Nobeli preemia laureaat Jossif Brodski kirjutas, et kord sõidab ta surema Vassilevski saarele Peterburgi. Ta suri New Yorgis, tema põrm on maetud Veneetsiasse, kuid mõned aastad tagasi võeti vastu otsus suurele poeedile mälestussamba püstitamise kohta Neeva kaldale. Parima projekti saamiseks korraldati üleilmne konkurss, mille ühehäälselt võitis Peterburi skulptor Vladimir Tsivin: tema idee meeldis Brodski sõpradele ja professionaalidele-skulptoritele, – jõkke laskmiseks oli ettenähtud graniidist parapeet kahe steeliga poeedi nendesse graveeritud värssidega.
Võis asuda töö kallale, kuid, nagu kombeks, selgus peatselt, et samba püstitamiseks ettenähtud raha oli ära varastatud. See on väga produktiivne äriidee – korjata kogu maailmast raha kuulsate ja armastatud kangelaste sammaste tarvis. Mingi pank kuulutab välja vahendite korjamise, korjab kokku mõne miljoni, kuulutab aga siis välja oma pankroti.
ON PROJEKT, RAHA JA? BÜROKRAATIA
Algul korjati Brodski mälestussamba tarvis, nüüd on kavas välja kuulutada korjandus ansambli Beatles samba tarvis Peterburis. Peterburi vaesed fanaatikud on valmis andma viimase, et omada võimalust tulla oma pronksi valatud iidolite juurde. Teada, kuidas asi lõppeb.
Kuid Brodskiga juhtus järjekordne ime: leidus inimesi, kes olid valmis maksma samba püstitamise eest isiklikest vahenditest. Võis juubeldada. Kuid siin küsis korraga ajalooliste ausammaste komitee, kas antud ausammas antud poeedile ikka sobib vana Peterburi iluga. Ühesõnaga, on projekt, on raha, kuid on ka kuulus vene bürokraatlik masin, mis kuidagi ei taha rooste minna ja seisma jääda?
Sellel tragikoomilisel foonil tuleb meelde lugu teise skulptori Ernst Neizvestnõiga. Möödunud sajandi nimetas Nõukogude Liidu tollane valitseja Nikita Hru?t?ov teda «kunsti pederastiks», siis aga läks pensionile, hakkas lugema raamatuid, mõtlema ja kogu südamest armus just nimelt Ernst Neizvestnõi loomingusse ning armus koguni nõnda, et tegi korralduse panna oma hauale Neizvestnõi loodud mälestusmärk. Skulptor püstitaski mälestusmärgi, hiljem aga läks elama Ameerikasse, kus sai kuulsaks kogu maailmas. Balzac ütles: “Geeniused sünnivad provintsis, aga surevad Pariisis”; meie võime parafraseerida: “Geeniused sünnivad Venemaal, kuid surevad Ameerikas”. Ja isegi pärast nende surma ei lubata neil mitte alati kodumaale naasta?
NAGU MULTIFILMIS
Aasta tagasi otsustas Moskva estraadi kuulus artist Mihhail Jevdokimov, kes sai tuntuks repriisiga, mis algas nõnda: “Mul pärast sauna on nägu punane”, lahkuda koomikute hulgast ja hakata kuberneriks Altai krais, kust ta ka pärit on. Siis andis ta arvukaid intervjuusid, milles selgitas oma valikut sooviga aidata kodukanti, teha kaasmaalaste elu ilusamaks ja rikkamaks. Kaasmaalased, kes pole kunagi hästi elanud, uskusid koomikut ja valisid ta kõrgele ametipostile.
Möödus aasta. Jevdokimov joob viinakest ja jätkab naljaviskamist. Ühel tähtsal koosolekul ütles ta: “Mina ju mõtlesin, et kõik on nagu multifilmis – kõik sammuvad lauldes minu järel ja me võidame!”, teisel jälle märkis, et niisama kõnelda ei oska, talle on tarvis teksti, et see pähe õppida. Kolmandal osutus, et ta jaga midagi majandusest, nagu muuseas ka põllumajandusest. Seevastu ettekandjad tillukeste põllekestega ja rikkalikult kaetud kandikutega tiirlevad tema kabineti ümber, seevastu on paljud ta alluvad hakanud sarnanema estraadinäitlejatega, aga mõned mehed, et meeldida oma peremehele, otsustasid end koguni grimeerida.
Kõige vapustavam pole aga see, vaid see, et elu Altai krais pole üldse muutunud! Ei paremas, ei halvemas suunas. Tuleb välja, et asi pole mitte valitsejas, vaid kehtivas korras, mis pole muutunud sajanditega ega kavatsegi muutuda.
TIRAA? – 500 EKSEMPLARI
Head raamatud on hakanud Venemaal ilmuma tiraa?iga mitte üle 500 eksemplari: need, kes loevad naisteromaane, detektiive ja peavad intellektuaalse proosa tippudeks B. Akunini oopusi, on ammu unustanud, et lugemine on vaimne töö, vaimupingutus, nii et häid raamatuid võetakse kauplustesse müügile 5-10 eksemplari, ent neid ei osteta ära aasta-kahegi jooksul.
Sellise tiraa?iga lasi “Pu?kini fond” välja Peterburi kirjaniku Samuel Lurie raamatu “Midagi ja pilk”. Selles räägitakse Nabokovi ja Swifti, Cervantese ja Petrarca elust, nendest geeniustest, kes mitmeid aastaid tagasi said kirjandusteadlase Lurie tegelaskujudeks. Raamatu mõte viib vapustava tõeni: me kõik austame tekste, isegi kui me neist eemaldume. Ka Piibel, Koraan, Talmud on lihtsalt tekstid. Ning inimesed sõdivad seetõttu, et nende tekstid ei lange kokku. Kõik epohhid saavad väga hästi hakkama – kuni geeniused elavad – ja ei või ilma nendeta elada, kui geeniused on surnud. Lurie raamat on üksildane karje, üksildane nutt, üksildane mõte tähtedeta ja õhuta ruumis. Nagu rääkis Majakovski: “olen üksik, nagu viimane silm pimeda järgi kõndival inimesel.”
VARI, TEA OMA KOHTA!
Seevastu kunagise miilitsa, alampolkovniku Aleksandra Marinina raamatud ilmuvad Venemaal 500 000-lise tiraa?iga ja tõlgitakse kõigisse Euroopa keeltesse. Neis on alati laip alguses ja kättemaks lõpus, vahepeal aga tark uurija Nastja Kamenskaja sigareti ja kohvitassiga, kes keeruliste mõistuslike konstruktsioonide abil selgitab välja kurjategija.
Muidugi on detektiiv- ja naisteromaane kirjutatud alati ja alati on lugejad salaja eelistanud bulvari- ja kriminaalkirjandust kõigele muule, kuid mitte keegi pole varem suhtunud tõsiselt sellistesse toodetesse – pole andnud nende autoritele sõna lugupeetud väljaannetes ega saadetnud nende teoseid rahvusvahelistele laatadele.
Jevgeni Svartsi näidendis on öeldud: “Vari, tea oma kohta!” Ei tea!