Rikkad inimesed kogu maailmas armastavad osta seda, mida ei müüda: head nime, annet, armastust. Eriti huvitatud on nad kunstist. Juba T?ehhov kirjutas vihaseid kirju Kunstiteatrile metseenide asjus, kes mitte ainult ei kolista kulisside taga, kuid omavad ka oma arvamust selles, kuidas näidendeid lavastada. Täna lahendatakse paljud osta+müü probleemid väga lihtsalt: rikas inimene võib palgata kirjaniku, kes kirjutab tema eest raamatu, võib kinni maksta retsensioonid, mis selle raamatu üles kiidavad, võib osta osa filmis, võib koguni end ise pidada selle filmi re?issööriks või stsenaristiks ja võib isegi selle filmi vändata, taas ostes positiivseid ja isegi vaimustatud vastukajasid pressis.
Kuid samal ajal mõistab rikas ja küüniline inimene, et tema kukrust väljapoole jääb ehtne kunst ja ehtne anne, milleni tal on jõuda üsna raske. Eriti kui see talent ei virele kujunenud vene traditsiooni kohaselt, vaid vastupidi, õilmitseb ja võib ise kaotada kasiinos paar tuhat dollarit.
Neid rikaste inimeste soove on ära kasutanud lõbusad ja leidlikud sullerid, kes asutasid firma, mis müüb pileteid erapiduõhtutele ja kuulsuste perekondlikele sündmustele. Kõige minevamaks kraamiks osutus näitleja Aleksandr Abdulovi pulm mis, nagu lubasid kelmid, toimub Punasel väljakul; pileteid hakkasid kohe ostma tuhanded ja tuhanded, kes tahtsid eputada tuttavate ees, et “Sa?a” Abdulov kutsus neid talle “Kibe!” karjuma. Peab ütlema, et Abdulov ise, saades kelmusest kuulda, esines õiendusega kõigis massiteabevahendeis, kuid piletid ei läinud sellest hoolimata halvemini.
ROLLID JA SEEBIKAS
Viimase kümnel-viieteistkümnel aastal on rahulikku ja vaikset elu elanud kunstitegelased sageli olnud sunnitud omistama endale pahesid ja jutustama endast vastikuid lugusid, et tõmmata endale pressi ja publiku tähelepanu, kes on keskendunud mustas pesus sorimisele.
Tonnide kaupa on hakanud ilmuma kuulsuste mälestusraamatuid, kus naised ja armukesed esitavad oma sangareid joodikute, narkomaanide, skandalistide ja lurjustena. Sellise kirjasõna järele on nõudmine suur. Ning ometi on puhumas ka teistsuguseid tuuli. Ilmavalgust nägi Vladimir Võssotski esimese naise Iza Võssotskaja mälestuste raamat “Lühike õnn kogu eluks”. Esimest korda mäletatakse suurt bardi ja näitlejat andeka, ereda, hea ning armastusväärse inimesena, kes oli valmis lähedaste ja sõprade heaks tooma ükskõik milliseid ohvreid. Esmakordselt pole keskpunktis mitte tema joomakirg, vaid tema looming, tee rollide ja luuletuste juurde; sest kui poleks olnud neid rolle ja luuletusi, siis kellel olnuks asja selle inimese alkoholismiga?
“VENE KEELE ÕPETAJA”
Ukrainas Kiievis väntab gruusia re?issöör Aleko Tsabadze filmi venelaste ja t?et?eenide vahelisest vihkamisest. Film püüab oma metsikustega ületada kõike, mida oleme näinud dokumentaalkaadrites, mios on filmitud vene-t?et?eeni sõjas: nii äralõigatud pead kui väljatorgatud silmad ning kõige jubedamad piinamised on viidud virtuoosselt hirmuäratava seisundini. Venelasest grammatikaõpetaja (Pjotr Mironov), kel T?et?eenias tapetakse rase naine, otsustab oma kaasmaalastele kätte maksta. Ta võtab omaks islami ja läheb venelaste vastu sõdima. Ta piinab ja sandistab vange, mõnitab neid. Samal ajal maksab professionaalne tapja (Konstantin Habenski) Moskvas t?et?eenidele kätte oma venna eest, tappes kepihoopidega?
Selliste piltide autorid mõtlevad kõige vähem ajaloolisele õiglusele, humaansusele, moraalile. Igasugune sõda on nende jaoks – afgaani või praegune t?et?eeni – vaid ettekääne jagada inimesed kaheks meeskonnaks – oma ja vaenlaste omaks, edasi aga panna vaatajat kaasa tundma omadele ja vihkama võõraid. Pärast selliseid pilte võidukate tapmiste ja vapustavate metsikustega tunnevad paljud noored inimesed vajadust kaasa lüüa ning reaalsuses seda järgi proovida, millega neid võluti ekraanil.
Oskuslikult üles kihutatud noorukid ründavad neid, kes segavad Venemaad kuulumast ainult venelastele. Venemaa erinevates linnades moodustatakse antifa?istlikke komiteesid, kes püüavad peatada ohjeldamatu natsionalismi lainet. Ajalehed räägivad üksikasjalikult ja kannatlikult üha uutest ja uutest neegrite, asiaatide, kaukaaslaste tapmistest, nad kannavad ette ka liig pehmetest kohtuotsustest. Tasapisi muutub kesenofoobia ja rassiline talumatus igapäevase elu lahutamatuks koostisosaks, mingiks fooniks, mille üle keegi ei imesta, reipad filmid aga jätkavad tapmiste näitamist uute rakursside alt.
MEHHIKO SERIAAL VENE MOODI
“Oma” seriaal on täna pea igaühel, ning mida pikem on seriaal, seda respektaablimaks ja kodanlikumaks loeb end see, kes seda vaatab. Viimase aja hitiks on kahtlema saanud seriaal, mis on kutsutud tõstma sündimust Venemaal, – “9 kuud”. Mingi sünnitusmaja palatisse on kogunenud kuulsad näitlejannad, kes on siia üle toodud varasematest seriaalidest – Maria Mironova, Irina Rozanova, Jekaterina Rednikova, Anna Mihhalkova, neid külastavad mitte vähem kuulsad mehed – Fjodor Bondart?uk, Sergei Garma?, Igor Vernik ja teised, keda nüüd on kombeks nimetada “meedianägudeks”, see tähendab nägudeks, kes kõige sagedamini vilksatavad massimeedias. Uusi nägusid peaaegu pole. Ühed ja samad inimesed püüavad bandiite, saavad ise bandiitideks, tõstavad Venemaa majandust või hukutavad seda, nüüd aga mõtlevad sügavalt rasedusest, tema põhjustest ja tulemustest.
Seriaal on hea, väikekodanlik, väntas selle klipimeiker Rezo Giginei?vili. Raseduse ajal on nagu sõjas: kannata ja näita üles kangelaslikkust ja mehisust. Inimene võib unustada kõik ja kaotada kõik oskused – ta võib loobuda lugemast häid raamatuid, lakata mõtlemast, unustada korralikkuse, kuid sünnitamast ei lakka ta kunagi. Sellele tegidki oma panuse filmi loojad.