Septembrikuised anglo-ameerika suuremad päevalehed kajastasid tavapäratult palju selliseid teemasid, mis reeglina muude välispoliitika sündmuste varju jäävad nagu näiteks olukord Venemaal ja T?et?eenias. Nn. ni?iteemade järsu esiletõusu katalüsaatoriks olid seekord muidugi poliitilise olulisusega reaalsed sündmused maailmas (nt Beslani pantvangikriis ja selle järgsed Putini demokraatiakärped Venemaal, tulevased valimised Ukrainas ja Valgevenes). Päevavalgele tiriti isegi pikalt varjusurmas olnud T?et?eenia-teema. Lääne press suutis seekord üllatada oma tavapäratult terava ja kriitilise suhtumisega nii Putini autoritaarsesse juhtimisstiili kui ka tema jõuvõtetesse T?et?eenias.
Vaatluse all olnud arvamuslood ja juhtkirjad annavad teravalt negatiivse hinnangu nii Putini püüetele lämmatada demokraatia Venemaal kui ka tema tegevusele T?et?eenias. Artikleist tervikuna on tunda lääne vaatlejate ja ajakirjanike üha skeptilisemat suhtumist Venemaa läänega tihedama lõimumise võimalikusesse. Näiteks sedastab USA Riikliku Kaitseülikooli analüütik Eugene Rumer (WP, 24.09), et Venemaa pole praegu sugugi libisemas demokraatia teelt diktatuuri – demokraatiani pole seal kunagi lihtsalt jõutudki, hõõrudes ühtlasi läänele nina alla selle ebaõnnestumist Venemaa demokratiseerimisel. Samas on Rumer ettevaatlik Venemaale ultimaatumite esitamises ning soovitab selmet alustada vene avalikkuse ja eliidiga “siirast dialoogi” edendamaks USA ja Venemaa ühishuve nii terrorismivastases võitluses ja energiaküsimuses kui ka Euraasias geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Brookingsi ajutrusti president Strobe Talbot (FT, 27.09) muretseb samuti demokraatia pärast Venemaal kutsudes läänt üles sel teemal häält tegema. Putin püüab taastada tugevalt tsentraliseeritud vertikaalset riiki, kus kogu võimutäius on koondunud Kremilisse. Ta püüab rakendada vene versiooni Hiina mudelist lastes turu vabaks, aga tugevdades poliitilist kontrolli. Ainus tee vältimaks Venemaa lagunemist on taastada selle areng föderaalse ja demokraatliku riigikorralduse poole. Balti riikide muredega hästi kursisolev Talbot ennustab ka, et on vaid aja küsimus mil autokraatlik Venemaa oma naabreid heidutama hakkab.
Financial Times-i Moskva kirjasaatja Andrew Jack kirjutab (6.09) vene jõustruktuuride (relvajõudude, politsei, piirivalve ja luureteenistuste) ja sõjaliste reformide puudustest. Beslani pantvangikriisi lõppvaatus näitas keskse juhtimise puudulikkust erinevate jõustruktuuride vahel. Sama päeva numbris toetab London Schools of Economics’i rahvusvaheliste suhete professor Willam Wallace Hollandi välisministri Bernard Boti järelpärimist vene valitsusele, kel Wallace’i arvates Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu presidendina oli täielik õigus Beslani pantvangikriisi suhtes Venemaalt selgitust nõutada. Moskva vastuoluline Kaukaasia-poliitika annab tunnistust ebafunktsionaalsest riigist, kel on post-imperialistlik soov domineerida väiksemate lõunanaabrite üle (eesotsas Gruusiaga) ning sügavalt korrumpeerunud relvajõud. Wallace’i arvates pidanuks veelgi kaugemale minema, kutsudes Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni üles kogunema Kaukaasia julgeoleku teemaliseks rahvusvaheliseks konverentsiks.
