---

Tarmo Urb pole ainult laulja ja indiaanlaste maaletooja. Urb on loomuldasa maag. Meil on ja on olnud maagilisi näitlejaid? aga nende võlu pääseb maksvusele vast siis, kui nad midagi teevad. Urbi sarmikus mõjub ka siis, kui ta lihtsalt on.

Meil on olnud lauljaid ja näitlejaid, kel on olnud särav sarm, aga aja jooksul on see kadunud kui tolm liblikatiibadelt.

Urbi sarm on seesama eile, täna ja igavesti vaatamata vastuolulistele omadustele, mis temas on: sügavus ja pealispindsus, truudus ja truudusetus, julgus ja jultumus.

Urbi maagilisus ei ole tema maneerides ega riietuses ega sõnades ega lauludes – ei ole võimalik teha nagu Tarmo Urb. Aga ometi on see ka tema maneerides ja riietes ja sõnades ja lauludes.

*
Istusime vanas heas Tartu “Volgas” kui meie laua juurde tuli Katrin – üks isevärki tüdruk Miina Härma koolist, kes mulle koolipidudel oli silma hakanud.

“Raivo, sa Urbi tead ju?”
“Tokayd?” küsisin vastu.
“Vala sutsu. No Tarmo Urbi. Ta läheb kohe sõjaväkke. Ja ta tuleb kohe ära päästa, ” vuristas Katrin..

“Mis on parim rohi peavalu vastu?” küsin sõbralikult.
“Kuule ära jama. Sina oled ainuke lootus. Muidu on Tartsil ülehomme minek,”
“Põhjalaevastikku,” ütles mu kõrval istuv vana Sibul, see tähendab Riho Sibula vend.
“Siis olete küll hiljaks jäänud? ” ütlesin.
“Kas hullukasse kuidagi ei saa? Ta tuleb muide kohe siia.”
“Vaatame, ” ütlesin mina.
“Tarmo päästmine on püha missioon”, ütles Katrin.

*
Tarmol tuli aura umbes kolm meetrit ees. Me kõik pöördusime tahtmatult. Ta jäi naeratades laua juurde seisma ja ta sarmikus niitis kui serviti lauaga.

“Vene kroonu,” ütlesin tooli pakkudes.
“Jaah,” ohkas Tarmo ja võttis istet. “Kas suitsu tohib? ” küsis ta.
“Ole lahke, ” sirutasin ta poole tollal kuulsa “BT” paki.

Tarmo võttis suitsu ja pistis suhu ülemiste hammaste vahele, kus tal oli parasjagu üks puudu.

“Tuld?” küsisin.
“Ma ei suitseta,” ütles Tarmo.
“Siin ei aita muud, kui tuleb lasta end hullukasse viia,” ütlesin. “Kas enesetapukatse või leiame su jaama perroonilt pisut koksatuna ja sa ei räägi päev otsa sõnagi. Teed ainult silmi lahti?

“Kas see toimib?” küsis Katrin.
“Vaatavad, et välist traumat pole ja viivad kohe Staadioni tänavale. Pärast vaatad, kuis oma loo serveerid. Võid ausalt ka rääkida, et hirmud ja ei taha minna ja puha. Aga mingid värgid peavad olema, siis nad teevad ära küll. Sõltub ka kelle raviarstiks saad. Oleme seda paar korda teinud ja töötab küll,” ütlesin.

*
Kui olime plaanid maha pannud ja liigud teinud, ütles Katrin, et sõidame nüüd tema õe juurde Elva lähedale Nõkku, ainult ta käib kodunt läbi ja las ?veitser tellib takso. Kui taksosse istusime, tuli Tarmole meelde, et ta peab rajooni kultuurimajja minema – see oli roosa maja ülejõel.

“Kats viib meid sinna ja tuleb tunni pärast järele,” ütlesin.
“Olgu, siis kell kümme,” ütles Katrin.

*
“Täna on siin õeke Novella, ” ütles Tarmo.
“Mis õeke?” ei saanud ma veel aru, et Tarmo nimetab vanade egiptlaste viisil kõiki lemmikuid õekesteks.
“Novella Hanson,” ütles Tarmo.
“Piletid?” küsisin.
“Öelge, et Urb on ukse taga”, ütles Tarmo.
“Palume, loomulikult?” ei suutnud Tarmo sarmile ka piletöör vastu panna, kuigi Urbi nime tunti Tartus toona vast sama palju kui veel sündimata Tanel Padarit.

Tarmo läks lavale. Nad kallistasid ja siis laulis Novella ja siis Tarmo ja siis olid plikad hüsteerias lava ees.

“Kas see on Ivo Linna? ” küsis üks poiss.
“Ei see on Tarmo Urb,” vastas neiu.
“Aga laulab nagu Linna;”

Korraga külma kätt oma seljal. Pöördusin. See oli Katrin.

“Mis teete siin?”
“Näed. Laulavad, ” ütlesin.
“Las admin ütleb, et tal on kodus avarii ja kutsub ta juhataja kabinetti. Need ülejõe tüdrukud ei lase meid enam eest välja. Ma olen kord juba kolaka saanud. ” ütles Katrin ootamatult elutargalt.

