Teet Kallase kirjanikutee algas varakult, kui ta 14-aastase poisina võitis 1957. aastal esimese pärastsõjaaegse koolinoorte kirjandusvõistluse. Kui palju käis Kallas läbi oma hilisemate kolleegide-põlvkonnakaaslastega? “Paul-Eerik Rummoga olime lausa semud. Aga hoopis teises valdkonnas. Ajalehte Noorte Hääl tehti noorte reporterite ring. Olid sellised paariaastased poolkursused. Rummo tuli sinna koos Tõnu Otsaga. Siis tabasin ma ära, et minust ei saa iial reporterit. Mul oli ja on häbi inimesi tülitada. Mäletan, et Botaanikaaeda minnes nägin silti “Võõrastele sissepääs keelatud”. Ja ei julenudki sisse minna, kuigi töötõend oli taskus. Siis ilmus sinna üks vanahärra ning küsis kuidagi harjumatul moel: halloo, kuidas käsi käib? See oli Oskar Savik Austraaliast, kes oli kodumaale saabunud, noorde naisbotaanikusse armunud. Ning jäigi siis siia too mees, kel oli maailma suurim orhideede kollektsioon.” Mõni päev hiljem ilmus lehes Teedu lugu sellest, kuidas Eestis on palju orhideesid.
“Kuigi väliselt olen ma tüüpiline kuldsete kuuekümnendate esindaja, ei pea ma seda aastakümmet sugugi kuldseks,” peab Kallas tarvilikuks rõhutada. “Igal pool oli maailm viiekümnendate lõpust kuni Vietnami sõjani ütleme heatahtlik. Nõukogude Liiduski oli just siis see sulaaeg. Lauldi südamlikke meloodiaid, võeti neid tõsiselt, ei ilgutud nende kallal. Ja lääne tollast kultuuri imbus meilegi ju võrdlemisi palju, kasvõi näiteks Loomingu Raamatukogu kaudu. See oli ka universaalide aeg – me proovisime kõike. Näiteks on ju Mati Untki mänginud koolilaval oma põrisevast r-ist hoolimata, joonistanud päris korralikult.”
NOORPÕLV VANADEKODUS
Teedu vanemad olid nagu ta ise ütleb, lihtsad. Raamatupidajast isa oli olnud kaitseväes Eesti ajal ajateenijaks. Vanemad läksid lahku, kui Teet veel üsna pisike oli. Peres oli veel Teedust 15 aastat vanem vend, nüüdseks tuntud pilapiltide joonistaja Olimar. “Olime vaene perekond. Aga tol ajal olid kõik vaesed, jõukaid ju õieti polnudki.” Teet sündis Lillekülas, kasvas aga Iru vanadekodus, kus kokast emal oli õnnestunud töökoht saada. “Seal olen ma suhelnud ka tolle asutuse tuntuima asuka Karl August Hindreyga. Ta teietas mind, tol ajal 4-aastast poisikest ja kirus Hiirt. Mina mõtlesin kaua aega, et ta pidas silmas põldhiirt. Alles hiljem sain aru, et see oli Erni Hiir, kes oli ta hinge peal. Kellega ta oli vist ajakirjas Tänapäev kembelnud terve vaikiva ajastu.” Teine kirjandusklassik, kellega Teet Kallas juba oma kooliteel kokku puutus oli Ernst Peterson-Särgava.
“Esimesed neli klassi käisin õige jaburas koolis – Iru algkoolis. Seda tänaseks muidugi enam pole, asus ta Pirita silla juures Peterburi maanteel, paremat kätt, seal kus on kuusehekk. See oli täielik Tootsi kool. Oleks võinud ju minna ka Pirita kooli, aga tol ajal liikusid kuulujutud, et Kloostrimetsas püütavat lapsi kinni ja viidavat vorstivabrikusse. Kui esimesse klassi läksin, mäletan, et kooli juures seisis minust kolm korda pikem noor mees, jalad harkis ja nimetas mind lollakaks. Pärast selgus, et mees ise oli jõudnud alles teise klassi! Pärast sõda tuli sihukesi asju ette. Vanadekodu teenistujate lapsed said sinna kooli ainult seetõttu, et vanadekodu andis koolile puid või briketti.” Kokku oli tolles koolis vaid paarkümmend õpilast.