Bushi administratsiooni välispoliitilist joont enamasti kiitnud Washington Post (3.09) väljendab Beslani-järgselt hukkamõistu t?et?eeni terroristidele, kelle kätetööks pantvangistamist peetakse. Mõni aeg hiljem (16.09) kritiseerib juhtkiri aga teravalt Bushi pehmust Putini püüete suhtes kärpida demokraatiat Venemaal. Putini avalduste vastuseks on Riigidepartemangust ja Valgest Majast tulnud pelgalt “segadusseaetud, vastuolulisi ja arglikke pobinaid”. Bushile seatakse eeskujuks senaator John Kerry, kes tõotas küll koos Venemaaga terrorismi vastu võidelda, ent lisas, et jääb “sügavalt murelikuks president Putini jätkuvate katsete üle piirata demokraatlikke reforme ning jätkuvalt võimu tsentraliseerida. Venemaa oleks terrorismivastases sõjas palju tõhusam partner, kui Venemaa valitsus oleks läbipaistev, kriitikale avatud, seadusi austav ning oma kodanike inimõigusi kaitsev, sh T?et?eenias”. Juhtkirja seisukoht ühtib samas numbris kirjutava Robert Kaganiga, kelle meelest Venemaa diktaatoriks püüdlev Putin on Bushile proovikiviks, mis näitab kui pühendunud viimane demokraatia kaitsmisel on.
Kaganiga samas Washingtoni mõttekojas Carnegie Rahvusvahelise Rahu Sihtasutus töötava Anatol Lieveni (IHT, 9.09) hinnangul kinnitavad Beslani sündmused Putini T?et?eenia-strateegia ebaõnnestumist. Lääs ei saa ergutada poliitilise lahenduse leidmist, sest see võiks viia äärmuslaste taaskordse võimuletõusule T?et?eenias. Lieven tuleb välja uue kolmeosalise strateegiaga: lääs peab toetama Venemaa territoriaalset terviklikkust ja terrorismivastast võitlust tingimustel, et viimane astuks jõuliselt vastu sõjaväe omavolile T?et?eenias ja lubaks sinna rahvusvahelised vaatlejad ning algataks laiapõhjalise ja demokraatliku poliitilise protsessi. Kava teine osis oleks suunatud iseseisvuslaste liidrile Aslan Mashadovile ja tema esindajaile läänes (Ahmed Zakajev), kellele tuleks selgeks teha, et T?et?eenia iseseisvusest ei saa rääkida enne, kui on loodud kindel alus selle riiklusele. Mashadov peaks vahelahendusena nõustuma T?et?eenia autonoomiaga Vene Föderatsiooni raames ning võitlema iseseisvuse eest vaid rahulike ja poliitiliste vahenditega. Iseseisvuslased peaksid koos venelastega võitlema terroristide vastu – vastasel korral käsitletakse neid terroristide toetajaina. Viimaseks peaks lääs andma T?et?eenia ülesehitamiseks korraliku abipaketi. Harvardi Ülikooli ajaloo emeriitprofessor Richard Pipes võtab radikaalsema seiskoha (NYT 9.09), soovitades venelastel õppida prantslaste koloniaalsõja kogemusest Al?eerias ning anda T?et?eeniale iseseisvus.
Hoolimata Putini püüdest esitada T?et?eenia probleemi osana “üleilmsest terrorismivastasest sõjast” kajastab lääne meedia vene ja lääne ekspertide ja ametnike arvamust, et T?et?eenia separatistid – hoolimata nende raha, inimressursi, väljaõppe ja ideoloogilise inspiratsiooni ammutamisest rahvusvahelistest islamiühendustest – siiski “pärismaiseks” ja suuresti iseseisvaks jõuks, mida motiveerivad pigem rahvuslikud kui religioossed eesmärgid.
Siiski: septembrikuised lehed suutsid üllatada oma tavatult kriitilise suhtumisega lääne riigijuhtidesse, kes toimetajate hinnangul kalduvad reaalpoliitilistel kaalutlustel vilistama demokraatlikele põhimõtetele. Hakka või uskuma, et lääne neljandas võimus kriitilist suhtumist veel tallele jäänud.