Kui Kõusaar oma esimese romaani “Ego” avaldas, siis see oli küllalt jube teos, et soovida unustada selle olemasolu. Kadri tegi presentatsiooni moekas ööklubis “Spirit” ja kuna tol ajal teenisin leiba ajalehetoimetuses, olin ka mina sinna kutsutud. Läksin kohale, lootuses, et ehk saab nalja, läksin kohale lootuses, et ehk on kuidagi trendikam ja teistsugusem kui teised presentatsioonid. Aga ei midagi. Kõik oli vaoshoitud ja vanainimeselik. Väriseva häälega hiirehallis kostüümis Kadri tänas oma ema ja ütles, et see raamat on tema jaoks oi kui tähtis. Literaat Berk Vaher, kelle tunneb alati ära selle järgi, et ta pole suutnud loobuda kulunud luukerest, mida kannab paelaga kaelas, ütles, et Kadri on tubli. Sama ütles ka Piret Viires. Nojah, nojah, nojah. Huvitav ei olnud üldse. Raamat maitses halb. Kirjutasin “Vikerkaarde” laastava artikli, et oi appi, miks niisugust asja on avaldada vaja. Mida Kadri sellest mõtles, seda ma ei tea, sest siis ma teda veel ei tundnud üldse. Igal juhul tookord ma ütlesin armulikult, et t?ikist võib asja saada, aga üldiselt vajab see veel harjutamist.
Hoolimata sellest, et romaan oli kehvakene, leidus palju neid inimesi, kes kirjaneitsi organismist silmi kuidagi eemale rebida ei suutnud. Veiko Märka pajatab sellise lõbusa loo: “Kõusaart tean sellest ajast peale, kui ta esimese raamatu oli valmis kirjutanud ja NAKi inimestega tutvunud. Iseäranis Aapo Ilves tahtis kangesti, et Kõusaar NAKki astuks, aga tal käivad sellised uitmõtted kaunite tütarlaste kohta tihti peas. Ükskord mingi ürituse ajal Tartu Kirjanduse Majas tahtis Kõusaar NAKi ruumi arvuti taha. Mina tulin parajasti WCst täidetud veekannuga, et kohvi keeta. Millegipärast hakkasid mul käed Kadrit nähes värisema ja ma ajasin osa vett endale pükste peale. Nii ma siis pidin pealt vaatama, kuidas Kadri meile loeb, endal püksid märjad (st minul, mitte Kadril).”
Kuidagi, ei tea kuidas ja ei tea kust, imbus Kadri aga vaikselt meiegi seltskonda sisse. Eks ma teadsin varemgi inimesi, kes Kadrit tundsid, aga Juku-Kallest ma seda kahtlustada poleks osanud.
Ent siis istus vaikne Kadri meie joomalaua taga, seljas oli tal kampsun kirjaga CCCP, ja ta rääkis, et issand, kui huvitavad te kõik olete. Mina jõin ennast kiiresti väga purju ja kukkusin laua alla maha, Kadri tahtis kiirabi kutsuda, aga Juku ütles, et äh, ei kutsu midagi. Ja õige oligi. Siis ma kuulsin esimest korda, et Kadri passib vaikselt ja kirjutab asju kõrva taha. Et niisugune lugu, et tuleb uus romaan. Ja kirjutaski Juku-Kalle Raidi Miroslaviks, minategelase romantiliseks Elu Armastuseks, kes küll ennast paraku üles poob. Üles poos end päriselus hoopis teine inimene. Kas Kadri teda tundis, seda ma ei tea. Igal juhul on Kõusaar tähelepanelik.
Jutt jutuks. Teise raamatu presentatsioon toimus samuti moekohas, kohvikus Pegasus. Mu vanemad tuttavad, niiöelda kultuuripeerud, ei lase ennast sellesse kohta isegi siis meelitada, kui luban välja teha. Seekord oli neid aga üllatavalt palju kohale laekunud. Midagi huvitavat ei toimunud jälle. Juua sai muidugi milksheiki ja Kadri tänas jälle ja ütles jälle, et see on oluline. Seekord sähvis rohkem välklampe ja isegi televisioon oli kohal, justkui oleks hapukurgihooaeg juba alanud.