TALI NÄGU, TOOTSI TEMBUD?
“Sellest koolist saingi ma terveks eluks sihukese nässuläinud suhtumise süstemaatilisse õppimisse. Sest seal olin ma äss. Oskasin lugeda-kirjutada, tundsin korrutustabelit? Õpetaja läks putru keetma, mina, teise klassi kutt, tegin neljandale klassile etteütlusi ja panin ka hindeid. Kui ma siis 1954. aastal 21-sse maabusin, selgus, et kõik, mis ma õppinud olin, polnud ikka päris see? Hiljem jäin 8. klassis koguni istuma.”
Oli Teet Kallas ka trotsi täis, vastuhakkaja tüüp? “Viiendas klassis ütles mulle lauluõpetaja Vilja Toomi: Kallas, teil on Arno Tali nägu ja Joosep Tootsi tembud. Pidas siis pausi ja lisas: nii oli, on ja jääb.”
Irus elas Teet emaga kuni sõjaväkke minekuni 1962. aastal. Kuidas selline vanainimestega koos elamine ka mõjus? “Nad olid huvitavad. Seal oli endisi miljonäre, laevakapteneid ja keda kõike veel, kes vanadekodusse olid nõukogude võimu eest pakku läinud. Ning sealt viidi neid ka ära. Nagu mu sõbrapoiss Tiit Kuusik, kes elas oma perega seal Saare nime all. Eelmine nädal teda maeti?”
“Kool oli vägev,” räägib Teet Kallas oma hilisemast ehk 21. keskkoolist. “Selle kooli eliitrenomee lõi minu arvates meie põlvkond. Minu parimad sõbrad Jüri Karindi ja Jüri Sillart käisid paralleelklassis. Viimasega koos tegime tema esimese filmi. Rääkis koolielust, pealkiri oli inspireeritud Fellinist – “9 minutit”. Seal osales ka kooliõde Ada Lundver, kellega muide koos võitsime ka üle-eestilisel T?ehhovi näidendite konkursil. Mängisin tol ajal ka Tombi rahvateatris.”
Kuidas siis ka tolle kurikuulsa ideoloogiaga hakkama saite? “See on küsimus, mille puhul tasub kõigil endale ausalt otsa vaadata,” arvab Teet Kallas. “Vanemad ei julenud meile ju suurt midagi rääkida. Ema käis peale tööd mõnda aega mingitel Stalini lühieluloo kursustel. Oli sihuke pruunide kaantega väike raamat. Mulle meeldis Stalin. Eriti see foto, kus ta, vuntsidega mees, laevatekil seisab? Ja Budjonnõi meeldis ka. Ma joonistasin ja joonistan siiani üsna hästi. Teises klassis anti joonistada vabal teemal. Mina võtsin ajalooõpiku ja joonistasin seal Budjonnõi. Kui õpetaja seda nägi, tundsin lausa hirmu lõhna. Ta karjatas, haaras selle mu käest ja rohkem ma seda ei näinud. Aga ta ei julenud isegi seletada, et riigipäid joonistada oli karmilt keelatud.”
Kallas mäletab, et Ameerika Hääle kuulamise juurde viis ta vanadekodus grafomaanikalduvustega invaliid. Oma “haiguse” sai ta Hindreyga ühes toas elamisest. “Esimest korda tundsin end raevuka nõukogudevastasena 1956. aasta Ungari-sündmuste mõjul. Oleksin tahtnud sinna minna, kätte maksta ja mida veel? Aga siis tulid Melbourne’i olümpiamängud ja see varjutas kõik. Noh, kuti elu?”
