Alustame lavastajatest, sest teatrivärgiga olen justkui tuttav. Muidugi on jõulisi, isegi mehelikke lavastajannasid. Tulevad meelde Merle Karusoo, Mai Mering ja Ariane Mnouchkine. Isegi Joanne Akalaitis, kes võitis minu mäletamist mööda kohtuprotsessi Becketti vastu. Lõppmängu asjus. Akalaitis oli Endgame’i asetanud NY mahajäetud metroojaama, vist justkui pärast tuumakatastroofi. See Beckettile ei meeldinud, sest ta oli mees. Ka mina lavastasin selle lõppmängu elektrijaamas, kus mängis mees-naine-paar.
Ei, vist oli ikka nii, et Beckett ainult tahtis Akalaitist rünnata, kuid päris põhjalikult ründas üht hoopis teist all-women-lavastust – “Godot” järgi. Kõik neli olid seal etenduses naised. Siiski leidis kohus, et kuna Beckett kui kirjanik kujutab inimese kui niisuguse seisundit maailmas, siis pole selle inimese sugu oluline. Vaevalt Beckett ise neid naisi ründas, ehk ikka tema agentuurid.
On ka õrnukesi naislavastajaid, mitte küll alati välisformaadilt. Või erakordselt hingelisi inimesi. Näiteks Epp Kaidu ja Kaarin Raid.
Kuidas Eestis on läinud? Katri Aaslav (nüüd Tepandi) aeti omal ajal näitemängutrupi poolt totaalselt minema, keset “Hamleti” prooviprotsessi. Lavastust ei tulnudki. Tal ei lastudki ilmselt selgeks teha, mida ta tegelikult tahtis. Võib-olla lähenes ta hamletiküsimustele liiga naiselikult? Et see meestele ei meeldinud? Vaadati, et mis sa naine mölised, pane selgemalt, nagu fall-logotsentristlikus kultuuris kohane. Polnud niisugune Hamlet, mis meestekultuuril sobib? Polnud juures, kuid kahtlustan, et nii see oli. Kui teen siin Katrele liiga, siis vabandan.
Lavastajaüliõpilane Janika Sillamaa visati poole lavastajaksõppimise pealt koolist välja. Ilma, et Janika oleks jõudnud ennast arusaadavaks teha. Kust me teadsime, mis ta üldse tahtis? Võib-olla ta ei osanud end meestekesksele teatrimõtlemisele selgeks teha? Kuuldavasti toodi Kadi Tudre “Õmblejannade” viimastele peaproovidele peanäitejuht. Noh, tal läks veel hästi.
Sest Eva Klemetsa lavastus “Bernarda Alba maja” Linnateatris pandi peanäitejuhi poolt üleüldse poole pealt kinni. Seda ei tulnudki!
Naised justkui ei saagi löögile. Keegi ei viitsi aru saada, mis nad tahavad. Võib-olla nad tahavad midagi muud? Või natuke midagi muud? Ja naisnäitlejad paistavad ootavat mingit “mehelikku” kätt. Nad tahavad, et neid vägistataks, nagu parimates kodanlikes perekondades ikka kombeks.
Patriarhaalsus võidutseb. Mees on ikka targem. Mees teab, mis mees teeb! Võib-olla oleks Eva teinud midagi, mis oleks sobinud Cixious’ ja Irigaray ideedega naise spetsiifilistest väljendusvahenditest, ehk oleks sealt tulnud midagi ootamatult hõrku ja androgüünset, kurat teab, aga nüüd ei saa me seda enam kunagi teada. Võib-olla oleks Eva näidanud, et teater ei seisne ainult lobisemises? Kui teen siin Evale liiga, siis vabandan.
Kuid aitab lavastamise-temaatikast. See oli sissejuhatus. Lähme asja juurde.
Äsja avaldas suurmees maskuliinse telliskivi Eesti iseseisvumise ajaloost. Piisab raamatu juhuleheküljelt avamisest, et näha selle mehekesksust, maskuliinset võimusõltuvust ja üldse fallokraatilist ilmapilti.
Tore muidugi.
Aga tahaks, et oma telliskivid avaldaksid ka Marju Lauristin, Siiri Oviir, Marianne Mikko, Kadri Liik, Karin Jaani, Liina Tõnisson…. Noh, kõik need armsad teised naised ka.
Ma tahaks teada, kuidas Eesti tegelikult iseseisvus.