Kadri on edev, kuid püüab seda kohmakalt varjata. Edevus justkui ei sobi kirjaniku imagoga.
Pärast presentatsiooni jäin veel veidikeseks Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga vedelema, plaan oli koos Kadriga edasi Nokusse minna. Kõusaar rääkis, et Semper on talle justkui teine ema ja et ta tahab koos Semperiga filme vaadata ja nende üle arutada. Ene-Liis pööritas silmi. Kõusaar aga rääkis, et tema ei suuda vaadata ühtegi halba filmi ja et häid filme ta tahab kogu aeg vaadata ja et ta vaatas viimati viiendat korda “Suurt Lebowskit”. Ja siis rääkis ta veel mingist eriti andekast raamatust, mille peategelaseks oli autistist poiss, ja kogu see lugu oli olnud va-pus-tav. Kadri vaimustub väga kergesti.
Meie omakorda rääkisime Kadrile, et Marko Matvere tuli linnateatrist ära, sest tal on Vanalinnastuudio uuslavastuses “Minu veetlev leedi” naise osa täita ja et tal on nüüd plaanis ennast ümber lõigata. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, aga Kadri jäi uskuma. See oli nii anbeliivabel, et viimaks, kui Kadri juba sajandat korda ütles, et see ei saa nii olla, on ka vä, hakkasime naerma ja Ene-Liis ütles armulikult, et ole normaalne, muidugi ei ole. Kadri on nagu käsn, avatud uuele ja valmis uskuma seda, mida tema silmis respektaablid ja erudeeritud inimesed räägivad.
Ma kujutan ette, et kui näiteks Rein Raud Kadrile mingi paduabsurdi silma pilgutamata maha räägiks, siis õige pea leiaks see tõde avaldamist Kadri järgmises romaanis. Aga see on Kadri võlu, mitte miinus. Miinusele viitas Semper siis, kui Kadri pidi minema oma asju kokku korjama. “Ta on liiga külm, ta tahab kõike mõistusega võtta,” ütles Semper, viidates sellelesamale raamatule autistist poisist. “Tundeid ei saa mõistusega võtta, sul see tunnetus kas on või ei ole,” ütles Semper ja arvas, et Kadri on selle koha pealt veel toores. Ja avaldas lootust, et ehk on veel lootust. Sest muidu on ta ju päris tore.
Kui Kadri tagasi ilmus, oli seltskond juba laiali vajunud. Kõusaar kiirustas, et läheme ikka nüüd Nokusse, sest TV3 uudised võtsid temalt intervjuu, ja et seal saaks seda vaadata. Teel Pegasusest Nokusse (seda on mõnisada meetrit) seletas Kõusaar, et tema ei saa üldse aru sellest, et miks seda meediakära on raamatu ümber vaja, ja et tema ei jälgi neid asju. Mina mõtlesin, et nonoh, ei tea, miks me sinna Nokusse praegu teel oleme siis, aga ei öelnud midagi, teisel ikkagi suur päev, uus raamat, ja olgu see hea või halb raamat, suur päev siiski. Nokus oli ta muidugi kogu oma minut tagasi räägitud jutu unustanud ja uudistasime seal kõik, kuidas uudistes raamatut serveeriti. Linn oli selleks ajaks juba Kadri pildiga plakateid täis kleebitud, aga veidi hiljem rääkis Kadri kuskil ajalehes jälle seda juttu, et oh, et see reklaamikära, et tema seda ei taha. Kadrile ei valmista mitte mingit probleemi elada hetkes ja unustada see, et tema teod ja sõnad on vastuolus. See on tore, sest nii ei teki tema puhul ohutunnet, et ta on suuteline mingit kurja pikka aega ja külmalt plaanitsema. Ta on rõõmus ja ohutu, lendab sinna, kuhu parasjagu tuul puhub. Luurele temaga muidugi ei julgeks minna.
