Oli kord Nõukogude ajal selline anekdoot. Prantslane sõidab Moskvasse, venelane aga Pariisi. Esimene peatus on Varssavi. Mõlemad arvavad, et on kohale jõudnud.
Nali on lühike ja seda tabavam. Marszalkowska uulits oli venelaste jaoks umbes nagu Champs-Elysée. Varssavi kohvikud ja Poola neiud olid Ida-Euroopa ?ikk. Ja mis oli venelaste jaoks peamine – kõik rääkisid vene keelt või vähemasti said sellest aru.
Vene intelligents ja poolakad
Aga rääkida oli paljutki. Vene intelligents leidis poolakates endale sugulashinged.
Muidugi, nad olid erinevad, kuid mõlema sotsialistliku riigi valgustatud kodanikke ühendas vastumeelsus Nõukogude võimu suhtes.
Nad mõistsid teineteist vaatamata kõikidele minevikuprobleemidele. Vaatamata pidevatele sõdadele, ülestõusudele ja nende mahasurumistele.
Poolakad vastasid samaga. Ma ei tea, kus Nõukogude blokis veel saadi nii hästi aru vene kultuurist ja tõlgiti nii palju vene kirjandusteoseid. Võib-olla sai Poolaga võistelda Eesti, ehkki staatus oli teine ja vennasrahvaste keeltest tõlkimise plaan teistsugune.
Jope kui salaprotest
1981. aasta suvel valmistusin ülikooli sisseastumiseksamiteks. Toona oli üks minu lemmikraadiotest Radio Pszerony. Ei mäleta täpselt, mis linnast ta eetrisse läks, oli see Varssavi või Krakov. Kui ma ka kõigest aru ei saanud, siis sõna szolidarność sööbis mulle sügavalt mällu.
Ema kinkis mulle jope. Sellise pruuni ja kapuutsiga. Alguses see mulle eriti ei meeldinud, kuid siis lugesin etiketilt “Made in Poland, Szczecin”. Koos Gd?nskiga oli Szczecin üks põhilisi streikivate tööliste kantse. Kandsin seda jopet, tundes sügavat ühtekuuluvustunnet kommunismivastase võitlusega.
Mäletan 13. detsembrit 1981. aastal. Seisame seltsimehega külma käes ja räägime sõjaseisukorra kehtestamisest Poolas.
Pärast seda sai minu jopest salaprotest.
Praegu kõlab see küll naljakalt, kuid kolmkümmend aastat tagasi oli see kõik väga tõsine.
Poeesia viis välja sõdadeni
Elu osutus palju rikkamaks, kui ma arvasin. 1991. aasta kevadel kohtusin tõeliste Szolidarnośći võitlejatega. Nad kuulusid niinimetatud põrandaalusesse Szolidarnośći, mis jätkas tegevust pärast organisatsiooni ladviku arreteerimist eesotsas Lech Wałęsaga.
Pelgasin, et professionaalsed revolutsionäärid on sünged ja karmid. Ent pan Piotr ja pani Anna osutusid lahketeks ja lõbusateks inimesteks. Isegi väga tõsistest asjadest rääkisid nad lustakalt, vürtsitades juttu ohtrate naljadega.
Just siis panin ma tähele, et poolakate ja venelaste vaheliste suhete iseloom muutub. Romantilistest ja väga kultuursetest muutuvad nad külmaks. Minu silme all lõppes poola-vene lüürika ja naasis proosa, tagasitulek reaalsusesse.
Need protsessid olid iseloomulikud eelmise sajandi viimasele aastakümnele, kui oli moes rääkida ajaloo lõpust.
Ent ma eksisin juba ei tea mitmendat korda. Uue aastatuhande algusega tuli kõrgelennuline poeetiline väljenduslaad poliitikasse tagasi, uuesti hakkas domineerima vene traditsiooniline dihhotoomiline süsteem nimetusega “armastus-vihkamine”. See tuli muidugi tagasi ka Vene-Poola suhetesse. Ning mulle tundub, et sel aastal hõõgub ta samamoodi kui kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel, kui poeesia viis välja päris tõeliste sõdadeni.
Poola ja Vene: vihkamise aspektid
Vene poole seisukoht on küllalt lihtne ja kordab paljusid vanu kli?eesid. Nende järgi on Poola riik – ja seega ka poolakad – vaenlased. Poolakad sõdisid Vene maade vallutamiseks, okupeerisid Smolenski ja Pihkva. Jõudsid isegi Kremlini, panid troonile paar Vale-Dimitrit ja nii edasi. Nad läksid nii häbematuks, et lõpuks pidi Venemaa koos austerlaste ja preislastega Poola omavahel ära jaotama. Ning algas ülestõusude ajajärk, mille järel tekkis kõnekäänd: “Poolakas on suurepärane mässuline, kuid vilets sõdur.”
