Viimased kuud on Setomaast kõvasti juttu – ilmuvad artiklid ja eetris vilguvad saated, Kagu-Eestist jahvatab raadio. Mujal Maarjamaal tihti ullikeseks peetavad setud
on lärmama hakanud, piketeerivad, tahavad tagasi maid ja metsi, räägivad isaisade haudadest sealpool kontrolljoont jne.
KUI SITUATSIOON HARJUMAALE ÜLE KANDA
Ent teisalt – on see ikka Setomaa, millest räägitakse? Pakun, et mitte. Kogu temaatika kerkib esile hoopis laiemas kontekstis, Eesti-Vene suhete taustal, rääkimata sellest päevast, mil Rüütli ja patriarh Aleksiuse kohtumisele astus “puhtjuhuslikult” sisse keegi Putin. Fakt jääb faktiks. Setusid pole selle maanurga temaatikasse kunagi kaasatud; asjad paistavad praegu jätkuvat üsna samalaadselt – nagu enne ja muistegi. Ometi võiks setud ära kuulata ning nendepoolsest vaatevinklist ja hädakisa taustast aru saada. Või vähemalt proovida seda teha.
Setode suurimaks mureks tänasel päeval on asjaolu, et nende põline asuala on lõigatud pooleks. Peale kavandatava piirileppe sõlmimist jääb üks pool Eesti ja teine pool Venemaa haldusalasse. Ja kui kontrolljoon on juba kord piiriks kinnistatud, võib Venemaa öelda, et mis te torgite, see ju kõik meie püha Venemaa ja küll me oma kaaskodanikke ise aitame. Teades Venemaa käitumismudeleid, läheb see just niimoodi. Samas tuletan meelde, et Venemaad nende äärealad ja seal elavad inimesed absoluutselt ei huvita – viletsus, vaesus ja kaos valitseb kõikjal.
Kuid miks jääb antud teema enamusele eestlasele võõraks?
Arvatavasti sellepärast, et ei osata näha kaugemale oma maja, korteri, tänava ja küla piiridest. Aga ausõna, mõelgem selle peale. Ütleme, kui osa praegusest Eestist, näiteks Tallinn poole Harjumaaga, okupeeritaks teise riigi poolt ( nt Soome ) ja vahele paigutataks piir, mille ületamiseks vajaksid ülejäänud eestlased viisasid ja lähimaks suuremateks Harjumaa nn. tõmbekeskusteks jääksid Haapsalu ja Rakvere?
Siis jõuaks antud situatsiooni kirjeldus vahest mõningate inimesteni.
Kuid kas isegi siis kõigini?
VEIDIKE TAUSTAST
Setomaa mõistet on kasutatud maa-ala kohta, kus juba aastasadu on asunud seto külad. Tuginedes F. R. Kreutzwaldile ja J. Hurdale, oli 19. sajandil Setomaal umbes 200 seto küla ning elanike arvuks ca 9000 inimest. Petserimaa moodustati peale Vabadussõda vene, seto ja läti küladest. 1934. aastal elas Petserimaal 64 712 inimest. Ja rahvastiku tiheduse poolest oli Petserimaa Eestis esikohal. Esimeses Eesti Vabariigis toimunud ametlike rahvaloenduste andmetel elas aastal 1934 piirkonnas 13 438 setot ja 21 897 eestlast. 2001. aastal Eesti Vabariigis läbiviidud rahvaloendusel setosid eraldi ei loendatud, ehkki Seto Kongressi Vanemate Kogu vastava taotluse esitas, nõudes seto kui rahvuse määratlemise õigust.
Vene Föderatsiooni haldusalal viimase rahvaloenduse ajal loendati ka setosid, kellena määratles Pihkva rajoonis ennast 170 inimest. Lisaks setodele loendati ka ca 1100 eestlast. Paljud setod määratlesid ennast eestlase või venelasena.
Kui eelmise sajandi keskpaigani olid setode ja venelaste vahelised segaabielud harvad, siis tänapäeval on need tavalised.
TEISEL POOL PIIRI 2000 EESTI KODANIKKU
Peale II Maailmasõda hakkas Petseri rajooni haldusalasse jäävalt territooriumilt setode laialdane Eestisse kolimine. Antud protsess jätkus ka Eesti Vabariigi taaskehtestamise järel ja nüüdseks on hinnanguliselt viimase 10 aasta jooksul Petseri rajoonist Eesti Vabariiki ümberasunud setosid ja eestlasi hinnanguliseltkokku 600-700 inimest. Neist ca 200 inimest on ümber asunud Eesti Vabariigi korraldatud ümberasumisprogrammi raames. Selle riikliku programmi abiga maksti ületulekutoetust, aidati Eestis otsida majapidamine ja osutati abi asjaajamises.
Petseri linn on viimase 500 aasta vältel olnud Setomaa majanduslikuks, kiriklikuks, hariduslikuks ja logistiliseks keskuseks. Elanikke oli 1934. aastal Petseri linnas 4274 ja enamuses 54,8 % olid eestlased. Nimetatud funktsioone täitis Petseri linn ka aastatel 1944-1993.
