Käesolev aasta on Eesti Teatri Aasta. See on fakt, tõsiasi. Tähistame sellega teatri 100-aastast sünnipäeva. Oleme loomulikult õigusega uhked meie teatri traditsioonide ja saavutatu üle. Tahame õigusega, et meie riigis viljeldav kultuur oleks parimal võimalikul tasemel.
HUVITAV AJASTUS
Mina tahtsin aga ehmatusest karjuda, kui nägin tänaval kõndides teatriaasta reklaamplakatil väidet, et eesti teater saab saja-aastaseks – aga “Saaremaa onupoeg”? Aga laulu- ja mänguselts Vanemuine? Aga Koidula, Vilde ja teised? Kuidas võisid korraldajad unustada, et juba 1870 lavastati esimene näitemäng Eestis? Ah, jaa, see ei olnud ju professionaalne kunst, tehtud vaid asjaarmastajate poolt.
“Noh, ilmselt ei hinnata nende professionaalset taset siiski nii kõrgeks, et seda Eesti teatri alguseks lugeda. Lõppude lõpuks, mis hindaja ka mina olen, näinud elus vaid paarkümmend lavastust,” mõtlesin endamisi ning jalutasin rahunenult edasi. Mis mina siin siis ikka, küll nemad seal ise teavad.
PARSILT ALGAS RIIK
Kodus hakkas aga teema peas uuesti keerlema – mõtlesin sellele, kuidas see kõik oli olnud. Kuidas Eesti ärkas. No et kõigepealt tekkisid siia 18. sajandi lõpus, 19. alguses estofiilidest balti- ja puhassakslased, kes asusid meie kultuuri ja keelt uurima. See polnud tolle aja kontekstis küll midagi erilist, ka Saksamaal oli just mitte kaua aega tagasi toimunud rahvuslik ärkamine. Nii öelda äratajate, Hupeli, Luce, Faehlmanni ja teiste eeskujul ilmus tasapisi ka maatõugu isikuid, kes vaatamata raskustele said mingi hariduse ja rääkisid edasi eesti keelt.
Nii sündis meie esimene iseseisev vallavalitsemine 19. sajandi keskel, mis oli ka esimene “poliitika ja valitsemise kool”, ilma milleta paljude ajaloolaste hinnangul oleks hilisema Eesti Vabariigi sünd olnud enam kui kahtlane. Nii et esimesed, küll ebaprofessionaalsed ja kobavad tegevused olid väga vajalikud. Sama paralleeli julgen tuua ka teatri kohta – mis oleks eesti teatrist ja üldiselt ka eesti rahvast saanud ilma tollel ajal populaarsete laulu- ja mänguseltsideta, kust oleks hakanud arenema kultuur, millele toetuma?
Tundub, et ärkamisaja paradigmasse “kinni” jäämise hirmus on kuskil üle võlli punnitatud ning tormatud, pea ees, teise äärmusesse – professionaalsuse, edukuse elitaarsuse kultusesse.
VOHAMAS ON ÕÕNES ELITAARSUS
Tegelikult on asjaarmastajate “unustamine” sümptomaatiline ja selles ei saa kaugeltki süüdistada vaid teatriringkonda. Miskipärast on ülemäärane elitaarsuse ihalus üleüldiselt Eestis liialt levinud. Tunnistatakse vaid tippe, teised, kolmandad ja üldse tagumised jäävad kõrvale ja näiteks kümnendad ja päris viimased kutsuvad esile juba üleüldise põlguse.
Selle avaldumisvorme näeme pea kõikjal – kes juhuslikult tööta on või vähe teenib, pööramata olulist tähelepanu materiaalsele maailmale, on kohe laisk ja lohakas, mats, rumal, kiiksuga. Meenutame kasvõi presidendi tütre lugu: mäherdune süüdistustelaviin lahvatas kohe, kui Maris Leifi isikliku elu faktid avalikuks said. Okei, me ei tea, kuis Leifi elu päriselt käib, ent süüdistused tulid välkkiirelt.
Muidugi, õige inimene elab nii, et käib tasuval tööl, elab uhkes majas, mille ees on imesiledaks pügatud muru, pühapäeviti vaadatakse vormel ühte, tehakse grilli jne.
Sarnane mentaliteet levib ka avalikus sfääris – sportlased peavad võistlustelt tooma vaid kulla ehk hõbeda, hoidku jumal selle eest, kui keegi maailmast või veelgi enam, vaid Euroopast, näiteks seitsmenda kohaga peaks tagasi tulema. Ei säästeta ka lapsi – õpilased on vaja ritta panna juba esimesse klassi astudes, et ikka edukad ja ilusad välja selgitada. Rääkimata riigieksamitest ning sellega kaasnevast häbiposti löömisest.
Jürgen Rooste on õigustatult avaldanud pahameelt, et miks peavad lapsed juba esimesse klassi astudes tõestama ennast “live action stseenides”, sellistes, mis ilmselgelt ei vasta nende eale ega tegelikele võimetele.
KULTUUR KERKIB ALTPOOLT
On olulisi märke võtsmoraali levikust Eestis – ühest küljest kiidetakse mõnel üksikul ajakirjalehel või telesaatelõigul “ökoelu”, rahulikku maaelu, puhast õhku või talumaja. Teisest küljest kisendatakse edukuse järele: kus kõik oleks ilus, valitseks rikkus, puhtus, paitaks soojus ja valgus. Mis siis, et kunstlik, tihti kultuuritu, võlts ja “peale mind tulgu või veeuputus” laadne. Kõik peab olema sädelev, sile, hinnaline ja maailma tipuga võrdne või vähemalt võrdlust pakkuv.
Rein Raud on õigusega kirjutanud, et “meid ootavad ees väikesed teod”. Igasugu tõusikud, poolharitlased ning “eliidi” hulka kuuluvad tegelased ei suuda seda mõista. Jah, Eesti vajab maailmatasemel kultuuri, sealhulgas ka teatrikunsti.
Miks me oleme aga hüljanud külakultuuri, altpoolt tuleva initsiatiivi ja peame seda vaid “kaotajate” õlleuimas jorinaks, sellest ma aga aru ei saa.