No miks küll tahavad igat masti bändid minna Eurovisioonile, küsis peatoimetaja, kui kusagil Marko Reikopi pilti nägi. Tegelikult on vastus ühelauseline: 99% muusikutest on edevad inimesed ja 90% läheksid juba sellepärast Eurovisioonile – rääkigu nad mida iganes alternatiivkultuurist või antikommertsist. Nii lihtne see on.

Kuidas suursündmus õhku haihtus

See oli vist eelmisel aastal Eesti Laulu lõppvoorus, kui Anne Veski ütles vist “Aktuaalsele kaamerale”: “See pole estraadilaulude konkurss, vaid mingi alternatiivmuusika võistlus!” Siin pani meie lugupeetud diiva korraga kahe naelapea pihta. Eurovisioon pole enam ammu estraadilaulude konkurss ja seal mängib teistsugune muusika. Eurovisioon muutus fundamentaalselt, kui 1990-ndail lubati hakata esitama laule mitte riigi rahvuskeeles, vaid inglise keeles. Kas selles sammus olid just ainuisikuliselt süüdi nn uued tulijad ehk Ida-Euroopa riigid, selle üle võib pikemalt vaielda. Ent tõsiasi on see, et just uued tulijad lendasid esimestena peale ingliskeelsete lugudega.

Minu mäletamist mööda tehti Ida-Euroopa riikidele alguses eraldi kvalifitseerimisturniir ning seal oli vist Poola see, kes 1990-ndate alguses laksas ingliskeelse looga. Hiljem olukord lihtsalt legaliseeriti ja pikapeale muutus Eurovisioon selleks, mida ta enne ei olnud. Varem esindasid Eurovisiooni esinejad mingi kindla maa rahvast ja keele kaudu ka nende kultuuri. Teatud mõttes oli tegemist muusikalise olümpiavõistlusega, kus MEIE mehed ja naised esindasid MEIE maad ja MEIE kultuuri. Kuulaja identifitseeris ennast esinejaga ja selle tõttu oli Eurovisioon ka aasta suursündmus terves Lääne-Euroopas.

Siis äkki haihtus Eurovisiooni rahvuslik identifitseerimiskülg õhku. Tagajärjeks oli situatsioon, kus Eesti Vabariigi artistid esindasid ?veitsi ja rootslane Eesti Vabariiki ning nad kõik laulsid inglise keeles ja esitasid üsna sarnast muusikat. Kes veel säilitasid muusikas äratuntavaid rahvuslikke elemente, olid järjest lisanduvad uued tulijad – enamasti Balkani ja Kaukaasia riigid. Seega muutus Eurovisioon mõne aastaga suhteliselt lahja raadiopopi võistluseks, millel säilis küll sportlik külg (et kes keda), kuid kippus kaduma MEIE-faktor. See kajastub ka Eurovisiooni kuulajaskonnas, mis peale asjaosaliste (ehk siis esinejad ja korraldajad) huvitab enamasti kit?imaigulisi boheeme, homosid ja intellektuaale ning kipub järjest enam külmaks jätma tavainimest – seda viimast eriti Lääne-Euroopas. Tänaseks on Eurovisioon üks glamuurseid konkursse teiste seas ja mitte enam suursündmus nagu vanasti.