Tänases Petseri rajoonis elab ligikaudu 28 000 elanikku, neist Eesti Vabariigi kodanikke ca 2000 inimest, kellest setosid omakorda mitte üle 500 inimese. Eesti Vabariigi haldusalasse jääval Setomaal elab täna 4700 inimest kellest ligikaudu pooled loevad ennast setodeks. Niisiis on ajaloolise Petserimaa elanikkond vähenenud ligi poole võrra, kusjuures enamus setodest (lisaks ka eestlasi ja venelasi) on asunud elama Eesti Vabariiki.
Nagu eelnevalt ütlesin, pole Petserimaa ja setode probleem koos Eesti Vabariigi piiriprobleemidega eestlasteni jõudnud. Eksole, lihtsam on okupeeritud piirkond ära anda, kui teemasse süveneda.
SUGULASTE KLASSIÜHISKOND
Ent spekuleeriks natuke edasi. Võtame veelkord näiteks Soome haldusalasse jääva Tallinna. Loome olukorra, kus sealsel pensionäril on vaja arsti juurde minna.
Punkt üks. Kuidas ja kust leida transport? Punkt kaks. Kas keeleliselt saab hakkama, sest see va soome tohter ei mõista eesti keelt?
Täpselt selline situatsioon on praegusesse Vene Föderatsiooni haldusalasse jäänud setodel – inimesed on kogu aeg elanud oma esiisade maal ja saanud asju ajada oma emakeeles.
Kuid tänaseks on tekkinud selline situatsioon, kus Eesti Vabariigi kodanikud on Eesti Vabariigi poolt sõna otseses mõttes hüljatud. Inimesed ei saa Eesti poolt sotsiaalabi, täielikult on lahendamata viisade tegemise probleem.
Praeguses situatsioonis saavad oma sugulasi Petseri rajoonis soodusviisadega külastada vaid Põlva ja Võru maakonna elanikud, kelle lähisugulased elavad kontrolljoone taga. Sugulusastme alusel on nad omakorda jaotatud alagruppidesse A, B, C või D, mille alusel viisasid jaotatakse. Kuuludes “alamasse” gruppi, ei pruugigi viisat saada. Samuti pole piisavaks viisa taotlemise kriteeriumiks kodu teisel pool piiri, sest see liigitatakse kinnisvaraks. Teistes maakondades elavatel setodel puuduvad võimalused piiri taha jäänud kodude ja sugulaste külastamine soodustatud tingimustel. Näiteks ka minu ema, kes elab Tartumaal, ei saa ilma viisat ostmata (tavahinnal) sõita oma kodupaika – et külastada sugulasi, isa ning teiste lähedaste haudu. Aastane vene viisa maksab eelmainit “tavahinna” kohaselt ca 3500 kr.
VÄLISMINISTEERIUM ON UNUSTANUD OMA ÜLESANDE
Setode maailmavaade on segu loodususust ja vene õigeusust; vene õigeusk on üheks nende identiteedi alustalaks. Kiriku- ja kalmistupühadel tulevad kokku terved suguvõsad, surnud esivanemaid austatakse haudadel söömisega. Hetkel on kõigi nende traditsioonide järjepidevus takistatud, liikumine üle kontrolljoone on aetud keeruliseks ja raskeks. Seoses sellega, et kirikupühadel käimiseks ostetakse ka kalleid ühekordseid viisasid, seisavad neil päevil kontrolljoone kadalipu ootel pikad autojärjekorrad. Kui Eesti poolelt saab üle ühekordse passinäitamisega, siis Venemaal tuleb külastada viite putkat – piiritsooni sissesõit, viisaametnik, toll, piiritsoonist väljasõit ja tasulise teemaksu võtmise putka.
Kontrolljoonele lähemal kui 5 kilomeetrit on seoses Venemaa piiritsooniga liikumine raskendatud ja kohati lausa keelatud. Samas paljud seto külad just jäävadki sellesse tsooni ja inimestel on oma kodudesse pääsemisemisega palju probleeme.
Kontrolljoon on paljud teed lihtsalt läbi lõiganud – paljud teed, mis varem Petserisse viisid, lõppevad nüüd okastraadiga. Linn paistab, kuid sinna ei pääse. Samas – kohalikud ühendusteed on tihti üpriski kaugel.
Veel. Järjest enam tundub, et Välisministeerium ei taha tegeleda ühega oma põhiülesannetest, milleks on oma riigi kodanike kaitsmine väljaspool Eestit.
Ning saagem aru – mitte setod pole pahad, tülikad ja nõmedad, vaid meie oma armas riik koostöös püha Venemaaga soovib piirilepet üks kõik mis hinna eest k o h e allkirjastada.
Unustades samas, et piirilepe on olemas ja kehtib tänaseni. 1920. aastast.