See oli novembris, kui Marju Lauristin käis riigikogu kõnetaburetis rääkimas teosest “Eesti inimarengu aruanne” – raamatust, mis kätkeb endas uurimusi, mille ülesanne omakorda on teaduse kaudu kaardistada ühiskonda: kus me oleme. Ei ole see mingi geograafiaõpik.
No kus me siis oleme?
Väga emotsionaalseks läheb tavaliselt see asi, kui kodanikud riiki kirjeldama asuvad. Päris palavaks, kui paluda kirjeldada, mida nad “tänasest elust” arvavad. Tulikuumaks, kuna vaieldamatult on kõigil riigist oma kaart.
Kui pärast üritust juttu rääkisime, tuli Ene Ergma. Ene: “Tead, siin on vaielda küll.” Marju: “Aga heaolu ongi ju subjektiivne.”
Inimarengu aruanne üritab tõesti kokku võtta väga laia spektri alates hinnangutest ühiskondlikele arengutele kogu Baltikumis – uurimused on demograafiast, elueast, tervisest, sotsiaalpoliitikast, tööturust, heaolust, haridusest, keelepoliitikast, majanduslikust kindlustatusest ja veel ja veel.
Otsustasin kahe kange ja auväärse muti – sotsioloogist Kääriku muti Marju ja astrofüüsikust kosmosemuti Ergma mõtted üles lindistada. Rääkida Eesti kohast. Et kus me oleme.
Selleks kulus mitmeid-setmeid tunde. Kahes järgnevas loos ette tulev on niisiis edastatud pärast põhjalikku montaa?i, nagu televiisoris. There’s no business like show business!
Seekordne inimarengu aruanne erineb varasematest, kuna siin käsitletakse kõiki kolme Balti riiki. Nii on olemas ka “punkt maailmaruumis” – nagu kirjutas Jaroslav Ha?ek -, mis annab võimaluse võrdluseks.
Marju Lauristin (ML): Üldiselt on alati huvitav vaadata asju võrdluses ja kui me nüüd sellel aastal kavandasime Eesti inimarengu aruannet, siis oli väga oluline taust ka see, et sai 20 aastat iseseisvuse taastamisest. Balti keti ajal oli balti ühtsus tõeline väärtus. Nüüd rõhutame, et oleme Põhjamaa riik. Minu jaoks on alati küsimus, kas Põhjamaa riigid ka teavad, et me Põhjamaa riik oleme. Kui võtta inimarengu tavalised jaotused, siis alati on ju juttu kolmest igale inimesele tähtsast asjast: kui palju inimestel on raha taskus, missugune on elukvaliteet ning kui terved nad on ja missugust haridust saavad.
Ja inimesed pahandavad.
Me isekeskis ikka väga pahandame, ja on palju asju, millega ma nõus ja rahul ei ole. Aga kui võtame üldhinnangu, siis tuli välja, et Eestis on rahulolu keskelt läbi kaks korda kõrgem kui Lätis ja Leedus. Eestlased on paistnud silma suurema optimismiga – vaatamata sellele, et me ise seda ei usu… On niisugune meelekindlus. Et paneme aga tööle ja pürgime edasi.
Vaimulik Gottlieb Merkel kirjeldas 18. sajandil seda eestlaste iseloomuomadust kui nürimeelsust.
Seda võib nimetada eri sõnadega… Mida väljendas üks maailma esimesi sotsiolooge ajaloos, Max Weber, kes kirjutas raamatu “Protestantismi vaim ja areng”? See oli kalvinistlik meelsus ja äärmiselt karm. Säästlikkusele ja enda suhtes armutule hoiakule üles ehitatud jumalateenimine, kus jumal tulebki inimeseni tema töö kaudu. See võimaldas teatud lohutust halvas olukorras ja see jätkub siiamaani. Et Eesti mees läheb läbi halli kivi ja peab olema suurem kui ta saatus.
Kas meie emotsionaalne rahulolematus suureneb, ehkki need numbrid, millest sina räägid, näitavad, et asi ei ole nii hull?
Hull pole ainult võrdluses Läti, Leedu, Ukrainaga jne, mitte aga Soome, Rootsi, Saksamaa ja Taaniga, kus üldine rahulolutase on püsinud kuskil 80-90 punkti ligi, meil on ta umbes 60-65.
Sotsioloogia jaoks pole pelk rahulolu hinnanguna – erinevalt poliitikast – mingi rahulolu allikas. Rahulolu puhul tekib niisugune sadulaefekt: rohkem on rahul need, kes on vähem nõudlikud, kes ei oskagi palju tahta ja need, kellel tõesti midagi rohkem on ja kes saavad endale rohkem lubada. Tavaliselt on kõige vähem rahul need, kes on keskel – need, kellel on suuremad nõudmised ja võimalused on väiksemad. Tavaliselt meie pilk ei ulatu tippudeni, kus pole millegi üle kurta ja kahjuks ka ühiskonna põhja, kus inimesed on väga suures viletsuses juba nii leppinud, et nad ei ole enam rahulolematud.
Võrrelda on lihtne käepärasega: kuradi pankuriga, jälgi poliitikuga.
Me peame alati võtma rahulolu kahte näitajat, vahe inimeste ambitsioonide taseme ja võimaluste taseme vahel. Teine asi, millega inimene alati võrdleb, on naabrid. Kui sa oled rikkas naabruskonnas, siis see närib sind ööl ja päeval. Olime uurimust tehes väga kohkunud, et nõukogude aega hinnati suhteliselt hästi. See on ju sellega seletatav, et kõik naabrid elasid sama halli elu. Vahed olid minimaalsed, kellelgi ei läinud palju paremini. Ei olnud põhjust ennast halvemaks pidada – efekt, kui inimesed meenutavad seda tunnet, mitte tegelikku olukorda.
