga piiratud linnaala või üldse maa „siinpool vaarisade valduste piiri“ – kujunesid eriliste kultuuriliste elamuste objektideks.
Hirmud ja pained
Need alateadvuslikud hirmud ja pained, mis ühest keskkonnast teise liikumisel tekivad, on vaadeldavad ka ülekantud tähenduses inimese seesmise ja välimise mina kokkupuute ja konfliktina.
Enamasti just 20. sajandil pakkusid need teemad ainest nii kujutavale kunstile kui ka psühhiaatriale. Viimane on inimese vaimseid, eriti just eelmise sajandivahetuse naise psüühikahäireid uurides kaasanud suisa kodust interjööri. Just sellises koduses õhkkonnas viis Viinis elanud psühhiaater Sigmund Freud läbi oma hüpnoosiseansse patsientidega.
Freudist lähtuvalt võib meie „tunge“ vaadata piirmõistena hingelise ja kehalise vahel. Freud on nendest algtungidest eristanud kahte suurt rühma: enesesäilitustung ja seksuaaltung. Just neist kahest lähtub ka enamik meie hirme. Ühiskond, milles me elame, tuleb meiega kaasa ka meie „suletud ruumi“ ning tekitab seal lisapingeid; need ühiskondlikud traumad elavad koduses keskkonnas oma elu ja kanduvad sealt edasi ka neile, kellega me oma eluaset jagame. Sageli jõuavad need hirmud meieni unenägude kaudu, võimendudes just koduses keskkonnas ja nii muutub kodu dramaatiliste sündmuste toimumise kohaks.
Dramaatikat ja pinget on tunda Jüri Palmi, Jüri Arraku ja Raul Rajangu töödes. Freudilikku psühholoogilist liini mõtestavad aga Marge Monko ja teemale sotsiaalset värvingut lisav Maria Kapajeva. Need „tungid“, mis meid ahistavad, on suisa aistitavaks muutnud Jaan Toomik oma maalil, kus hiigelsuur autoportreeline meestegelane kükitab, käed laiali, väikese kaitsetu maja kohal. Kas on see Terminus, piirikivide kaitsejumal, kes varjab maja väliste mõjude eest?
Esteetiline universum
Ruum võib olla aga ka puht-esteetiline keskkond, mis vastandub ümbritsevale maailmale just oma suletuse ja korrastatusega. 1960. aastal kunstimaailma astunute põlvkonna üheks vaimseks liidriks oli Tõnis Vint, kes muutis ennast ümbritseva elukeskkonna oma seesmise maailma ideede kandjaks. Ta avaldas 1974. aastal ajakirjas Kunst ja Kodu artikli „Valgest ruumist“, mille filosoofilised tagamaad lähtusid Jaapani kultuurist. Ta kirjutas meie traditsioonilisest asjadest küllastunud kodusest keskkonnast: „Kuid meie toad on endiselt täis tuhandeid asju. Ebavajalikke asju. Ja me tunneme, kuidas need esemed võtavad õhu. Võtavad valguse. Ja kogu ruumi, mida vajame ise.“
Valge puhastatud ruumi kaudu tekib justkui võimalus astuda uude reaalsusesse, korrastades selles totaalses esteetilises meid ümbritsevas keskkonnas oma seesmist maailma, et taas lävel seista.
*
Näitus on avatud Tartu Kunstimuuseumis kuni 23. augustini.
Koduste interjööride kujutamine sai hoo sisse 17. sajandi Hollandis, kus väikeseformaadilised maalid kujutasid inimesi nende argises keskkonnas.
Uus algus argitoimetuste kujutamisel leidis aset 1920. aastate lõpus, kui kunstis ja kirjanduses kogusid jõudu eluläheduse ideed.