Alustuseks reservatsioon, et iga inimese, ka minu, hinnangud möödunule ja olevale on ugevasti mõjutatud valitud tegevusalast, suhtlusringist, vanusest, perekonnast ja paljust muust isiklikust. Minu poolt öelduna üldistusele pretendeerivad väited võivad tunduda teistele pelgalt minu isiklikena, ja paljusid teiste rõhutatud üldistusi ei kinnita jällegi minu kogemus. Võimalus elu üle vabalt arutella on aga väärtus omaette.
ISESEISVUSE LASTEHAIGUSED
Eestis on elu hakanud minema, ütlen ma pärast tänavust jaanikuist Loode- ja Kagu-Eesti diagonaali – tööd tuleb teha palju, kuid seejuures on võimalik enamikul ka enam-vähem toime tulla. Tervel maal tasapisi tärkavaid kinnisvara hindu vaadates on liikumist märgata ka väljaspool linnu ja mereäärseid. Inimhind, mida selle tagasihoidliku heaolu eest oleme seni maksnud (ja neid arveid tasub veel mitu järgnevat põlve) on aga olnud mõttetult kõrge. See hind ongi ära neelanud suurema osa meie põhjendatud võidurõõmust.
15 aastat tagasi olid kõik valmis leppima tõsiasjaga, et tulevikus saab väiksem osa meie kaasmaalasi rikkaks. Vähemalt sõnades oli see kapitalismi põhireegel valdavale enamikule vastuvõetav. Praktikas lisandus kitsa kihi rikastumisele aga tööd rühmava rahva enamiku suhteline ja suure osa absoluutne vaesumine. Kolhoosikeskuste garaa?idesse mädanenud superluksid ja linnadesse tekkinud prügikastiinimesed oli ootamatu ja ebameeldiv ?okk kõigile.
Kuna senine ühiskonnakorraldus aga ilmselgelt oma arenguvõimalused ammendas, tuleb iseseisvuse loovutamine Euroopa Liidule õigeaegselt. Tõenäoliselt saaks Eesti kuidagimoodi hakkama ka iseseisvalt, kuid Euroopa Liidu raamides paranevad iseseisvuse lastehaigused kiiremini.
MIDA EESTI RAHVAS VÕITIS JA KAOTAS?
Võitsime kolm põhiasja: 1. Demokraatia, 2. Iseseisvuse, 3. Ettevõtlusvabaduse. Seda kõike polnud nõukogude ruumist tulnutele vähe. Nende väärtustest on täna enam-vähem samal kujul siiski alles vaid ärivabadus, muu mõistlikuks pruukimiseks pole meil sageli oskusi jagunud.
Kaotasime eelkõige Eesti rahvaarvus – võrreldes 1989. aastaga elab Eestis 2004|. aastal üle 200 tuhande inimese vähem. Lahutades sealt maksimaalselt sadakond tuhat okupatsiooniväelast ja nende pereliiget, ajaloolisele kodumaale itta ümberasunut ja Läände õppima/tööle/mehele lahkunut, jääb rahvuskehandisse endiselt vähemalt sajatuhandeline auk.
Meie sündivus ei jõua lähiaastail stagnatsiooniaja lähedalegi – sündivus on langenud ligi kaks korda. Järeldus: läbi kogu nõukogude ajal oli siinsete inimeste usk omaenese perekonna ja laste toimetulekusse praegusega võrreldes ligi kaks korda kindlam.
1991. augustis ühegi inimohvrita alanud kogu taasiseseisvuse aja inimhind ületab Vabadussõja ohvreid kümneid kordi. See on võrreldav vaid meie küüditamiste, paguluse ja rindekadudega II Maailmasõjas.
MIDA ME TAHTSIME?
