Esmaspäeval, 19. novembril 2007|, käesoleval aastal näitas ETV taanlaste dokfilmi “Salajane sõda”. Film rääkis sellest, kuidas taani palgasõdurid püüdsid alates aastast 2002 kinni hulga kohalikke elanikke ja andsid nad üle ameerika väljaõppinud piinajatele. Vangid riputati lakke ja peksti vastavalt vajadusele kas sandiks, surnuks või oimetuks.
MIDA RÄÄGIB KADRI LIIK?
Midagi uut ega üllatavat selles filmis ei olnud ja seksuaalperverssusi ei näidatud üldse. Taanlastel on ikka väga rikutud maitse. Sellele vaatamata oli film teataval määral erutav. Mulle meeldis eriti Kadri Liik, kelle toimetaud mustasajaliste väljaannet Diplomaatia ma mõnda aega täie keskendumisega nautisin.
Olgu siinkohal mainitud, et ennemuistsetel Tartu aegadel tundsin ma Kadrit täitsa hästi ja ta oli igati mõistlik ning kena inimene. Viimati kohtusin ma temaga Tuglase-Adsoni majamuuseumis, kus me võtsime viina ja auhindu Loomingus ilmunud kirjatööde eest. Ma rõhutan veelkord, et Kadri on jätkuvalt vaimses kõrgvormis.
Parasviisi töötab Kadri kaitseuuringute asutuses ja juhatas filmi sisse taani ja eesti palgasõdureid õigustava sõnavõtuga. Jutu mõte oli selline, et keegi pole midagi paha teind ja kui ongi teind, siis on kõik juriidiliselt korrektne, turbanid ei kanna sõjaväevormi, ei kvalifitseeru sõjavangiks. Punkti veel ei tule. Aga see, et neid lakke riputatakse, on ehk küll piinamine, aga head vaatajad, kas teie siis ei piinaks, kui see päästab teie poja elu?
LUTERLIK SÖÖGIPALVE
Vaataja ei öelnud selle peale midagi. Vaatajal oli juba enne kõik selge. Film oli selle poolest tore, et Taani kõrgemad sõjaväelased ja poliitikud olid ikka erilised värdjad. Valetasid otse kaamerasse ja tegid seda tund aega järjest. Ameerika piinajad, kes kõik ilusasti üles tunnistasid, mõjusid lipsuga eurositakottide kõrval täiesti normaalsete inimestena.
Muide, Taani poliitikud püüdsid filmile oma võimete kohaselt vett tõmmata, kuulutades selle valeks ja laimuks. Siis tuli aga kokku mingi sõltumatu komisjon ja leidis, et film on film nagu olema peab. Politrukid on igal pool nagu meie omadki – valetada ei oska, sitta kinni mätsida ei oska, aga kangesti uhked on kui Ameerika onu plekist märgi rinda riputab.
Mina olen alati arvanud, et piinamine on õige asi. Okupatsiooni ajal näidati telekast igal õhtul seda, kuidas fa?istid okupante piinavad. Mingit kaastunnet ei tekkinud, vaatasin ja mõtlesin, paras värdjatele. Mul oli kodus isamaaline kasvatus. Pealegi mängisid fa?iste eesti ja läti näitlejad ning neil olid Hugo Bossi disainitud riided seljas. Või olid need koopiad, suva. Sümpaatia pidi tekkima ja tekkiski.
Pole midagi teha, juba lapsena on mind programmeeritud igasuguseid õudusi pooldama – fännan siiani Stalingradi lahingut, Bresti kindluse kangelaslikku kaitsmist, Ukraina näljahäda, küüditamist, genotsiidi ja Arnold Rüütlit. Vähe sellest, mul ei teki isegi söögiisu, kui ma pole lugenud Gulagi arhipelaagi kõige rämedamaid kohti. Selline on minu luterlik söögipalve.
KUIDAS INFFI SAADA
Mul oli elus vahepeal päris raske periood, kui KGB uttu tõmbas ja ameeriklastel õnnestus mulje jätta, et Vietnami sõda on läbi ning nad tegelevad seal valges majas multifilmiga, mis räägib väikesest merineitsist ja kuulavad hambutut känkstaräppi peale. Aga siis läks lahesõjaks ja edasi aina paremaks. Piinamine on tagasi, helge lapsepõlv jätkub.
Selge on see, et minusuguseid ei ole palju. Enamus ei mäleta oma nimegi, rääkimata sellest, et kunagi olid teistsugused ajad. Ajad tõsised, ajad, mis nõudsid suuri inimesi. Ometi olen ma kindel, et oma poja elu päästmise nimel olete te kõik nõus kaks nädalat Kadri Liiki piinama – isegi siis, kui on täiesti selge, et kodanik Liik ei puutu üldse asjasse. Parem karta kui kahetseda.
Samas, kui piinamine on kindel vahend kurja ärahoidmiseks, kas poleks seda siis tark rakendada ka Olümpik kasiino kukkuva aktsia päästmiseks või selleks, et suurendada mõne toote läbimüüki. Kindel see, et kui kõiki need, kes ei osta Lootuse pesupulbrit, kinni püüda ja natuke kuskilt otsast piinata, siis nad mõtlevad enne hoolikalt, kui pesumasina juhtme pistikust välja tõmbavad.
Piinamine on tõhus, seda tunnistas üks Ameerika timukas, kes ütles, et tavamõistus eksib, kui arvab, et piinamine annab väärinformatsiooni. Ta toetus oma massiivsele kogemusele ja väitis, et mida karmimalt üle kuulata, seda paremat inffi pritsib. Tüüp teadis, mida räägib, tal oli mitu ülekuulamist päevas ja nii aastaid. Näost oli näha, et ta oli murdnud rohkem luid kui on tähti taevas.
PIINAMINE ON PAREM
Piinamine on õigustatud juba ainult sellepärast, et meie liitlased piinavad. Kõik meie liitlased on alati piinanud, alates orduvendadest ja lõpetades väikeste roheliste mehikestega. Kui meil on mingid väärtused, nagu väga tabavalt tõestas Kadri Liik, siis nende väärtuste nimel peab ometigi kedagi piinama.
Kunagi lugesin ühest vene arstist, kes armastas väga loomi. Tal oli koerake, keegi paha poiss lõi koera jalaga. Arstionu võttis poisi kinni ja lõikas tal käed randmetest ja jalad pahkluudest saati maha, nii et poiss pidi käima käpuli. Arst pani poisi ketti ja toitis teda koerakausist. Palju aastaid. Kuidagi tuli see asi välja ja torgati lehte.
Kes armastab oma poega, kes koera, kes Kerli Padarit, kes Kadri Liiki. Ja kui te ei armasta Padarit või Liiki, siis on teil kindlasti lemmiktoit või jook – kas tassike esmaklassilist kollast teed pole siis seda väärt, et mingeid suvalisi ahve piinata? Igatahes on, ma olen veendunud, et kui anda sulle valida, et kas nälgida või piinata, kas kaotada töö või piinata, kas maksta liisingut või piinata, kas igavleda või piinata, siis valivad inimesed kõhklematult ja alati piinamise. Piinamine on lihtsalt parem, sellepärast.