Pärnu on neetud linn, uputused ja viisitammede nuhtlus on tema peale pandud. Aga mis kõige kummalisem – Pärnu raad, kes maailma asju väga visalt tönkab, on jõudnud äratundmisele, et Viisitamm keerab linnale sitta, et see naeruväärsus, mille austatud keskerakondlane enda ümber laiali laotab, langeb ka nende peale. Asja arutati ja leiti, et pole hullu, Viisitamm käib küll.
KUI MEIL JUBA ON KORD SIHUKE LINN
Mina kui põline uuspärnakas arvan täpselt samamoodi. Mis maine, au ja väärikus. Polnud seda Pärnul ennegi. Soosaar ja Nongraata performantsi meistrid lasid palja persega mööda linna ringi – polnud ju väärikas? Pilukelluke hullas täiega – polnud ka ülemäära väärikas. Rääkimata sellest lõputust paljalt mere ääres aelemisest ja liiderdamiskoolitustest, mis siin toimuvad. Pole samuti millegi üle uhkust tunda.
Ammu see oli, kui väga austatud Linnar Priimägi tegi avalduse, et Pärnu pole mingi suvepealinn, vaid koht, kuhu tullakse odavat viina ja turvalist seksi pruukima. Just nii see tegelikult ongi. Ja kui meil juba tegu on moraalse allakäigu ja patustamise pealinnaga, siis sobib ka Viisitamm väga hästi. Mis oleks Jänesel siin peale hakata ja pealegi – ega Viisitamm ole isehakanud. Ta valiti. Kes valis? Pärnakas. Ühesõnaga, paras.
Kui meil juba kord on linn, kus surnuaia juues pole parkimisplatsi, sest kaubamajal läks rohkem vaja. Linn, kus suletakse kunstimuuseum ja põhjamaade suurim litograafiakeskus, linn kus kohalikud väga head kunstnikud nagu Joonas ja Balti lakuvad panni, linn, kus ei toimu ühtki vabariikliku tähtsusega meelelahutusüritust, muudest üritustest rääkimata.
Kui on linn, kus pole millestki rääkida, siis tuleb vait olla ja edasi viisitammestuda.
VIISITAMMEGA EI TOHI MÕÕTU PIDADA
Lõppude lõpuks pole Pärnu lihtsalt nõme, vaid ka eluohtlik. Koht, kus haiglas upitatakse vägisi keskerakondlasi pukki ja pole kaugel aeg, kus Heimar Lenk, valge kittel seljas, opiruumis toimetab. Kui see ei ole ettekavatsetud mõrv, siis on see lihtsalt laiba tükeldamine. Varem või hiljem.
Eriti jabur oli see, kuidas linnavalitsus hakkas PR-pingutusi tegema, kui Viisitamme mõnitamine kuidagi ära ei tahtnud lõppeda. Mida kuradit, tee normaalseid asju, pane ametisse normaalsed inimesed ja PR tuleb ise uksest ja aknast sisse. Mida saab üks PR-konn Viisitammega teha, et tema kallal enam ei haugutaks? Ainult teibaga maha lüüa.
Mulle meenub siin üks vestlus rektor Rein Rauaga, kes eesti kirjanduse ees seisvaid väljakutseid väga tabavalt ühe lausega iseloomustas: kui me niikuinii naeruväärsed oleme, siis olgem oma naeruväärsuse üle uhked. See on selle juudi anekdoodi ainetel, kus juut ütleb teisele, et ta on oma rahvuse üle uhke. Lolliks läind või, imestab teine. Ei ole, seletab esimene, kui ma juba niikuinii juut olen, siis olen selle üle ka uhke.
Sama kehtib Viisitamme koha: kui meil juba niikuinii üks naeruväärne Viisitamm kaela peal istub, siis oleme tema üle vähemalt uhked. Kusjuures, selle uhkusega ei tohi kindlasti mitte mõõtu pidada.
VIISITAMME LÜHIKE JA PIKK JALG
Kirjutame Viisitamme tegude raamatu, mis on kolm korda paksem kui Arnoldi või Edgari oma. Rajame Viisitammele mausoleumi juba eluajal. Õpetame koolis lastele luuletusi Mardi mehetegudest, hingesuurusest ja ilust. Nimetame Pärnu ümber St Viisitammeks ja anname tänavatele tema kehaliikmete nimed: Viisitamme pikk jalg, Viisitamme lühike jalg ja Viisitamme kõikenägeva silma plats.
Võimalusi on tohutult, lõputud Pärnu rahvatantsijate hordid ja pensionäride laulukoorid võivad vabalt esitada Viisitamme elust ja tegevusest inspireeritud laulu- ja tantsumänge kõigil tänavanurkadel, nagu see suvel tavaline on. Las kütavad aasta läbi, miks meil pakases ja lumetormis ei lasta rahvakultuurist rõõmu tunda.
Kõik Pärnus sündinud poisslapsed ristime Martideks ja tüdrukud Martadeks, võimalikud on veel nimekujud nagu Mart-Edgar, Edgar-Mart, Mart-Mart ja Edgar E. Edgar. Ja kui keegi söandab sünnitada väljaspool linna piire, siis ei tohi ta ka lapsele inimese nime panna – olgu Muki ehk Pauka, kui tüdruk, siis Muri. Kõik elualad, tooted ja nähtused tuleb viisitammestada.
Kui sajab lund, ütleme: langeb laia viisitamme, kui sajab vihma ütleme: sajab nagu mardivarrest; kui ostame leiba, ütleme: meie igapäevane viisitamm; kui murrame jala, karjume: tule viisitamm appi. Väga õige lähenemine, enamus inimesi ei oska niikuinii midagi öelda, las pomisevad siis: Viisitamm, Viisitamm, kiidetud olgu sinu nimi, sinu tahtmine sündigu nii nagu Pärnus nii ka ülejäänud maailmaruumis.
SIIN ON POTENTSIAALI
Siiani on Pärnu ettevõtjate ja muude kaubitsejate ees seisnud probleem, mida teha talvel – linnas midagi ei toimu, sügisel ja kevadel sama, kõrtsid, hotellid ja lõbumajad on tühjad. Kuidagi ei õnnestu rikastuda. See probleem laheneb päevapealt, kui linn totaalselt viisitammestada. Kogu maailm tuleb vaatama linna, kus inimesed viskuvad tänaval näoli, kui kuldse loorberipärjaga linnapea oma hambuni relvastatud jõugu saatel nähtavale ilmub.
Seda ilmaimet tullakse vaatama nii Hiinast kui Mongooliast, nii suvel kui talvel. Raha kantakse kokku virnade viisi ja Pärnu kodanikud ei pea enam tööd tegema, ülistavad Viisitamme ja papp jookseb arvele. Pole tähtis, mille üle uhke olla, aga kui olla, siis täiega. Turismimagnetina on Viisitamm täiesti OK, igasugu suvalisi asju minnakse teise maailma otsa vaatama. Vaadatakse lagunenud maju ja rohtukasvanud lahingupaiku, suvalisi hauaplatse ja muuseume, saati siis elavat Viisitamme.
Ma ütlen, Viisitammes on lõputult potentsiaali. Seda tuleb austada, seda tuleb arendada, selle üle tuleb uhke olla ja saab veel Pärnustki linn, algus on juba tehtud. Tuleb edasi töötada.