Lugesin uue raamatu läbi ja mugistasin naerda Miroslavi üle. Tuttavaid tuli seal teisigi ette. Uus raamat on peajagu parem kui eelmine, võiks öelda, et isegi täitsa loetav. Lõpupoole hakkab asi Coelhoks kätte minema, milleks seda vaja on, teab vaid Kadri. Uus raamat aga kinnitab mu veendumust, et natukene veel, ja ühel päeval ilmub Kõusaare sulest täitsa rammus romaan, mida lugeda on mõnu ja millega ta võib teenitult astuda Päriskirjanike ridadesse. Näiteks romaane kirjutab Kõusaar Kati Murutarist, Eesti kirjanduse solkijast, palju kordi paremini. Artikleid ja kriitikat kirjutab jälle Murutar Kõusaarest paremini.
Kaks raamatut ilmunud, hakkasid kirjanike seas levima kuulujutud, et Kõusaar tahab Kirjanike Liitu. Sellele reageeris eriti ägedalt luuletaja ja sotsialist Wimberg, Lasnamäe laps, maamehe süda rinnus. Niisugune vana kooli mees ei saagi sallida seda, et linalakk neitsi võiks mängeldes profiliigasse lennelda, samal ajal kui tema peab endale tõsikirjanike ridadesse rinnaga teed murdma. Tema põhiargumendiks oli see, et ei saa tõsiselt võtta inimest, kelle raamatu puhul ei tekita poleemikat mitte selle sisu, vaid see, kas autor ise on paljalt raamatukaanel.
Selle peale läks kirjanike seas kangeks kemplemiseks, viimaks ilmus välja Karl-Martin Sinijärv, kes ütles, et aga no mis sisu sa ootad, kui elukogemust pole ollagi. Nüüd tuli lagedale ka Kadri, kellel olgu esimest korda selle loo jooksul ka sõna: “See on küll jura, kui hakkab mingi “tal pole kogemust” jutt. Ma polegi lahanud kellegi 50-aastase hingeelu. Peategelane on alati kas minuvanune või isegi noorem. Ja tõde (mille protsent on mu raamatutes suur) on alati palju uskumatum kui väljamõeldis. Pealegi, mõni on 10-aastaselt rohkem kogenud kui teine 50-selt.”
Aga nojah, Kadri on paras frukt küll. Näiteks ei mõtelnud ta kordagi, et kas äkki ikka peaks autojuhilubade saamiseks eksami tegema, vaid oli nõus naiivselt juhiload suvalise tüübi käest tasku panema. Hiljem ütles, et jah, see oli huvitav õppetund. Ükskord ta rääkis sinisilmselt, et oo, narkootikumid on nii lahedad, tahaks ilgelt proovida. Kas proovis ka, seda ei tea, kirjutab küll ja peab seda vist kuidagi moekaks. See on muidugi puhas lollus. Käis Egiptuses näitlemas, kus tema roll oli olla “blond tibi, keda mehed vaatavad.” Pärast näitas pilte ja ütles, et naljakas, püramiidid on seal justkui keset prügimäge. Romaani kirjutas öösiti, ütles, et kõige parem aeg on keskööst kella neljani. Laias kuskil sellega, et käis stripiklubides raamatut lugemas – oh püha lihtsameelsust, missugune poos! Aga kõike seda teeb ta kuidagi siiralt, ütleme, et kuidagi blondilt, aga mitte nördimapanevalt, vaid sirge seljaga. Isegi siis kui ta tarka juttu räägib, on kuskil kribelemas kerge anekdootlik blond. Võimalik, et see tuleb sellest, et tal on palju laenatud mõtteid ja ta ei häbene neid eksponeerida. Kui sa oled Kadriga koos, siis oled sa korraga koos kõikide nende inimestega, kellega tema on koos olnud, ta on nagu mosaiik, ta on nagu galerii oma kohtumistest ja kui ta ise kuskilt korraks vilksatab, siis kätte sa teda ei saa.
Ma ei tea, kas nüüd sai natukene selgemaks, missugune ta on. Kui veel ei saanud, siis internetis on olemas selline põnev kodulehekülg: www.geocities.com/kousaar/
Lehekülje pealkiri on: Kõusaar ja needsamusedki. Miskipärast on siin viide sellele, justkui oleks Kõusaare suurimaks iidoliks niiöelda näitlejatar Annabel Chong, kelle üheks helesiniseks unistuseks oli seksida järjest 300 mehega. Nojah. Mine võta kinni!
Ise ütleb Kõurik praegu, et suhtub Chongi hoopis haleirooniliselt.