SUITSUTUNNID DIREKTORIGA
“Aga Hru?t?ovi sula tegi meie kallal kavalat tööd.” 21. keskkoolis astus Kallas nimelt koos viie kaaslasega vabatahtlikult komsomoli. “Meie vastuvõtmisest oli isegi pilt lehes. Need, kes meid siis mõnasid ja pilkasid, astusid sinnasamasse mõne aja pärast lausa klasside kaupa – muidu poleks ju saanud keskat lõpetada. Mäletan, et kui läksime kord sõbra Jüri poole, siis tema isa Alfred Karindi, kes oli tulnud paari aasta eest Siberist, viskas mind välja – kahte punast ta korraga ei taluvat! Aga läks aasta mööda ja me kuulsime, kuidas Karindi talle külla tulnud Eduard Tubinale teises toas rääkis, et siin on võimalik elada, et häda pole eriti midagi, et ta sai tagasi korteri ja professoritiitli? ja natuke rääkis ta seda mikrofonidele, aga mulle tundus, et natuke ka veendunult?”
Ent kui 60ndateks oli Kallase hingel juba terve hulk komsomolinoomitusi, tuli see sellest, et ta oli mõistnud – see on täiesti mõttetu organisatsioon. “Hakkasin juba kooli-ajal oma veidi vanemate kirjanduslike sõpradega kõrtsides ja kohvikutes käima. Eks sihuke naga jääb ju vahel täis ka ja tuleb pahandusi. Kui mul järjekordne pahandus oli, kutsus 21. kooli värvikas direktor Artur Tiki kohale asja arutama üldsuse esindajad. Noorte Autorite Koondist esindas sama kooli lõpetaja Aksel Tamm. Patuna oli esil ka suitsetamine. Tamm ütles, et samaealised tehnikumi ja tööstuskooli poisid võivad täiesti legaalselt suitsetada. Võetigi vastu lõpuks otsus, et mina hakkan vahetunnis direktori kabinetis suitsetamas käima! Kolm korda käisime koos, siis lõi ta käega ja ütles, et mine suitseta kus tahes?”
Kümnendas klassis tahtis juba noore kirjaniku tundmustega elav Kallas minna õppima õhtukeskkooli. Kui ta Tiki juurde avaldusega läks, võttis too laualt telefoni ja lõi selle puruks. “Mulle, kel polnud kunagi telefoni olnud ja kes selle sai alles tosin aastat hiljem, mõjus see igatahes väga. Ta korraldas enne eksameid mu käitumishinde langetamise, nõnda, et ma eksamitele ei pääsenudki.”
TEKLITEGA SÕBRAD
Peamiseks istumiskohaks oli Kallasele koos sõpradega kohvik Tallinna ülemine saal, kuhu hiljem tuli ka varietee. Sõbrad aga olid Enn Vetemaa, Arvo Valton, Henno Arrak, Jüri Palm, Harri Õiglane, Eno Raud? Sõbrad tulid Kallasele kooli juurde oma üliõpilasteklitega vastu ning eks siis olnud tal uhke tunne. “Mulle on alati meeldinud see 1928-1929. aastal sündinute põlvkond, kes esimesena pääses sõjast ja kes pidi end ise üles töötama.” Üks parimaid Kallase sõpru oli nüüdseks unustatud ent kolleegide ja muusikarahva poolt geniaalseks t?ellistiks peetud Margus Veanes. “Teda koormas tema anne ja ta suri varakult, neljakümnesena. Kõik selle pere lapsed surid noorelt, ka telemajas töötanud õde ja omal ajal Rootsi pagenud vehklejast vend Jaan Veanes.”
