Kohustusliku koolivormiga on kokku puutunud enamik meist, vähemasti need, kes on sündinud enne sel aastal mõneti vastuolulise kontserdiga tähistatud taasiseseisvumist. Ja praegu vanu klassipilte vaadates saab ikka ja jälle imestatud, kuidas me ikka nende näotute ja mitte kedagi kaunistavate ebamugavate rõivastega kõik need kooliaastad hakkama saime. Samas – koolivormi kandmine oli tüütu kohustus, kuid sellega ei võideldud. Umbes nagu igasügisese kohustusliku kartulivõtmise “?eflusega” kooli sõbraks olevas kolhoosis. Ja veel vähem kui kartulivõtu kohustusest, sai mõeldud koolivormi kandmise tagamaadest.
Koolivorm, 500 aastat vana
Koolivormid said alguse 16. sajandi Inglismaal heategevuslikest koolidest, mis olid mõeldud vaestest oludest pärit lastele, kellel muidu polnudki õieti riideid. Ühesuguseid asju suuremas koguses õmmeldes tuli odavam, kui neile eraldi kehakatteid otsida.
Ülejäänud Inglise koolid, kus käisid aristokraatide ja rikaste lapsed, kehtestasid koolivormi alles 19. sajandil ja seda peamiselt distsipliini eesmärgil. Nimelt olid need (poiste) koolid kuni selle ajani küllalt kaootilise kodukorraga, kus rikastele õpilastele naljalt vastu ei astutud. Õppimise vaheajal ja tihti ka selle asemel mängisid poisid erinevaid sportmänge ja käisid siis vastavalt mudastes ja katki kistud riietes ka tundides. Muide, väidetavalt said mitu täna ülipopulaarset spordiala (ragbi, jalgpall, kriket ja pesapall) alguse just nendest inglise koolipoiste vabas vormis peetavatest kaootilistest ja jõhkravõitu mängudest.
Kuna rikkad vanemad ei tahtnud oma lapsi enam sellistesse halvasti kontrollitava ja anarhistliku korraldusega koolidesse saata ning hakkasid eelistama koduõpet, vajasid koolid reformi. Rangestati kodukorda, suurendati järelevalvet õpilaste üle, süvendati klassikalist õppekava, tugevdati moraali ja ning tehti kohustuslikuks korrektsest täisrõivastusest koosnev koolivorm. Just koolivormi kehtestamisest sai uuenenud Inglise koolikorra sümbol, mida peeti üheks efektiivsemaks ja prestii?semaks Euroopas. Sellest ajast (19. sajandi algusest) oli koolivorm iga Inglise kooli lahutamatu osa, nii kallites erakoolides kui ka tavakoolides.
Koolivormi kirjutamata reeglid
Erinevalt üldlevinud arusaamast, et koolivorm võrdsustab, ei unustanud inglased vana head klassikuuluvust ka selles rõhutada. Väikeste detailierinevuste vahega koolivormis sai koolisiseselt aru, kes millise taustaga on ning hierarhia oli jälle paigas.
Kuni 1950. aastateni kehtisid kirjutamata reeglid, mis panid paika, kellel kui mitu nööpi jakil, kuhu poole kaabu peab viltu olema, kuidas taskurätik rinnataskus on volditud jne. Need ja mitmed muud pisidetailid näitasid vastavalt õpilase sotsiaalset tausta, jõukusastet, tähtsusjärjekorda ja priviligeerituse määra. 1960-ndatel olukord muutus, hierarhilised iseärasused kadusid ning vorm ise muutus lihtsamaks.
Kuigi mõned koolid kaotasid koolivormikohustuse ära (ja kahetsesid seda hiljem), jäi koolivorm alles enamikus Inglise koolides ja on seda tänaseni. Mõnes (näiteks Etonis ja Christ’s Hospitalis) on koolivorm suuresti samaks jäänud, nagu oli enne muudatusi 1960-ndatel. Väidetavalt olevat see nii ekstsentriline, et ei osatud otsustada, kuidas seda muuta.
Koolivormi eesmärgid
Ka teistes Euroopa riikides on täna koolivormid aktuaalsed ning laialdaselt kasutatavad, nii era- kui nn riiklikes koolides, kuigi pigem ikkagi erandiks kui üldiseks kombeks.
Siiski, parimateks peetavates koolides näiteks Prantsusmaal, Belgias, Itaalias, Hispaanias ja mitmetes teistes riikides, kaasa arvatud Eestis, on koolivormi olemasolu taas kord aktuaalne ning järjest kasvava tähtsusega.
Igal vormiriietusel on oma funktsioon. Koolivormi eesmärgi üle, nagu ülal mainitud, on palju vaieldud. Ometi väidab osa teadlasi, et koolivormi kandmine distsiplineerib, loob oma kooliga ühtekuuluvustunnet ja aitab paremini õppetööle keskenduda. Teised arvavad jälle, et see vähendab õpilaste loovust, isikupära ja omaalgatust. Ja tõenäoliselt on mõlemal õigus.
* * *
Gigantne garderoob
Kui mitmest rõivatükist õieti koolivorm koosneda võis, kui ajapikku liiale mindi …
Iseäralik on siinjuures ehk see, et muidu vaoshoitud inglased läksid koolivormi osas veidi liialegi. Näiteks võis 19. sajandi koolipoisi vorm koosneda tosinast särgist, sama paljudest lipsudest; pool tosinat pidi olema lühikesi kuubi, kitsaid pükse, kaabusid, kindaid, sokke, taskurätikuid ja kontsaga kingi. Koolivormid muutusid veel keerulisemaks 19. sajandi lõpus, kui sportmängudest said organiseeritud spordiüritused ning igale spordile oli vaja spetsiaalset varustust. Ka tüdrukute koolivorm ei jäänud alla – tosin kleiti (erinevad mudelid vastavalt kas pidulikuks või argipäevaks), kaunistustega tepitud jakid, kübarad, dekoratiivsed põlled, kapuutsiga pealisjakid, mantlid, korsetid, kontsaga kingad, taskurätikud, sukad ja kindad.
Inglise koolivorm käis Briti impeeriumiga kaasas ka kolooniates – kuhu iganes ehitati koole, oli koolivormi nõue sama kui Inglismaal, ükskõik kui sobimatu see rõivaste valik kuumades troopilistes kliimades ka polnud.