Eks igaüks teab ja mäletab huvitavaid juhtumisi komparteisse astumisest. Üks minu tuttav kukkus näiteks jooma ja tegi mitu päeva tööluusi. Kui lõpuks välja ilmus, pea norus, valmis kõige karmimat karistust vastu võtma, ootas teda juba ees võidurõõmus partorg, avaldus komparteisse astumiseks süüdlase poole sirutatud. Ja mis vaesel mehel üle jäi.
Kultuuriminister Raivo Palmaru on öelnud, et astus komparteisse seetõttu, et tahtis korterit saada. Mulle öeldi ülikooli lõpul, et kui tahad aspirantuuri jääda, astu komparteisse. Ei tahtnud astuda, aga meie teaduskonna partorg Ain Heinaru oli printsipiaalne. Nii jäigi aspirantuur ära. Mu sõber teisest teaduskonnast saatis Heinaru pikalt ja sai ikkagi aspirantuuri. Tema erialalt oli hetkel teaduskonna dekaan, kes ilmselt suutis partorgi ära rääkida. Niisiis oli nõuka ajal vaja tutvusi, et isegi parteisse astumisest pääseda! Ma ei tea, kui printsipiaalsed olid ülikoolis teised partorgid, näiteks majandusteaduskonnas Janno Reiljan ja juurakatel Rait Maruste.
Peaminister Andrus Ansipi ajakirjandusele antud usutlustest kumab läbi, et tema tegi parteilist karjääri seetõttu, et direktoriks saada. Eesmärk seegi. Kõik inimesed ei olnud tugevad, et hoolimata autoostuloast enesele kindlaks jääda. Paljud lõid käega ja astusid sita, vabandust, partei sisse. Elasid vaikselt oma elu ja kedagi ei häirinud, kuid rusikaga vastu rinda ka ei peksnud. Jutt ei ole nendest.
Jutt on nendest, kes komparteisse astumises nägidki oma elu eesmärkide saavutamist, tihti üle kaaskodanike trampimise hinnaga. Nende püha eesmärk oli jõuda kompartei nomenklatuura ridadesse, olla võrdseimad võrdsete seas. Neile oli ka vaja lihtliikmete karja, kes kõrgetele tribüünidele üles vaadates nende möga pidi kuulama.
Eesti NSV-s oli 100 000 kompartei liiget, umbes 7% elanikkonnast. Pooled neist eestlased. Neist 50 000-st on tänaseks vast oma 20 000 juba surnud. Järel ehk veel oma 30 000 inimest. Nomenklatuura sekka pürgis vast kõige rohkem kolmandik neist, seega 10 000. See hulk inimesi ei anna isegi 1944. aastal Narva jõel punaseid tagasi tõrjunud 20. diviisi kooseisu arvu välja! Ja täna tahavad need 10 000 meile Robert Närska suu läbi pähe istuda ja ülbelt väita, et nemad olidki need õiged vabadusvõitlejad, kes Eesti iseseisvuse tõid.
Ega tõesti muud üle jää kui Toomas Hendrik Ilvese üleskutset järgida ja Pandora laekad avada, ehk lähiajaloo nomenklatuura seltsimeeste jälgid teod päevavalgele tuua. Nagu siis, nii ka praegu kardavad seltsimehed kõige enam avalikustamist. Omal ajal süümeskandaali tõttu siseministri koha kaotanud, nõukogudevastaseid noorukeid ülemkohtunikuna rängalt karistanud Eesti NSV ülemkohtunik Ain Seppik ähvardas siis otsesõnu ajakirjandust, et kui minnakse arhiivide kallale, küll siis alles vaatame?
Eesti ühiskonda kõige enim räsiv lõhe ei lähe esimese ega teise Eesti vahelt. Ei, lõhe jookseb nende 10 000 end siis ja taas täna peremeesteks pidava seltsimehe ja ülejäänud 990 000 inimese vahelt. Ühel pool on raha ja ressursid, teisel pool enamus ja tõde.
See lõhe tekkis juba taasiseseisvumise käigus. Ühed nomenklatuurasse pürginud seltsimehed suutsid reageerida kiiremini N. Liidus alanud perestroikale. Nemad lõid Rahvarinde ja rääkisid Eesti NSV suveräänsuset N. Liidu koosseisus. Nendega liitus palju ausaid inimesi, kes tõesti soovisid Eesti vabanemist. Nad leppisid poolametliku liikumisega, kus ka palju kommareid kaasa lõi. Edgar Savisaare ja Ko suured plaanid rikkus kodanike komiteede liikumine, kus nimetati algusest peale asju õigete nimedega – iseseisvust iseseisvuseks.
Kui vaadata tänast võimustruktuuri, erakondasid või ärikeskkonda, siis just see lõhe on igal pool endiselt märgatav. Muidugi, 10 000 seltsimehel on vähe lootust pikaks kestmiseks. Teine asi, et seda kestmist tuleks ausal osal rahvast iga hinna eest lühendada. Ja nagu juba öeldud, Pandora laegaste üleskutse on siin õigel kohal.
Ja mida on nomenklatuura seltsimeestel õigupoolest kaotada? Eriti midagi, papp kaasa ja soojale maale elu nautima. Aga nende ajaloo prügikasti asemel ajalooraamatusse trügimine ajab vihale. Teisalt paistsid nomenklatuura seltsimehed siis ja paistavad ka praegu silma oma erilise täitmatusega. Läheksid pigem lõhki, aga küll ei saa kunagi. Väga jälk rubriik Eesti ajaloo ühes peatükis.