Kallas on nõus Marju Lauristini ja Jaak Alliku arvamusega, et tänu jumalale sai “sula” ruttu otsa, muidu oleks ta meid kihva keeranud. Ta mäletab, kui elavalt sai arutatud Hru?t?ovi kiirendatud kommunismijõudmise plaanide üle ja kuidas mõned, näiteks too eelpoolmainitud Jüri Karindi, seda ka tõsiselt suutsid võtta. “Aga mida enam hakkasid teada saama, mida enam jõudis sinuni vana infot, tekkis paratamatult küsimus, et miks meil ei või olla oma riiki, olgugi siis kasvõi sotsmaana. See jäi meile mõistmatuks. Murdepunkt oli kusagil 60ndate keskel. Kui ma sõjaväkke 1962. aastal läksin veel Tallinnast kui eesti linnast, siis tagasituleku ajaks 1965 oli see juba täiesti venestatud.”
Sõjaväes oli Kallas Palangas õhutõrje polügonil. “Ega ma sõjaväeski eriti hakkama saanud, oli igasuguseid jamasid. Teenindasime kogu Baltikumi õhutõrjet, igaüks tundis mingit kitsast rida. Aga kohanesin ma üllatavalt hästi, ma kohanen üldse hästi, isegi vangis kohanesin.”
VASTALINE JA PORNOGRAFIST
Ent varsti muutus kogu aeg mingite saksa tähtedega kirjutav mees ülemuste silmis üha kahtlasemaks. Lõpuks konfiskeeriti armutult kõik Kallase käsikirjad ning kogu tema kirjavahetus. “Tehti mind täitsa vastaliseks ja pornografistiks pealekauba, sest mu sõbrad kunstnikud olid saatnud mingeid aktivisandeid ja mu vend oli joonistanud üle põlve minikleidis tüdrukuid. Need pandi siis seina peale porno näidistena. Ja mu neli päevikut rändasid ahju. Olid nimelt sõna-sõnalt kuuldavasti ühe Klaipedas teeniva eestlasest ohvitseri poolt vene keelde tõlgitud.”
Sõjaväes kadusid Kallasel viimasedki illusioonid selle süsteemi suhtes. “Ma enne niipalju ei mõelnudki nende asjade peale. Sul on ju nii palju teha -plikadega kohtuda, südant valutada ja viina võtta. Jõuad sa siis mõtelda selle okupatsiooni rängast survest. Küll nüüd noor põlvkond tahaks, et me oleksime siis käinud ringi niisuguse näoga, nagu meil oleks hammas valutanud. Okupatsiooni raskete pilvede all. Tundsin ju mõnda dissidenti ka, pidasin neist lugu, aga ei tahtnud nende sekka minna, nad tundusid mulle koomilistena.”
Teet Kallas mäletab ka oma läbikäimist lõngustega. “Tundsin neist kõiki tähtsamaid. Viru Aabramit ja mõlemat Billi. Aabram oli siin vahepeal kõva ärimees, üks Billidest on aga kindlalt surnud. Ega sealt eriti säravaid isikuid küll ei tulnud kui Arvi Siig ehk välja arvata. Aga tema polnud Viru lõngus, tema oli Pelgulinna lõngus.”
Teedul endalgi olid olemas kõik lõnguse atribuudid – batad, triibuline sall ja barett Vana-Tooma märgiga.
KOOLIÕDE, NOH?
Sõjaväest tulles sattus Teet Kallas tööle televisiooni. “Televisioonil olid tol ajal suured võimalused siia palju kirjanikke ja noori kokku saada. Meid oli siin kirjas viis – peale Enn Vetemaa, kes oli juba ees, veel Jüri Tuulik, Ardi Liives? Ma ei saanud pool aastat üldse aru, mis ma siin tegema pean. Toimetasin mingeid kirjandussaateid” Aga eks televisiooni pääsemine on aina olnud vinge värk? “Aga mulle ei meeldinud. Sain aru, et tahan kirjutada ja olla vabakutseline. See oli väga kroonulik maja – hommikul kell üheksa pidid kohal olema ja end registreerima. Nii saigi sellest ainus koht, kust mind on vallandatud. 66. aasta suvel ja ma tänan jumalat, et see juhtus. Ühe kollektiivse kõrtsijama pärast. Taheti asi komsomolikoosolekul üles võtta. See mulle hinge ei mahtunud ja ma ütlesin, et ma pole komsomol. Nimelt polnud ma pärast sõjaväge end enam kusagil arvele võtnud. Eriline aktivist minu nuhtlemises oli Piret Saluri. Kooliõde noh.”
