Ühes kolmapäevases jaanuarikuu Postimehes tungib Kenderi nimeline Kaur ägedasti kallale viimasel ajal niigi paljukannatanud Muti nimelisele Mihklile. Ta lööb Muti pikali, ajab pöidlad silma, katkub juukseid ja pigistab mune. Nõnda, et vägisi meenuvad vist juut vist Shylocki kaebed vist Veneetsia kaupmehest mille vist kirjutas Shakespeare: mu peale sülitasid kolmapäeval, lõid jalaga ja nimetasid koeraks!
ÜKS PIDUR RIKUB KOGU ASJA
Aga milles on süüdi Mutt? Pane Sirbi etteotsa Kender ja mõne aasta pärast võib vahepeal paranenud Mutt sama sinu endaga teha, armas Kaur – tuleb ja annab tappa. Süsteem on süüdi, ikka süsteem ja üksikisik, olgu ta nimi seekord Mutt, on ainult ohver.
Sirbile, nagu tervele hulgale teistelegi nn kultuuriväljaannetele jagatakse igal aastal kotiga raha ja öeldakse enam-vähem nõnda, et tehke oma lehte või ajakirja. Hästi või halvasti, siiralt või silmakirjalikult, lugegu seda keegi või mitte, raha tuleb ikka. Nõnda kaob nendesse puntidesse kogunenud tüüpidel nihuke asi, nagu motivatsioon, nad muutuvad unisteks kärblasteks.
Võtame kasvõi näiteks Muti. Oli teine enne Sirpi siiski särav ja teravmeelne mees, nüüd näeme, kuidas kodanik tasapisi vaimselt alla käib, kirjutab oma lehes haritud vanainimese ettevaatlikke tippiva-sammulisi kommentaare, peab üha enam oluliseks “et jumala eest midagi ei juhtuks”. Nagu inimene vutlaris, võtab üks pidur teistelgi tuule tiibadest nõnda, et suurem osa Sirbis ilmuvast on kurvavõitu kanalennud.
Ja pole ka ime, sest igamees, kes riigi raha eest lehte teeb peab meeles pidama kuldset käsku: räägi, aga pea lõuad!
LEND PEALE PAUKU
Toogem üks näide. Et tegu on kultuurilehega, võib hõlpsasti tekkida tahtmine anda pasunasse kultuuriministrile. Või mõnele isikule kulkanõukogust või mõnest muust kultuuriliselt soojast kreslast. Rääkimata teistest poliitikutest, kelle käsutuses on hoopis suuremad hoovad ja pedaalid.
Noh paned paugu nagu kord ja kohus nii et veri tilgub ning peagi näed, et oled teinud sügava sisselõike hoopis sellesse oksasse, millel ise istud. Muidugi kahetsed, aga on juba hilja. Muidugi käib sinu nagu haige hamba eemaldamine tänapäeval väliselt valutult ehk demokraatlikult. Sinust on lihtsalt saanud korraga koer, kelle peksmiseks leidub alati põhjust. Ja ükski koer ei haugu. Lendad kui lepateivas ning ei maandu enne kui maal, kus avastad end olevat saanud hüüdjaks hääleks kõrbes.
Sihuke leht on Sirp ja sihuke mees on saanud Mutist ning saab igaühest, kes tema kohta ihkab ning Mutti seks vihkab. Lase Mutt Sirbist minema ja sa näed, kuidas ta rõõmsalt kargab püksisäärest kinni esimesel ettejuhtujal.
SURM HALLITUSE KÄTTE
Kui Sirbist aga nahka tahetakse saada, lastagu ta oma käe peal turule, siis näeb, kes teda peksab, kes toidab. Kui ta siis surebki, siis vähemasti vabana. Mis olevat iseenesest üks ütlemata ilus asi. Ning kurat selle kultuuriga, mille kohta keegi õieti ei tea, mis asi see õieti on. Isegi Goebelsi, selle muidu nii rahumeelse mehe, ajas teine endast välja.
Oot-oot, veel üks võimalik vastus kuradilt või tema vanaemalt Muti võimalikule küsimusele “Miks pean mina alatasa Sirpi toimetama ja miks keegi mind välja ei taha vahetada?” Vastus (tsiteerin): “Oh, ta on loll,” ütles kurat, “andku aga Sirp Kenderi kätte, siis peab too toimetajaks hakkama, ja Mutt ongi vaba.”
Mitte Mutis pole kogu selle sirbinduse juures asi, olgu veelkord maha hüütud. Kogu värk käib lihtsalt mööda vale rada, iga elusorganism, kes enda eest võitlema ei pea, sureb varem või hiljem hallituse kätte ära.