Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kui lõhutud mobiiltelefoni puhul on selge, et tuleb hüvitada selle maksumus, siis mittevaralise kahju korral lubab kehtiv võlaõigusseaduse säte (§ 134) hüvitada kahju “üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab”. Selline piirang ei ole põhiseadusega kooskõlas. Teiseks ei näe seadus hetkel ette seda, et kahjuhüvitise suuruse määramisel tohiks kohus muuhulgas arvestada, kas ja mil määral mõjutaks see kahju tekitajat edaspidi hoiduma kahjustavast tegevusest.
Plastmassist vidin ja laim
On veider, et plastmassist vidina puhul saavad kõik aru, et omandiõiguse rikkumine on halb asi, millele järgnevad selged õiguslikud järelmid ja endastmõistetavalt ka rahaline hüvitis, kuid sageli palju kaalukamate mittevaraliste õiguste rikkumiste suhtes on meie õigusteadvus pahatihti veel varajases arenemisjärgus. Ometi on ka delikaatsete isikuandmete kaitse, näiteks terviseseisundi kohta, perekonna- ja eraelu puutumatus ning au ja hea nimi põhiõigustena samaväärsed kui mitte olulisemad.
Oletame, et teie kohta avaldatakse portaalis, lehes või veebipäevikus sulaselget, värvikat ja pahatahtlikku laimu. See pälvib ohtralt tähelepanu, kogutakse kõvasti klikke ja omanikud teenivad head tulu. Teile jääb võimalus pöörduda kohtusse hagiavaldusega kahju hüvitamiseks. Kuid seejuures peate kirjeldama, milles seisnes teie kehaline või hingeline valu. Ja mis tähtsam, te peate seda nende eriliste asjaolude olemasolu ka tõendama – ainult sel juhul lubab seadus üldse midagi hüvitada.
Näiteks peate kirjeldama peretüli, mis teil laimu ümber lükates kodus tekkis, või avalikustama arsti juures tuvastatud tervisehädad. Hagiavalduse koopia tuleb edastada ka kostjale. Kui kohus pole teisiti määranud, on tollel hüva võimalus kasutada hagiavaldusest leitud infot portaali esiküljel – jälle saab nalja, klikke ja kõlisevat. Lõpuks tuvastab kohus riigivapiga kohtudokumendis teie õiguste rikkumise ja eriti suurepärasel juhul mõistab välja isegi mõni tuhat krooni hüvitist. Kahju tekitajal on kodus kamin, kuhu tulehakatuseks paber marjaks ära kulub, tule valgel aga tehakse majandustulemuste kokkuvõtteid ja planeeritakse uusi võite.
Kriminaliseerimata solvamine
See näide on modelleeritud, kuid täiesti võimalik. Õiguskord peab kaitsma inimest ka halvima võimaliku variandi puhul. Kunagi ei piisa argumendist, et enamik mõistlikke inimesi nii ei käituks – sel juhul poleks deliktiõigust tervikuna üldse vaja.
Justiitsministeeriumis ette valmistatud seadusemuudatus muuhulgas just sellelaadseid juhtumeid puudutabki. Kõrvaldatud on põhiseadusevastane piirang mittevaralise kahju hüvitamiseks ning lisaks sellele on ette nähtud kohtule võimalus eriti rasketel isiklike õiguste rikkumise juhtudel arvestada kahjusumma määramisel eesmärki mõjutada konkreetset kahju tekitajat edaspidi sellest hoiduma.
Riigikohtu analüütik Margit Vutt on põhjalikult analüüsinud mittevaralise kahju hüvitamist Eesti kohtutes 2007|. aastal, millest selgus masendav tõsiasi, et enamasti jäeti isiklike õiguste rikkumise asjades nõue rahuldamata – mis pole kehtiva võlaõigusseaduse valguses mingi ime. Kannatanud on täna jäetud ilma igasugusest mõjusast õiguskaitsest.
Solvamine ja laim pole Eestis kriminaliseeritud ning see polekski hea lahendus, kuna siis võidakse hakata täitevvõimu prokuratuuri näol süüdistama sõna- ja ajakirjandusvabaduse piiramises. Kuid isiklike õiguste kaitse on justiitsministeeriumile tervikuna oluline teema ning näiteks identiteedivargus on Eestis alates novembrist määratletud karistatava teona.
Veidi maailmapraktikast
Karistav kahjuhüvitis on juba Rooma õigusest tuntud õigusinstrument. Kuigi seda teatakse ennekõike USA ja teiste common law maade järgi, on see tuntud mujalgi, kuid vahel veidi teise nime all: nt Saksa kohtud mõistsid Monaco printsessi Caroline’i juhtumis välja otsest kahju ületava “tõrjuva” hüvitise, et vältida eraelu puutumatuse rikkumist kasuminäljas paparatsode poolt. Prantsusmaal 2004| president Jacques Chiraci poolt kokkukutsutud code civil’i reformikomisjon pakkus koguni eelnõu projektis välja, et karistavad kahjud tuleb sõnaselgelt viia prantsuse tsiviilkoodeksisse.
Maailmapraktikas ei piirdu karistav kahju siiski üksnes isikuõigustega, vaid on ennekõike angloameerika maailmas kasutusel ka muude juhtumite puhul – sh intellektuaalomandi ja konkurentsirikkumiste puhul. Näiteks Euroopa Komisjon on oma rohelises paberis teinud ettepaneku sätestada karistavad kahjud kartellide puhul, seda muuhulgas privaathagide soodustamiseks, sest on aru saadud, et riik oma õiguskaitseorganitega igale poole lihtsalt ei jõua ega peagi jõudma. Ka Saksa ajakirjanike liit on 2007|. aastal nõudnud seadusemuudatust, mille järgi saaks ka autoriõiguse rikkumise eest mõista preventiivset kahjuhüvitist kahekordses määras. Edaspidi on Eestiski võimalus kaaluda preventiivse kahjuhüvitise laiendamist ka nende valdkondade rasketele õigusrikkumistele.