Kuni 1972. aastani, mil homoseksuaalsus eemaldati psüühiliste haiguste nimekirjast, suutsid vähesed peale homode uskuda, et homoseksuaalsus võib ka olla midagi normaalset. California ülikooli lastehaigla psühhiaatriaosakonda juhtinud Arthur Janov, Ph. D., aga avastas 1967. aastal primaalteraapia ja andis seega psühhoteraapiale sootuks uue suuna.
Janovi käsitluse kohaselt on homoseksuaalsus sügaval inimese sees paiknev neuroos, mis põhjustab neurootilist valu ja on tekkinud suhetest isa, ema ja nende puudutustega, täpsemalt küll puudutuste ärajäämisega. “Homoseksuaalne akt ei ole seksuaalne,” alustab Janov homoseksuaalsuse- peatükki oma kuulsas raamatus “Primal Scream”. “See põhineb tõelise seksuaalsuse mahatallamisel. Tõeliselt seksuaalne inimene on heteroseksuaalne.”
JUHTIV TERAPEUT LOOB UUE SUUNA
Sind ei ole iseseisva egona olemas, sa oled mittetõeline, näib Janov kinnitavat inimesele, kes väidab, et tal on aastaid olnud õnnelik homoabielu. See, et oled huvitatud “kuttidega suudlemisest”, näitab, et isa ja ema ei ole sind armastanud. Janov kinnitab, et veendumuslikku homoseksuaalsust põhjustavad nõrgad, rumalad, “lapse elust pidevalt ära jäänud isad”. Või siis primaalvalu üleüldse, igal juhul – tunded kaugest lapsepõlvest.
“Kuna väike laps ei suuda mõista seda, et ta isa on sadist või et ta ema on lesbi, kes vihkab kõike mehelikku, siis hakkab see poiss mõistma, et kõik loomulik, mis ta teeb, on vale. Ta võib oma loomulikke kalduvusi üha enam ja enam maha salata, kuni ühel päeval on ta täielikult ümber pööratud.”
Janov välistab võimaluse, et homoseksuaalsuses saab olla midagi tervet või sünnipärast. See on tema arvates haigus, neuroos, ja järelikult allub ravile. Ravi raskendab Janovi meelest see, et homoseksuaal ei ole piisavalt aus. Heroiinisüstija on aus, ta tunnistab, et vajab pidevat stiimulit Valu vastu. Homo seda ei tee.
HOMO ENESEÕIGUSTUSED ENNE RAVI
Homo ehitab pidevaid kaitsesüsteeme, varjamaks, et tema “seksuaalsus” on tegelikult katse varjata hirmsat haigetsaamist lapsepõlves, põgenemist normipäratu isa või ema eest. Homo kaitsesüsteemid on ju teada: homo- ja heteroseksuaalsus on tema arvates mõlemad võrdväärsed orientatsioonid, ka omasooiharus võib ju olla eluterve.
Suures Primaalstseenis sundisid vanemad last oma mina eirama ja sundisid talle peale omaenda ängid. Laps “põgenes selle eest omaenda pähe”, lõhestus isiksusena või sundis end enesetuimestuse läbi vanemate tehtud valu unustama. Kuna lapsepõlves ilmnenud haigetsaamine hilisema elu jooksul meelest ei lähe, siis on neurootikul vaja ulatuslikke kaitsesüsteeme ja eneseõigustusi, üks tüüpilisemaid nendest on “kõik teised on süüdi”. Neurootik jääb seesmiselt lapseks ja ootab, et elu teda karistaks. Neurootilised mehed võivad näiteks armuda naistesse, kes neisse suhtuvad enam kui külmalt. Nad teevad seda, sest kogu nende lapsepõlv on möödunud ema veenmises, et too oma last armastaks.
KRIIS ENNE TERAAPIAT
Laps võtab tundeid väga üheselt, ta ei oska keerutada nagu täiskasvanu. Ta võtab isal põlve ümbert kinni ja ootab, et isa teda kallistaks. Kui aga vihane isa talle sel hetkel jalaga annab, siis on lapse maailm kokku varisenud. See on Suur Primaalstseen (mis võib ka olla väikeste summa).