Pärast seda püüdis Teet Kallas tööle minna Õhtulehte. “Sealt öeldi, et tehku ma proovitöö, solvusin ja asi jäi katki. Aga ma sain hakkama. Tol ajal päästis, kui kord kuus said mõne retsensiooni. Tegin Pikrisse naljajutte, Sirpi karikatuure? Sar?e joonistan siiamaani.”
USALDATI. PANDI VANGI.
Vabakutselise põlv lõppes 1968 kevadel Loomingusse tööle minekuga. “Pärast Sirge lahkumist kutsuti mind proosaosakonna juhatajaks. Olime seal Hando Runneliga kahekesi. Kuusberg ja teised arutasid, et kumba panna ülemaks. Otsustati, et Kallas on usaldusväärsem. Aga Kallas läks aasta pärast vangi! Minu arreteerimise päeval oli Loomingus isegi läbiotsimine.” Kuidas sul KGB-ga “vahekord” tekkis? “Arvan takkapihta, et see oli ebakompetentne asutus, kus näiteks minuga ei tegelnud ühtegi eestlast. Nad olid mind jälginud pikemat aega, pildistanud tänaval. Suhtusin tol ajal neisse KGB psühhoosidesse väga üleolevalt. Aga lõpuks võtsid nad mu tänavalt kinni ja viisid kohe vangi. Hea motiivi andsin ma neile tõesti. Olin 1969. aasta septembris koos Andres Vanapa ja t?ellist Veanesega Gloria restoranis. Olime eelnevalt tähistanud Veanese korterisaamist. Mul oli olnud raske suvi, olid mingid tunnetushäired, olin isegi mõnda aega olnud Paldiski maanteel. Hõiskasin seal lauale tõustes maha nõukogude võimu. See lõppes miilitsasse viimise ja hommikul 10-rublase trahvi määramisega. Kohtunik juhtus olema minu koolipõlve pruudi kursusekaaslane. Tema soovitas mul trahv kähku ära maksta. Kui küsisin, et kas mingit jama veel võib tulla, arvas ta, et no ehk ei tule. Aga see “ehk” jäi mulle kõrvu. Siis nägin lehest prokuratuuri mingi järelvalve komisjoni otsust ümber vaadata mingi asi – see olla valesti hinnatud. Ja ma sain aru, et see käib minu kohta. Ühel päeval heliseb Loomingu toimetuses telefon. Istusime seal Kuusbergiga ja arutasime tööasju. Keegi leitnant nõudis ülbelt minu iseloomustust. Kuusberg vihastas, ütles, et minuga nii ei räägita, ma olen major. Siis ma rääkisin talle ära. Kuusbergil hakkasid käed värisema, mingit tabletti pani ka. Läksin sealt ära jooma ja rohkem me sellest ei rääkinud. Kaks päeva enne mu kinnivõtmist käis minu juures Artur Rinne. Ta oli teles rezhissöör ja pidi mingit filmi tegema punastest ausammastest. Istusime siis Vanas Toomas ja arutasime asja. Rinne rääkis kõva häälega, ta oli edev, teda tunti ära. Rääkis, et olen kodus, tulevad, hüppan aknast välja. Ärkan üles, jõle hea meel, olengi vangilaagris, ei peagi hüppama. Ja paar päeva hiljem mind arreteeritigi. Rinne olnud pärast pabinas: näe, saba oli taga, nüüd on kõik kirjas. Nii see ilmselt oligi.”
