Selleks, et täna kuulsaks saada, pole sugugi vajalik midagi uut luua, võib kuidagi kleepuda, näiteks panna oma nimi klassiku nime juurde ning edu on tagatud. Näiteks võib pealkirjastada oma raamatu “Serjo?a Dovlatovi noake”, nagu seda tegi omal ajal Mihhail Veller ning raamat hakkab kohe minema, kuigi Dovlatovist ei saanud selle lugejad midagi teada ega võinudki, kuna Veller polnud Dovlatoviga isegi tuttav.
Selliseid pealkirju on täna küllaga: “Dovlatov – minu hea sõber” Ljudmila ?ternil, “Dovlatov ja ümbruskond” Aleksandr Genisel, “Mul on Dovlatovita igav” Jevgeni Reinil, “Kui õnnestus laulda S.D.-l ja mul” Asja Pekurovskajal ja kõigis neis seab autor end muidugi klassikust kõrgemale?
UUED MÜÜDID
Praegu, kui kõigil on huultel Bulgakovi “Meistri ja Margarita” ekraniseering, on moodi läinud parasiteerida ka selle nimega. Moskva kirjanik Grigori Demidovtsev andis välja raamatu “Surma ja igavese armastuse puhang”; selle kangelane Artur püüab päästa Venemaad hukkumisest ning selle eesmärgi nimel kandub müstiliste jõudude abiga nii minevikku kui tulevikku. Kõige tavalisem igav teaduslik-fantastiline romaan, millele keegi poleks pööranud tähelepanu, kui autor poleks teatanud, et teos on vastuseks “Meistrile ja Margaritale”. Temal on justkui kõik nõnda nagu Bulgakovil, ainult? palju paremini. Kriitika, vaevamata end romaani lugemisega, kuulutas kohe välja sensatsiooni: Hurraa! Meil ilmus uus Bulgakov, isegi veel parem!!! Ning kõik lehed hakkasid rääkima, et Bulgakov kirjutas küllaltki traditsiooniliselt, aga Demidovtsev kirjutab novaatorlikult, Bulgakovil on palju lihalikku armastust, Demidovtsev aga ei pööra sellele jamale peaaegu mingit tähelepanu, on haaratud filosoofilistest otsingutest. Aga ega ka filosoofia eest Bulgakovile üle nelja ei paneks. (Kuna ta kirjutas Goethe suure mõju all olles). Niimoodi tekivad täna uued müüdid, nii istuvad lendavad vampiirid doonorile ja elavad tema arvel?
AGA KES HAKKAB VAATAJAKS?
Vladimir ?irinovskil tekkis huvitav idee: ta esines sooviga asetada kõikide riigiametnike kabinettidesse videokaamerad – et vältida korruptsiooni. Selline reality-show võiks ilmselt lüüa kõik reitingud. Kerkib vaid üks küsimus: kui pooled võtavad altkäemaksu, pooled aga annavad seda, siis kes hakkab vaatajaks?
Ometi leidus inimesi, kes toetasid ?irinovskit – mitte sellepärast, et nad ei võta altkäe maksu (pistist võib võtta, minnes välja kabinetist, kus seisab kaamera), vaid selleks, et nad tahavad võidelda hoopis teise probleemiga: paljud Riigiduuma liikmed arvavad, et teenistuskabinette kasutatakse abielurikkumiste otstarbel, eriti sekretäridega; videokaamerad seisaksid perekondlike väärtuste kaitsel. Seoses sellega võib märkida, et Venemaal on alati hästi töötanud jälitusteenistused, jälitanud kõiki ja kõike, ning see pole kedagi seganud ei varastada ega naist petta?
BRILJANDIKÜLA JA LOBOTOOMIA
Moskva lähedal on miljonäride nurk – eliitküla Rubljovi maanteel. Seal elavad Venemaa kõige rikkamad inimesed. Hiljuti asutasid nad oma külas, puhtal põllul, tagasihoidlikes putkades, ööpäevaringse briljantide müügi kaalu järgi. Peale selle, nendes argistes angaarides müüakse firmade Armani, Gucci ning Dolce ja Gabbana tooteid. Vähem kui mõnesaja tuhande dollariga pole mõtet sellele turule ostma minna. Kohalikud inimesed ristisid selle turu Titanicuks; nad arvavad, et selline väljakutsuv luksus ning miljonite loopimine maal, kus paljud nälgivad, ei lõpe heaga.