Järgnevatel kuudel pärast seda stseeni viib laps osa oma minast isa eest peitu. Osa isiksusest lõheneb, kuid isiksuse see pool, mis kõigest hoolimata vanemate helli puudutusi ootab, säilib. Kuid see säilib juba viga saanuna, neurootilisel kujul. Janov: “Rahuldamata jäänud vajadused ei kao. Vastupidi, nad jäävad püsima kogu eluks, avaldades survet, suunates huvisid ja tekitades motivatsiooni nende vajaduste rahuldamiseks. Kuid valu tõttu on need vajadused olnud teadvuses alla surutud ja nõnda peab inimene taotlema asendavaid rahuldusi.”
Kui sellise löögi osaliseks saanu on väike tüdruk, siis võib ta ühtäkki sedastada, et vanemad tahavad mind ju väga tugevana! Nende armastuse võti on minu võimsuses ja jõus, mida aga naiselikkus ei kätke. See tüdruk võib hakata edaspidi vältima naiselikkust ja lõppresultaat, kas temast saab omasooihar, sõltub just sellest, kui tugev on tema tõeline vajadus, s.o vajadus mehe armastuse järele iseenda naiselikkuse mõningast kaotamisest hoolimata. See nn naiselikkuse kadu on aga seotud lapsepõlvega.
LENINI POEG VÕINUKS OLLA HOMO
Janov pakub ühe võimaliku lahenduse, kuidas mehes võib areneda püsiv homoseksuaalne suhtumine. Juhtum on selline. Ema on kogu aeg poja kõrval ja tegeleb temaga, kuid isagi on pidevalt siinsamas. Ta on kõrvaltoas, töötoas, ta töötab. On väga hõivatud. Laps viiakse formaalsele visiidile isa juurde. See on lapse jaoks haruldane imejuhus. Hiiglaslik kabinet, ampiirne laud, viirastuslik tindipott. Isa kiilas, majesteetlik kolp kõige selle keskel. Külmad maosilmad vaatavad rahulolematult väikest poega läbi välkuvate prillide. Väike poiss kardab kohutavalt, kuid samas ka ihaldab oma isa. Ta tunneb ihaga segatud õudust mõttest, et see võimas monstrum teda puudutaks.
Võib-olla tundsite ära, see Isa on ju seesama “A-Glaza-Unevo-Takije-Dobrõje”! Nõukogude ühiskond produtseeris just lastes kollektiivset neuroosi, pannes neile esimeses klassis rinda märgid ingellike lokkidega poisikesest. Siis aga saime me rinda kiila kolba märgi. See on meie kallis töörahva juht, kinnitati meile. Kuid meie tundsime õudust: selle isiku silmavaade ei olnud just kõige meeldivamate killast, pealegi häiris meid variant, et äralangenud juustega mees on seesama ingellik poiss, ainult et natuke hiljem. Meid kohutas võimalus, et meistki võivad kord saada julmad isad.
Muide, Stalini poeg oligi krooniline alkohoolik. Alkoholism on neuroos, mis produtseerib end painava üksinduse pideva tajumise läbi (isegi seltskonnas).
HOMOSEKSUAALSUSE GEENE POLE OLEMAS
Arthur Janov: “Ma ei usu, et inimesel on olemas olemuslikult geneetilised homoseksuaalsed kalduvused. Kui see oleks tõsi, siis oleks ravitud patsientidel ikka veel homoseksuaalsed vajadused, mida neil aga ei ole. Primaalteraapia läbi teinud patsiendid, kes on olnud ennemalt kas latentsed või avalikud homoseksualistid, ei räägi enam homoseksuaalsetest kalduvustest, fantaasiatest või unenägudest. Otsustades selle viisi järgi, kuidas mehe ja naise suguosad kokku sobivad, paistab olevat arusaadav, et tervete kehade puhul on olemas ainult heteroseksuaalsus.”
“Homogeene” pole tõesti seni leitud, kuid on täheldatud, et kui üks kaksikupaarist on homo, siis teisel kaksikul on homoks olemise tõenäosus 52 %. Kas homoseksuaalsusest on jälgi DNA struktuuris või kas see on sünnipärane, on siiani vaidluste objektiks.