Mida teatas Ilves

Eelmise aasta Tallinn Music Weeki avakõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves välismaa delegaatidele midagi sellist: “See muusika, mis meil Eestis on popmuusika, võib teil kodus olla hoopis alternatiivmuusika.” Õige.
Ent Eesti ei ole unikaalne maa, kus piir underground-alternatiivi ja peavoolu-muusika vahel on järjest ähmastumas ning eksisteerib pigem tingliku joonena. See protsess leiab aset kogu Euroopa kultuurisfääris, ent on Eestis vast kõige ekstreemsem. Seoses uute meediate ning tehnoloogiatega vähenesid muusikatööstuse sissetulekud korralikult. Kasumite vähenemine sundis plaadifirmasid ja raadioid revideerima ka oma arusaama sellest, mis on “hea” ja mis on “halb” muusika. Väikesed underground-klubid ja plaadifirmad on alati olnud suurtele major-plaadifirmadele uute artistide ja trendide otsimise allikaks, ent pärast digitaliseerumist hakati mittepeavoolu kultuuri sõna otseses mõttes läbi kammima, lootuses leida uut nime, kes natukene plaate müüb.
Mis juhtus, oli see, et suured plaadifirmad hakkasid välja laskma muusikat, mis veel aastakümme tagasi poleks ühelgi juhul nende plaadipressidesse jõudnud. Teine tagajärg oli aga see, et artistide ja hittide eluiga muutus järjest lühemaks. Mis omakorda tingis jälle vajaduse leida järjest uusi artiste, ent ka kuivatas kokku rahalised investeeringud muusikasse. Kui te loete 1970-ndate aastate muusikute autobiograafiaid, siis on seal juttu ka sellest, et bändid tuuritasid terves läänemaailmas, et promoda oma uut (sic!) singlit. Tänapäeva artist on õnnelik, kui ta saab plaadifirma kuludega (mis tuleb hiljem tasa teenida) minna tuurile Euroopa piires, et oma albumit promoda.

Radikaalsest meinstriimraadiost

Sellest hoolimata on enamikus suurtes Euroopa riikides igapäeva mainstream-raadio suhteliselt konservatiivne ja nn nurgelist muusikat kipuvad mängima väikesed kohalikud alternatiivraadiod.
Erandiks on siin Suurbritannia, mille keskne riiklik raadiokorporatsioon BBC korrigeeris nii kümmekond aastat tagasi oma muusikapoliitikat ja liberaliseeris selle radikaalselt. Uut muusikat hakati ennekõike mängima BBC Radio 1-s, mille pealt on maha viksitud ka meie oma Raadio 2 formaat, ehk siis päeval enam-vähem ontlik muusika ja õhtul erisaated.
Asi on aga selles, et see enam-vähem ontlik muusika muutus BBC Radio 1-s suhteliselt uueks ja noortepäraseks ning Raadio 2 lisas sinna veel mitu vinti juurde. Minu isikliku ja ebatäiusliku vaatluse põhjal on praegu Eesti Raadio 2 kõige radikaalsem mainstream-raadio Euroopas, mängides päeva ajal muusikat, mida sarnane raadio mujal ei mängiks. Kuna muusikalise tsensuuri latt on Raadio 2-s suhteliselt madal, saavad eetriaega ka Eesti ansamblid, kes muudes tingimustes pärastlõunal eetris ei kõlaks. Bombillaz, Metsatöll, Agent M, Chungin and the Strap On Faggots, Zetod ning paljud teised on oma edus kõvasti võlgu Raadio 2-le. (Ma kunagi huvi pärast jälgisin Eesti raadiote playlist’e. Kõigepealt ilmus uus lugu Raadio 2-e listi ja alles kuu aja pärast ka Vikerraadiosse või siis Põlva Raadiosse).

Asjade loogiline jätk

Eesti muusika puhul lööb stiililati veel alla ka see, et nn mainstream poppi tehakse liiga vähe, et pidevalt uusi lugusid listi lisada. Eestis on lihtsalt liiga vähe Koit Toomesid ja seepärast täidavad vakantsi HU? ja Metsatöll. Praktikas tähendab see, et peaaegu iga bänd, kes viitsib oma lugude ja saundi kallal vaeva näha, jõuab kunagi ka Raadio 2-e eetrisse. Raadio 2-e avatuse pahupool on aga bändide enesetsensuur: päris radikaalselt ei riski keegi eriti keevitada, sest kusagil on ka Raadio 2-l piir ees. Teine kaasnähtus on muidugi juba edukate artistide igav kopeerimine: Tanel Padari kitarrikäike ning Epliku meloodiaid kopeeritakse ikka suhteliselt kriitikavabalt.
Ning edasine on juba asjade loogiline jätk. Kuna Eesti Laul ehk Eurovisiooni eelvoor (rääkigu nad ise mida iganes) on Raadio 2-e nägu ja esitatav muusika on Eesti mastaabis täitsa asine raadiomuusika, siis on ka igal mitteestraadibändil lootust sellel võistlusel mõni punkt teenida. Miks nad siis ei peaks üritama, edevad nagu nad on, need muusikud.