Palusin siis kunstilisel juhil, kes oli ilmselt gay, Urbile sõna saata. Mõne hetke pärast Tarmo tuli.

“Me ootame juba kaks tundi, ” ütles Katrin.
“Sõidame, õekesed, sõidame, ” ütles Tarmo ja lisas: “Aga Novella on super.”

*
Kui olime Kastani raudteesilla alt läbi sõitnud, siis tuli Tarmole meelde, et ta peab kedagi sõjakomissariaadi juurde saatma minema.

“Sõida, Katrin, koju – me tuleme järele, ” ütles Tarmo.
“Küll ma teid tean,” ütles Katrin ja lisas taksojuhile “Lähme Tähtverre.”

Komissariaadi juures käis juba suur pidu. Istusime Tarmoga katoliku kiriku aia peale, ma laenasin kelleltki Tarmole kitarri ja Tarmo hakkas laulma. Tasapisi jäi ümberringi järjest vaiksemaks ja vaiksemaks.

“Kas see on Ivo Linna?” küsis üks noormees.
“Ei, see on Tarmo Urb, ” ütlesin.
“Aga laulab nagu Linna, ” ütles poiss.
“Parem kui Linna, ” ütles õeke.

*
Nõkku jõudsime alles hommiku eel, aga Katrini õel oli kaetud suurepärane laud ja me ei saanud sõba silmale veel niipea. Tüdrukud läksid hommikul tööle, meie jäime Tarmoga magama. Üritasin teda äratada kell üksteist ja kaksteist ja kell üks, aga ta tõusis alles kell pool kolm.

“Kas süüa on?” küsis Tarmo.
“Panime eile kõik pintslisse. Aga õlut on, ” ütlesin.
“Mis need on?” küsis Tarmo miskit kotti mudides.
“Sibulad, ” ütlesin mina.
“No kuule, ja see on ju tomat omas mahlas.

Ja siin sahvris on mune, ” ütles Tarmo. Teda oli lust toimetamas vaadata. Lõime kõik panni peale ja roog sai misssugune.

*
Kui olime Tartus Kastani silla kohale jõudnud, tuli Tarmole meelde, et peaks ühe õekese juurest läbi minema.

“Põrgutee, Raivo, on sillutatud tegemata külaskäikudega, mida sa oleks teha võinud, aga ei teinud, ” oli Tarmo õpetlik ja juba me helistasime ühe Tammelinna maja ukse taga.
“Külli on super,” ütles Tarmo ja ma teadsin, et nüüd on kaks tundi jälle hooletu.
“Katrin ja need ootavad meid “Volgas”” ütlesin.
“On ainult hetk, milles viibime praegu”, ütles Tarmo.

*
Kui me “Volgasse” jõudsime, olid seal uksed juba kinni. Õhtueelne sanitaartund. Tarmole tuli meelde, et peaks veel ülikooli kohvikusse minema. Esimene seltskond, kes uksel vastu tuli teatas, et nad on just Tarmo ärasaatmispeole teel ja buss on nurga taga ja mingem kohe peale, sest kõik on juba seal. Tarmo maja juures oli rahvast vaat et rohkem kui eelmisel ööl sõjakomissariaadi juures. Tarmo ütles mulle, et Ly on super ja läks ühe blondiga tahatuppa. All jätkus pidu. Tarmo tuli varsti, kallistas kõiki ja ütles, et Piret on super ja läks ühe brünetiga üles.

*
Ühel hetkel tundsin taas külma kätt oma käsivarrel. Katrin, mõtlesin. Muidugi oli see Katrin.

“Kuhu te jäite?” küsis Katrin.
“Urb ütles?” pomisesin, “et ei ole mõtetult elatud aegu?”
“Me ootasime kaks tundi, ” ütles Katrin.
“Te peate varsti minema.”

Ütlesin Tarmole, et tellin takso ja et me peame varsti minema. Tarmo ütles, et Ave on super ja ta tuleb kohe ning läks jälle üles. Poole tunni pärast läksin ja koputasin. Tarmo tuli välja, viitas käega inimestele ja küsis mu käest: “Raivo, kas ma saan neid inimesi alt vedada?”

“Siis me ei lähe?” küsisin.
“Nad tulid mind ära saatma. Kas ma saan neid petta? Aitähh, Raivo, aga ma ei saa,” ütles Tarmo ja võttis ühe ?atääni õekese kaenlasse.

Vaatasin, kuis Katrin lasi endale suure klaasi vodkat valada. Oleksin tahtnud sama teha, sest nii imelik kui see ka polnud – mina, kes ma olen kakssada protsenti hetero, tundsin, et olen Urbi armunud.

Ma ei julenud seda endalegi tunnistada. Aga see ei olnud homoarmastus. Äkki ei ole nad Platonist ikka üldse õieti aru saanud? mõtlesin. Tarmo aga naeratas uksel süütamata sigaret hambaaugus rippumas. Täis sarmi iga toll.