Janovi juurde teraapiasse tulid niisugused gay`d, kes olid oma tunnetes ja ellusuhtumises segaduses. Veendunud homoseksuaali, kes ise toimuvaga rahul oli, muidugi ei ilmunud. Vastupidi, Janovi raamatu edu võinuks homoringkondades tekitada suurt protesti, eriti tänu seal kõlanud väidetele, et “näitame teraapia käigus patsientidele alasti meeste pilte ja samal ajal anname ajule karistava elektriimpulsi”. See on ju teise inimese tunnete võõrutamine karistusaktsiooni meetodil!
VÕÕRAS PLANEET
Oletagem, et kogu ühiskond koosneb gaymeestest ja nad on leiutanud mingi viisi, kuidas sigida ilma naiste abita. Seesugusesse ühiskonda satub normaalne mees ja loomulikult hakatakse teda kohe “ravima”, näidates talle pilti tema kallimast ja samuti teistest naistest, kes tema kallimaga sarnanevad. Iga kord, kui ta pilti vaatab, saab tema aju elektrilöögi. Homod on kõik ninapidi juures ja vaatavad, et “ravi” kulgeks plaanipäraselt.
Arvatavasti tahaks “patsient” siis oma terapeutidest lihtsalt hakkliha teha. Ei õnnestu tal see, siis on hulluksminek garanteeritud. Kuid orientatsiooni muutmine ei tuleks kõne alla. Ei saa muuta neegrit valgeks või konna siiliks, eriti siis, kui muudetav ise ei taha. Igasugused “homoseksuaalsuse ravimise” viisid, kui need üldse eksisteerivad, põhinevad sellel, et ravitav ei tea, mida ta tahab, ravitav on oma hinges ikka veel haavatav laps, ta on segaduses ja ta võib mõelda, et oma senise seksuaalsusega ei saa ta enam eksisteerida sotsiaalse olendina, mis on oluline.
Janovi teooriat on rängalt kritiseeritud, kuigi kolleegid on samuti nõus, et mõned neurootilise mõtlemise iseärasused lapseeas jäävad inimesse senisel kujul ja seniste iseärasustega ka edaspidi. Janovi tähelepanu on juhitud sellele, et “aktiivse homoseksuaali” ravi sõltub palju kultuurilistest aspektidest.
PATTISONI KATSE
Dr. Mansell Pattison Oregoni ülikoolist sooritas põhjaliku teraapia 16 mehe peal vanuses 20-35, kes manifesteerisid end täieliku homona, kuid soovisid ravi sellepärast, et ühiskond neid niisugustena ei aktsepteeri. Katsetele eelnes põhjalik psühhoanalüütiline intervjuu, mille käigus pani doktor inimesed paika Kinsey skaalal (6 – täielik homo, 3 – bi, 0 – täielik hetero). Pattison tuvastas, et ühe tema patsiendi haiguslik seisund oli tegelikult 1, kaheksal aga 6. Neist kaheksast absoluutsest homost jõudis üks tulemuseni 2, pooled jõudsid tulemuseni null. Kui inimene jõudis tulemuseni 2, siis tegelikult olid tema homoseksuaalsed fantaasiad veel ikkagi üsna arvestatavad, ehkki neid saatis häbitunne. Kolm inimest, kes jõudsid erinevate tulemusteni, olid nõus, et homoseksuaalsus ei olnud normaalne, kuid neil säilisid väga täpsed mälestused konkreetsest homoseksuaalsest armastusest, mis tegi antud juhul asja ainult raskemaks. Kui Pattison nägi, et patsient kujutab juba ette normaalset armastust, siis andis ta neile lõdvestavaid impulsse.
See on koht, kus ilma erihariduseta inimene ei saaks suud lahti teha ega toetuda ainult oma “elukogemusele”. Võib karta küll, et kui kogu see seltskond dr Pattisoni juurest laiali vajus, siis läksid asjad ikkagi oma rada (mõnel üksikul muidugi ei läinud). Kuid tasub tähelepanu pöörata ka olulisele faktile, et isikul, kes määratles end tõelise gay`na, diagnoositi “homoseksuaalsuse astmeks” ainult 1! See aga näitab, kuivõrd segaduses võib olla inimene, kellele ühiskond on peale pannud süütunde, millisel aga on vähe alust.