Kadedust Rubljovka elanike vastu kütab üles kirjanik Oksana Robski, kes ise elab juba mitu aastat miljonäride külas. Ta andis välja romaani “Casual”, kus kirjeldas nende igapäevast elu, kes loobivad raha vasakule ja paremale. Raamatu tiraa? ulatus 200 000 eksemplarini, kõik tahtsid teada, mida kujutab endast ehtne magus elu. Oksanal paluti teha ka telesaade rikaste elust. Ekraanile ilmus ebasümpaatne kidakeelne naine, kes jõllitas juhmilt kaamerasse; endast midagi ei räägi, kordab seda, mida toimetaja ütleb talle kõrvaklappidesse.
Romaani mõte seisab selles, et suured rahad on suur kurjus ning see seostub loomuvastasuse, narkootikumide ja enesetappudega. Kuid veel pole kellelegi Rubljovka elanikest, kaasa arvatud Oksana Robskile, tulnud pähe jagada oma varandus vaestele ning püüda elada teistsugust elu.
Mis puutub teistsugusesse ellu, siis arvatavasti ei meenutatud Venemaal juhuslikult Ken Casey romaani “Lendas üle käopesa”. Kunagi mängis mässajat, kes kõigutas hullumaja seinu, Jack Nicholson. Nüüd võttis selle osa Moskvas Lenkomi teatris Aleksandr Abdulov. Näidendi lavastas romaani motiividel bulgaaria re?issöör Aleksandr Morfov. Näidendi mõte on selles, et kui teile ei meeldi hullumaja kord ja te püüate mässata, siis on teie teenistuses puurid, elektri?okk ja koguni lobotoomia. Pärast kõiki neid meeldivaid protseduure muutute te juurviljaks ning teist saab igapäevane näitlik vahend nende jaoks, kes siiani kahtlevad maailmakorra imeilusas ülesehituses.
“SAATUSE IROONIA”
Kolmkümmend aastat tagasi väntas Eldar Rjazanov filmi kahest mitte väga edukast, mitte väga noorest inimesest, kes juhuslikult, isegi anekdootlikult kohtusid uusaastaööl ning armusid teineteisesse kogu ülejäänud eluks. Romantiline komöödia “Saatuse iroonia” meeldis vaatajaile sedavõrd, et kujunenud traditsiooni kohaselt näidatakse seda igal uusaastaööl televisioonis juba kolmkümmend aastat järgimööda ning inimesed, kes ikka veel õnne usuvad, valavad seda vaadates pisaraid ja söövad nõukogude salatit. Ei juletud traditsiooni rikkuda ka sel aastal, kuid ometi tuleb lähemal ajal välja remake kuulsast filmist, mille tegevus kantakse meie päevadesse. Pealkirjaks taheti panna “Saatuse iroonia 2”, kuid häbeneti, et uus film oleks otseselt seotud nõukogude hitiga. Rimeik nimetati “Virtuaalseks romaaniks”, selle lavastab Roman Nesterenko (kes pole veel millegagi vaataja huvi äratanud), kuid stsenaarium on kirjutatud hoopis ebaprofessionaalse daami – isetegevusliku literaatori Valeria Baikejeva poolt. Sellele vaatamata on filmi eelarve nagu kord ja kohus miljon dollarit, selles mängivad aga tähed – Dmitri Pevtsov, Tatjana Vassiljeva jpt. Taas toimub kõik uusaastaööl, ainult kangelanna on ümbritsetud kuueaastase poja, vastikute naabrite ja huligaanidest sugulastega. Ning selles hakkab eostuma romaan Internetis. Kuid kõige iseloomulikumad filmile on ikkagi isetegevuslastest re?issöör ja stsenarist.