“Saatan Peppo seisis mustas sabakuues viinavaadil, diri?eerides metsikut tantsu, lubjana kahvatu ja purjus. Nunned hõiskasid muusikale kaasa ning hullumeelsed väntpillimehed naersid kõhtvabinas kui hammasteta eided kooris, et oli õudne kui põrgus. Aga sandid väntasid pille, kerjused tagusid kellu ning mustas sabakuues saatan diri?eeris nägemata joovastusega haruldast orkestrit.”
Gailiti heli
Nii kirjutas August Gailit 1917. aastal novellikogus “Saatana karussell”. Muusikal on nii selles raamatus kui ka mujal Gailiti loomingus erakordselt oluline roll. Mõned Gailiti tekstid on loetavad omamoodi heliteosena, kus muusika võimendab tegelaste niigi ekstreemseid hingeseisundeid. Kusjuures väntoreli kui millegi madala asemele kerkib peagi viiul. Gailiti romaanis “Leegitsev süda” (1945) on peategelaseks viiulikunstnik Joosep Maarva, kelle kaudu kirjanik vaeb kunstniku ja rahva vahekorda. Viiuldajast saab koondkuju, temas kehastub esimese põlve haritlase harras kujutlus niinimetatud tõelisest kunstnikust, kelle looming suudab muuta maailma. See on kunstnik, kelles peituvad ühtaegu taeva õndsus ja põrgu kannatused, kes on pühendunud ja valmis kannatusteks puhta kunsti nimel.
Viiul oli talurahva hariduspürgimuse otsene ja kaunis sümbol – viiulit jaksasid koju osta ka vähem jõukad talunikud ning seda õpiti sageli mängima juba varases lapseeas. Kaeblikud ja kaasahaaravad helid, mida see väike pill esile tõi, avasid nii mõnelegi tulevasele kirjamehele uue, reaalsusest irduva võlumaailma. Seepärast pole imestada, et viiul ilmub XX sajandi algupoole eesti kirjandusse sageli müstilises võtmes, nägemusliku või saatusliku instrumendina.
Lutsu viiul
Kõige kuulsam viiuliga tegelane on muidugi Oskar Lutsu “Kevade” (1912-1913) Arno Tali, kes saab jõuluõhtul kingituseks kauaigatsetud viiuli. Aga samal ööl näeb Arno kohutavat und: “Kui unenäod tulid, siis keerlesid need kõik viiuli ümber ja olid armsa mänguriistaga ikka kuidagi ühenduses. Kord oli Arno kirikutornis, Lible seisis tema lähedal ja mängis viiulit, kusjuures ta ise tegi naljakaid liigutusi; kord keksis ta mööda torni ümber, kord laskis ta kükakile ja kopsis saapakandadega vastu torni põrandat, nii et torn värises ja kell, mis ülal kahe jämeda palgi otsas rippus, tasa helisema hakkas. Siis nagu oleks Lible ära kadunud. Ta seisis esiti luugi serval püsti, ise ikka edasi mängides, aga kadus korraga ära, justkui oleks ta luugist alla hüpanud. Kas ta loll on, et alla hüppas? mõtles Arno hirmuga. Ta kukkus kõige viiuliga puruks. Aga vist ei olnud niihästi temal kui viiulil midagi viga, sest samal silmapilgul kostis alt jälle mäng. /?/ Ja tõesti, kui ta alla vaatas, nägi ta, kuidas Lible mööda kiriku õue edasi keksis ja köögi-Liisale, kes parajasti mööda läks, sõnas: “Tule nüüd vana mait, ma mängin sulle surmalugu. Ega nüüd enam kellelgi kella ei lööda, nüüd tehakse kõik viiuliga.” Liisa aga tõrjus kohkunult vastu, karjus niisuguse häälega nagu kassid öösiti kräunuvad: “Mine ära, mine ära, ega sa inimene ei ole, sa oled kurivaim!” Lible ei kuulanud ja ähvardas Liisat viiuliga lüüa. “Ära löö, viiul läheb katki,” hüüdis tema, Arno, ülalt, aga juba oli hilja; käis kõva plaksakas ja viiul jäi Liisa pähe kinni nagu nokaga müts.”