Selle ebameeldiva iseloomustuse kummutamiseks lõid poolakad 1921. aastal Punaarmee pihuks ja põrmuks. Just sel ajal toimus Varssavi all 20. sajandi kõige suurem ratsaväelahing.
Siis aga tuli 1939. aasta ja venelased (koos sakslastega) ruttasid kuulutama, et Poola “näitas riigina oma alusetust”. Ja selle tõestamiseks organiseeriti mahalaskmine Katõnis.
Üks tähtis faktor mõjutas ja jääbki mõjutama Venemaa ja Poola vahelisi suhteid. See on muidugi religioosne aspekt. Ammu on saanud traditsiooniks, et katoliiklased ja õigeusklikud on paadunud vaenlased. Võib isegi öelda, et kõik need loendamatud sõjad Rzeczpospolita ja emakese Venemaa vahel olid muuhulgas ka religioosse iseloomuga.
Katoliiklased (poolakad) vihkasid õigeusklikke (venelasi) ja püüdsid teha kõik endast oleneva, et neid oleks võimalikult vähem. Selle jaoks oligi kreeka-katoliku kirik välja mõeldud.
Õigeusklikud vihkasid katoliiklasi, kujutasid neid kristlikust usust taganejatena, st antikristusena.
Poolakad tundsid ennast slaavlastena, kuid eriliste, latiniseeritud slaavlastena, kes toovad euroopalikke väärtusi selle idamaise rahvarämpsu sekka.
Kli?ee: poola upsakus
Mulle on eluks ajaks meelde jäänud, kuidas oli kirjutatud minu lapsepõlve ajalooõpikus: Poola ?lahtit?id kutsusid idapoolsete provintside talupoegi sõnaga bydło, see tähendab lojus.
(Üleüldse, veel üks kli?ee – poola upsakus. Minu vanaisa jutustas, kuidas üks tema tuttav Poola üliõpilane näitas Bukarestis jalutades vareseparvele ja ütles: “Aviaţia rom?nă” (Rumeenia lennuvägi). Ja seda 1940. aastal, kui mitte ainult Poola lennuväge, vaid ka Poola riiki polnud olemaski.)
Muide, selline põlglik suhtumine kerkib alalõpmata esile. Mitte ainult igapäevaelus, vaid ka historiograafias.
Venelaste ja poolakate vahelisi lahkarvamusi peab kindlasti vaatlema ka Poola-poolsest küljest.
Poola ajaloolises traditsioonis on selline termin – Kresy Wschodnie. Selle all mõistavad poolakad kõiki maid, mis asuvad Vanast Poolamaast ida poole. Ühesõnaga Leedu, Volõõnia, Podoolia, Ukraina ja veel edasi kuni Smolenskini, see viimane kaasa arvatud. Me peame mõistma, et Poola patrioodi jaoks on need kõik Poola valdused. Kui Adam Mickiewicz kirjutab “kodumaast Leedust”, ei pea ta silmas Leedut meie mõistes, vaid hoopis Poolat. Leedumaa on poolakate jaoks traditsiooniliselt Poolamaa. Teistsugune, veider, arhailine, kuid ikkagi Poola.
Armastuse ambivalentsus
Sama kehtib ka meie kaasaegse Czesław Miłoszi puhul: kui ta kirjutas Wilno-Vilnius, pidas ta silmas oma Poola linna.
Muide, Poola eneseteadvuses kuulub Kresy Wschodnie alasse ka Liivimaa, rääkimata juba Kuramaast. Poolakad on uhked selle üle, et meie Tartu lipp pärineb Poola kahevärvilisest lipust.
Karl Marx ei armastanud slaavlasi, kuid talle meeldisid väga poolakad.
Fjodor Dostojevski armastas slaavlasi, kuid talle üldse ei meeldinud poolakad. Vaat selline ambivalentsus.
Nikolai Berdjajev kirjutas, et imperialistlik mõtlemine eeldab armastust kaugema vastu. Ta kinnitas, et see tunne on omane venelastele, aga mitte sakslastele.
Ma arvan, et sellega on poolakatel kõik korras. Senimaani.
Aga vana anekdoot peatuse kohta Varssavis juba nicht funktionieren. Proovisin iseenda peal järele.