KAS SELTSIMEES KALLAS?
“Tulin kodunt, elasin Kalamajas, läksin tööle. Kalinini tänaval näen, et üks Volga tuleb vales suunas, vastu liiklust. Sealt väljusid kolm turjakat meest ja hakkasid seljaga minu poole vaatama üles akende suunas. Kui ma neist mööduma hakkasin, olid nad kõik kolm äkki minu ümber. Kas seltsimees Kallas? Kohtuni nad asja õnneks ajada ei saanudki.”
Mis tunne sul ka oli? “Mage muidugi, eriti mage. Kõigepealt viidi Pagarisse, seal marineeriti tükk aega, lasti ühes ruumis istuda ja piiluti lukuaugust, et mis mees teeb. Hiljem sain teada, et see oli kindel komme. Siis kutsuti vähe paremasse tuppa, kus oli juba mitu meest. Viisakas, kaastundlik venekeelne jutt, mis läks närviliseks selle peale, kui nägid mu töötõendit, kus oli kirjas – Looming ja Loomingu Raamatukogu. Nemad lugesid viimasest välja, et mul on mingi materiaalne vastutus. Kui ma seda neile seletasin, nad mõistsid, on rumalusega hakkama saanud. Mul oli kaks muret – hakkavad kuradid värbama, tuleb nad kuu peale saata, aga see on keeruline. Ja kui nad nõuavad, et ma midagi ei räägiks, lähen kohe kohvikusse ja räägin ometi kõigest, sest olen ju lobamokk. Siis viidi mind veel koju läbiotsimisele, ainus mure oli, et ema ega tollane kallim kodus poleks ega kõike pealt näeks. Õnneks olid otsijad, kümmekond meest, kõik umbkeelsed ja tol ajal oli mul venekeelset kirjandust üsna vähe. Ent väärtuslikku – Juri Kazakovi ja Vassili Aksjonovi autogrammidega raamatud. Siis tuli eestlasest spetsialist ja käitus kui tõeline ametnik – võttis kaasa vaid seda, mida oli kästud võtta.”
Sa olid tol ajal ainus eesti kirjanik, kes istuma pandi (Hiljem sitsis kinni ka Vaapo Vaher – toim.)? Millega seda ise seletad? “Kogu see jura oli mingi 37nda paroodia – mul olevat suur põrandaalune agentuur! Üks näiteks Narvas! Sattusin sinna eeskätt tänu nende totrusele. Olin tasakaalutu kuju, mitte padutundmatu, aga mitte ka teab mis kuulus.”
Kui palju sind püüdis aidata tollane Kirjanike Liit? “Smuul oli Porgiga tuttav, ta oleks võinud midagi teha, talt palutigi, aga ta ei liigutanud lillegi. Kuusberg jooksis Keskkomitee vahet kui emalõvi. Nominaalselt olin ma Loomingus kogu istumiseaja. Kui välja sain, kirjutasin oma käega lahkumisavalduse.” Kus ja kuidas sa seal siis istusid? “Algul 41-ses ehk üksikkongis. Olin vanglas ainus, kel lubati olla pikkade juuste ja habemega. Minu välimust oli mingi sü?ee järele tarvis. Olin ühes kongis mehega, kes oli arreteeritud enne mind. Kolmas mees oli koputaja. Minu kaaslane oli arreteeritud selle pärast, et heiskas oma Veskimetsa majal sini-must-valget. Ehk selle tee ääres, mida mööda paksud sõitsid oma Keila-Joa puhkekodusse. Oli vene korra poolt vintsutatud huumorimeelega hiidlane. Kui viis aastat hiljem kõik kordus, ei pidanud ta vastu ja poos end üles.”
Kallase seos asjaga seisnes selles, et ta käis sealkandis kallimaga jalutamas. “Ma ei märganud seda lippu. Ma vaatasin naisterahva näojooni. See oli neile suur pettumus.”