Arno nägemuslikud unenäod seoses viiuliga jätkuvad, kuid neid võib igaüks “Kevadest” ise edasi lugeda. Kiriku-episoodi esiletoomisega tema unenägudest markeerime aga viiuliga seotud vertikaalse telje: kirikutorni ehk sümboolselt kõige lähema punkti õndsusele ning Lible kui kurivaimu, põrgulise, kes kuskil “luugi all” ähvardab surmaga. Sealjuures viitab kellamees moodsa aja kommete muutumisele: enam ei maeta kellaga, vaid viiuliga. Viiulis segunevad pühadus ja blasfeemia.
Viiul ja Tammsaare
Müstiline viiul haarab tegelase oma võimusesse ka Tammsaare novellis “Viiul” (1921). Tammsaarele tüüpiliselt käib selles müstikaga kaasas erootika – tema novellis samastuvad naisekeha ja viiul (mis ongi ju levinud motiiv ka näiteks maalikunstis). Minategelane kohtub ühel peol preili Mardusega, kes räägib talle loo ülikallist viiulist, mis on hakanud tema elu juhtima. Preili Mardus kurdab: “Kui teisel ööl iseenda pisaraist üles ärkasin, seisin viiuliga peegli kohal tiigri nahal /?/, seisin paljajalu tiigri nahal, mängisin viiulit, ning mis kõige koledam – seisin üsna alasti, täiesti, kui porgand. Millal või kuidas ma oma ööehted olin keha ümbert riisunud, mitte vähematki aimu, seisan ainult ja mängin ning nutan, nagu leinaksin kedagi või nagu paluksin nii härdalt jumalat?”
Preili Mardus (mingis mõttes koolja) kihlab end viiuliga ja usub, et pillil on elav hing, “ta on täis vaimu /?/, temas on mitu hinge, mitu vaimu ja need mitu hinge ja vaimu on minu peale tulnud.” Preili Marduse kiindumuses viiulisse peegeldub Tammsaare väga emotsionaalne suhe sellesse keelpilli. Juba poisikesena viiulit mängima õppinud Tammsaare olevat unistanud viiulikunstniku ametist, muusika oli tema suur armastus. Talle meeldis Shakespeare’i mõte hingedest muusikariistades – kuigi Shakespeare kõneles flöötidest, võrreldes neid inimestega, kellesse puhutakse sisse hing.
Tammsaare lõpetas oma suhted viiulimänguga üsna järsult – otsekui kartes preili Marduse saatust, võttis ta oma koduselt viiulilt keeled, et tal ei tekiks kiusatust seda mängida. Mängides haarasid teda liiga võimsad emotsioonid ja hiljem oli tal raske rahuneda.
Metsanurga ja Aaviku muusika
Oma erilist suhet muusikasse on kirjeldanud Tammsaare põlvkonnakaaslane Mait Metsanurk mälestusteraamatus “Tee algul. Koolipoisist kirjanikuks”(1946). Lauljaks saada unistanud kirjaniku armastus muusika vastu tuleb aga esile novellis “Kunstnik”. Metsanurga tütar on meenutanud, et isa armastas kodus viiulit mängida peaaegu iga päev.
Keegi neist ei suuda aga kirglikkuse poolest võistelda keelemees Johannes Aavikuga, kes oma päevikus kirjutab: “Hakkasin juba enne Esimest maailmasõda aru saama, et yhel asjal on viiulimängus väga suur tähtsus. See on vibraato. Seejuures ei ole ykskõikne, milline see vibraato on ja kuidas seda tehakse. Vibraato peab olema õige ja hea. Ainult hea vibraato annab viiulimängule ta ilu, võiks ytelda otse 75 protsenti ta ilust. /?/. Ma ei unosta iialgi, kui hästi mu mäng yhel ööl Kuresaares yndis. See oli mulle eneselle otse hämmastuseks. Ma harilikolt ei mängi suure, tugeva tooniga ega taotlegi seda /?/, siis aga paisus see valjuks, võimsaks, väga laulvaks; mäng läks yldse väga ekspressiivseks. /?/. Ka pärast seda kuni praegoseni on olnud kordi, kus mu mäng eriliselt yndis ja ilusana tundus, kuid ükski juhtum ei ole jätnud sellast valdavat muljet ning mälestust.”
Aavik kasutas viiulit väidetavalt ka oma loengutes väldete õpetamiseks.Viiulimäng oli seega Aaviku jaoks suhtlemisvahend nagu muinasajal, mil muusikale omistati maagilist võimet ja arvati, et selle abil saab mõjutada argielu.
Eelöeldu taustal on selge, miks Gailit valis kunstniku koondportreed luues oma tegelaseks just viiulikunstniku.
Sest maagiline viiul oli mõjutanud kogu eesti kirjandust.