Esimesena peab vist nimetama Välisministeeriumi. Tulid ju sealt hüsteerilised signaalid, mis kõik meil juhtuma hakkab, kui me lääneriikide nõudele selline jõle mälestussammas likvideerida kohe vastu ei tule. Kindlasti oli suuri teeneid hüsteeria üleskütmisel Raul Mälgul ja tollasel välisministril Kristiina Ojulandil. Igal juhul suutsid nad peaminister Juhan Partsile sellise koletise maalida, et Juss vedelaks lõi. Aga ei maksa ka Partsi kõigest puhtaks pesta. Peaminister võinuks ise asju selgitada. Ent Partsil oli mingi kummaline kramp. Ja läkski vennike õnge.
Siis muidugi siseministeerium. Saata mälestusmärki teisaldama hambuni relvis märulipolitsei ja kõike seda veel öösel, nagu kommunistide sissemarsi ajal Vabadussõja mälestusmärkide mahavõtmisel. Paljudes Eesti kodudes tõmmati just selline kurb paralleel. Kõige tipuks veel Tiit Madissoni folkloorivaramusse raiutud lause: “Kraana punane – kraanajuht venelane!”
Kui asjadest suurt midagi ei teaks, võiks ju tõepoolest arvata, et Res Publica peaministrile tegid kallid koalitsioonikaaslased osavalt ära – täielik kahvel. Pealegi on Reformierakond ja Rahvaliit nüüd kenakesti koos uues valitsuses. Ja ka kõigi aegade nõrgim välisminister sai Res Publica eestvõttel kinga. Võib-olla oligi see omamoodi kättemaks Lihula eest?
Aga ei. Kuidas käitus Parts pärast jama teostumist? Kõige lollimal viisil, mis üldse võimalik. Suure karuteene eest hoolitsesid ka Partsi pressitegelased. Parts ise raius aga mingi jäärapäise visadusega jura riiklikule julgeolekule olulisest otsusest, Lääne partnerite nördimusest, välispoliitilisest isolatsioonist ja teab millest veel. Hilisem iluravi mõjus lihtsalt koomiliselt.
Siis ajakirjandus. Kummaline oli vaadata, kuidas arukad ajakirjanikud läksid Välisministeeriumist pärineva jama õnge ning rääkisid jumala tõsimeeli, et asjast oleks Eestile kohutavaid pahandusi kerkinud. Hale.
Vanad võitlejad korjasid raha ja panid oma kuludega sõpradele mälestussamba, valitsus võttis selle kohutava aplaava käigus maha, nagu oleks juhtunud katastroof, ajakirjandus Postimehe ja Päevalehega eesotsas palvetas aga sama riigi poole. Sama hästi võiks üle kontrollida kõik surnuaiad, seal on samuti igasuguseid hauakive. Õhtalehe mehed, minge kohale, tehke uuele välisministrile teene!
Peale selle – mida tähendab “välissurve”, isegi kui säärane oleks aset leidnud? Kullakesed, Eesti riigi iseseisvus maksab ka midagi, ka väärikusel ja oma ajaloo eest seismisel on hind ning see tuleb tasuda. Kama, mida mingi “välissurve” väidab.
Kindlasti ei oleks Res Publica sellises seisus nagu ta on, kui Partsil oleks tookord jätkunud mehisust tagasi astuda. Tulnuks tema asemele kasvõi seesama Taavi Veskimägi ja mis siis häda? Võib-olla oleks isegi valitsuskriis olemata. Nüüd aga läheb Parts ajalukku kui Lihula samba mahavõtja ning oma rahva vastu vägivalla kasutaja – samuti nagu Siim Kallas 10 miljoni dollari mehena ja Edgar Savisaar võilao lahtimurdja, salalindistaja ning moonipõllu hävitajana. Tagantjäreletarkus ei aita enam midagi.
Juhan, mis siis, et Lihula sündmuste esimene aastapäev on möödas. Sa oled nüüd vaba mees, aega on olnud asjade üle järele mõelda. Võta auto ja sõida ühel ilusal sügispäeval Lihulasse, nii et keegi ei oska oodata. Mine pane sinna mälestusmärgi kohale lihtsad põllulilled, aja kohalikega juttu. Südametunnistuse pärast. Kui sa aga täitsamees oled, siis kirjuta kuidas kõik tegelikult oli. Nüüd pole ju enam vaja meie eest ära joosta ja pressiesindajate kaudu lolle läkitusi saata.
Muuseas, kui KesKus eelmisel aastal Lihula mälestuseks Tallinn-Lihula küünlaketi organiseeris, juhtus nii, et kogu toimetuse vastu kippus tundma elavat huvi kaitsepolitsei. Hiljem aga olid mehed Kapost ise küünaldega kohal.