Tosinkond aastat tagasi Soomes, Rootsis, Taanis, isegi tooride Inglismaal nähtud pilt sai mulle Eesti arengu eeskujuks. Laialdane vaimne ja materiaalne heaolu, tasakaalustatud regionaalareng ja seejuures efektiivne majandus tundus N Liidust lahti murdva maa inimese kõrgetele ootustele igati loogiline jätk. Taustaks teadmine sõdadevahelisest EWst, mis oli oma elustandardilt võrreldav toonaste põhjamaadega. Tänase Lääne-Euroopa ideaali on kinnistanud veelgi hilisemad rännud Venemaale ning Kesk-ja Lõuna-Aasiasse.
Eesti tegelik areng aga hakkas just tosina aasta eest minema sellele ideaalile vastupidises suunas. Tekkisid meil seninägematud kultuurilised ja majanduslikud lõhed, mida ka laulva revolutsiooni skeptilisimad prohvetid ei ennustanud. Näotule kapitali esialgsele akumulatsioonile ei järgnenud inimnäolisemat vasakpoliitikat.
Enam pole ma kindel, et Eesti suudab käia Põhjamaade heaoluühiskonna rada. Vaatamata soodsatele Euroopa Liidu mõjudele on siin kinnistunud ka Ladina-Ameerikale ja Aasiale omased arengujooned. Väga raske on hinnata teiste rahvaste õnne, mina siiski Aasia edumajanduste inimesi ei kadesta, küll aga tavalisi soomlasi ja rootslasi, kelle elukvaliteet ületab meie tavapärast kordades.
MIS LÄKS VILTU POLIITIKAS?
Erinevalt sotside enamusega alustanud esimesest iseseisvusajast läks praeguse Eesti poliitiline areng kreeni kohe algusest, kui valdav osa spektrist rivistus paremale servale.
Selle tulemuseks oli tervele Ida-Euroopale omane toorkapitalism. Kesk-Euroopas hakkas aga poliitiline pendel hiljemalt 90ndate keskel taas ka vasakule järele andma, meil on ortodoksne parempoolsus domineerinud tänase päevani.
Esimesel iseseisvusajal anti vasakpoolsetele laks ära 1924. aasta mässu järel. Sotside rajatud riigi alused jäid siiski kestma. Taasiseseisvunud riigis läksid sotsid kohe algul Mart Laari räigparempoolsesse koalitsiooni kahurilihaks.
Demokraatia toimimisel on esinenud märkimisväärseid häireid. Ajakirjandus, mis oli suures osas vabanemise ja iseseisvuse kindlustamise vedur, moondus esimese vabaduskümnendi lõpuks parempoolse paradigma aiakäruks. Ajakirjandus jõuab paremal juhul protsessidel vaid kannul püsida. Sellest tuleneb ka kogu meedia kui institutsiooni maine langus.
Kuna Eestis vasakkaldega üleriigiline meedia puudub, siis ei saa siin riigis rääkida ka Lääne-Euroopa tüüpi ühiskonnast, kus poliitilise tasakaalu püsimise lahutamatu element on meediatasakaal.
Tulemuseks on Lääne-Euroopa omast nii vormi kui sisu poolest asümmeetriline poliit skaala. Euroopas tsentristlike liberaalide partnereist on meil Reformierakond paremal ja Keskerakond vasakul serval. Euroopas vasemal olevad sotsiaaldemokraadid on meil tsentris koos Euroopa paremserva Isamaaliiduga. Eurovalimistel läbi kukkunud paremtiiva Respublica on samuti Reformist vasemal. Kodus vasaktsentristlik Rahvaliit on Euroopas leidnud aga mingid hoopis imelikud sõbrad.
Need on kõik Eesti parlamendiparteid, jutt pole marginaalidest.
KUIDAS OMANDIST SAI MAJANDUSPIDUR?
Kodanikekomitee ja Eesti Kongressi liinist välja kasvanud varade tagastamise ideel oli teatav poliitiline roll (kuigi mu meelest tänaseni kõvasti ülehinnatud), kuid majanduslikult ja halduslikult oli see meeletu arenguressursi raiskamine.
Omandireform ja erastamine raha eest oleks ilmselt andnud küll vara tagastamisega võrreldava ?oki, kuid vara tsiviilkäive olnuks kindlasti kiirem ning tagajärjed oleks ületatud mõne aastaga. Tagastamine võis olla õiglasem, kuid noore riigi majandusele olnuks kindlasti tugevam arengusüst varade kiire käibesse laskmine.
Sestap on lausa imelik kuulda tänaseni elavaid legende, justnagu oleks Mart Laari esimene valitsus andnud Eesti majandusele mingi enneolematu kiirenduse. Rumalat omandireformi lolli järjekindlusega ellu viies (ja tagastamisringe veelgi laiendades) seati majanduse arengule tegelikult ette pidur terveks kümnendiks.
On tõesti ime, et Eesti sellise poliitika on välja kandnud. Sellega tervele riiklusele võetud risk ületas kindlasti mõistlikkuse piiri ning kaotatud aeg ja saamata jäänud tulu on korvamatud.
MIS SAI VENELASTEST?
Meenutades 90ndate vahetuse meeleolusid on meil baltivenelastega läinud oodatust paremini. Interrinded, Kirde-Eesti autonoomiataotlused jmt on puhas ajalugu. Peale neutraliseerimist pole samas Eesti arengu huvides siinseid venelasi kaasa tõmmata suudetud, jällegi raisatud ressurss. Vaatame kasvõi, kui palju on soomlaste positsioon Skandinaavias ja nüüd ka Euroopas kindlam rootsi keele üldise tundmise tõttu. Või milline eelis on Euroopas mitmeid suurkeeli valdavatel rahvastel (Belgia, Holland, ?veits). Eesti kuni kolmekümnesed peavad ikka veel vene keele oskamatust ikka veel talutavaks.
KUHU JÄID TUNDED?
Omariikluse suureks privileegiks on olnud oma välispoliitika. Maailmas ongi Eesti käitunud sirgjooneliselt. Vabadusvõitluste toetamise liini on aetud T?et?eenia suhtes ärritamaks Venemaad ja Tiibeti suhtes häirides Hiinat. Reservatsioonideta on antud toetus Iraagi okupeerimisele USA poolt. Kuni ameeriklased on maailmas riik nr.1, saab ka nii. Leppida tuleb vaid kurva seigaga, et kõik ameeriklaste hõõrumised tulevad ka meie kraesse.
Veel 90ndate algusest mäletan Eesti rahva tundlikkust, ütleksin isegi peent huumori- ja eetikataju. Eestlased omavahel olid avatud juttudeks poliitikast, ajaloost, eetikast. Mäletan ka meie toonaseid kokkupuuteid ameeriklaste ja soomlaste-rootslastega. Me olime toona läänlastest avatumad, vaidlesime kirglikumalt nii Eesti kui maailma probleemide üle. Maailm läks meile justkui neist rohkem korda.
Kas tänu või vaatamata piiride avanemisele tundub praegune Eesti rahvas hoopis rohkem olevat enesesse kapseldunud. Ma pole ammu enam auto peale saanud hääletajat, kes võõra inimesega mõne tundliku teema üles söandab võtta. Ja samas mäletan kuidas varem oli ka võhivõõraste eestlaste vahel täiesti tavaline, et räägiti usust, poliitikast, eetikast.
Suheldes läänlastega tajun kõhedusega kui palju oleme neist küünilisemad, oportunistlikumad, ideaalide poolest vaesemad. Veel kümme aastat tagasi me polnud sellised ja ma loodan, et me selliseks ei jää. Nii nagu 15 aastat tagasi tundus enamiku hädade retseptiks olevat N Liidust pääsemine, nii on nüüd panus Euroopa Liitu imbumisel. Aga eks aeg annab arutust.