Eesti on veidi kentsakas olukorras. Ühest küljest saab jah end Läti või Moldovaga võrrelda, teisest küljest tahaks aga võrrelda naftarikka Norraga.
Väga paljude näitajate poolest on Eesti võrreldav 1970-ndate alguse Soomega, mitte praegusega. Nii et kui hakkame mõtlema, siis see on 40- aastane vahe, aga meie punnime ja tahame seda kohe ära kaotada. Võrdlusel on olemas mitte ainult ruum, vaid ka aeg.
Ene Ergma tahtis teada, kui palju mängib siin rolli sinu maailmavaade. Ta peab ilmselt silmas seda, et kui me räägime loodusteadusest, on maailmavaade täiesti savi, aga inimühiskonnas mängib see rolli.
Füüsikadoktor Ene on vist ära unustanud, et ka astronoomia põletati valmis tuleriidal ja just nimelt maailmavaatelistel põhjustel. Ma arvan, et maailmavaate mõiste on palju laiem kui lihtne poliitiline ideoloogia, peame siin ikka nagu teadlased omavahel ka Ergmaga mõistetes kokku leppima.
Ma saan aru, et tema küsib poliitilise ideoloogia kohta.
Mina pean ausalt ütlema, et ma tean küll, kuhu erakonda mina kuulun. Mis puutub sellesse, et sotsiaalteadlane, siis mulle tuleb meelde ikka vana hea Maurus Tammsaare “Tõe ja õiguse” teises köites, kes rääkis, et muidugi see sotsioloogia ja see sotsialism – see on kõik üks igavene kuri värk. Niisugune Mauruse poliitiline vaatenurk on siiamaani väga populaarne. Aga ka meie lugupeetud füüsikaakadeemikud käisid nõukogude koolis ja tänapäeva sotsioloogiat ei õppinud. Väga paljud klassikalised tekstid on lihtsalt eesti keeles puudu ja ma saan aru, et nende inimeste mõttes, kes õppisid punaseid ained nõukogude ülikoolis, on sotsiaalteadus üleüldse kahtlane.
Aga veel inimarengust ja rahulolust. Kus on siis võti? Kas näiteks astmeline tulumaks ei nõrgesta alles tekkivat keskklassi?
Ei ole võimalik sotsiaalteaduslikult ega statistiliselt tõestada mingisugust korrelatsiooni tulumaksu viisi, mooduli või selle metodoloogia ja ühiskonna nii-öelda klassilise struktuuri vahel. Kui võtame kõik need maad, kus me saame rääkida rahulolust ja tugevast keskklassist, kõik vanad kapriigid, siis see on lihtsalt ühiskonnakiht, kes on kogunud endale küllalt paksu jalgealuse, küllalt kinnisvara, küllalt säästusid ja kes selle tõttu on ühiskonnas stabiilsuse kandja. Ta pooldab ühiskonna keskmisi väärtusi, turvalist ja rahulikku arengut ning selle tõttu moodustub ka kõikide valijaskondade üsna muutumatu tuuma. Inimesed ei jookse ühest parteist teise, vaid nad on oma huvid paika pannud ja nendel on mingisugune oma arusaam sellest, kuidas elukene saaks nii veereda, et seal suuri muutusi ei tuleks. Aga meil, kes me oleme muutuste ajal siin praegu kakskümmend aastat elanud… Just stabiilset jalgealust on suhteliselt vähestel, me teame, et meie inimeste säästud on võrreldamatult väiksemad.
Need inimesed, kes meil on nii-öelda keskkihtides, võivad väga kergesti kukkuda, sest stabiilsuse puudumine on kogu ühiskonna üldine omadus.
Juba Lenin küsis: “Mida teha?”
Minu meelest oleks pidanud tegema selle sammu ja minema astmelisele tulumaksule tegelikult juba siis, kui meil tekkis arvutivõimsus, kui ilma suurte manipulatsioonideta seesama tulumaksu astmestik oleks töötanud valutult ja poleks siin nende astmetega midagi nii keerulist. Proportsionaalne tulumaks võeti vastu siis, kui mina ise olin valitsuses. Peamine põhjendus oli, et see on lihtne ja selle tõttu on sealt raske kõrvale hiilida. Aga siis ju veel arvuteid ei olnud, iga raamatupidaja arvutas käsiarvutiga ja enam-vähem arvelaual. Nüüd on tekkinud selline kosmiline kõrgkiht – inimesed, kes on tuludelt tavalise inimese pilgu alt lausa väljas, neid lihtsalt pole näha. Neid on ka riigipalka saavate inimeste hulgas, neid on kõikide riigiasutuste haldusnõukogudes. See tähendab, et meil ei ole seda kaant peal, mis võtaks inimeselt ära ahnuse, soovi saada sama töö eest ja samas asutuses rohkem ja rohkem niiviisi, et see niinimetatud tulemuspalk kasvaks. Neil on neid lisasid väga palju tekkinud, igasugust sellist manipulatsiooni… Minu arust see tervendaks meie ühiskonda küll, kui meil oleks selline sabalõikamine.
Kuidas siis praeguses raskes situatsioonis – poeetiliselt – kõrgustesse saada?
Saada on tõesti raske ja see on selge, et täpselt sellist süsteemi nagu Põhjamaades täna on, enam ei teki. Ka Põhjamaade sotsiaalteadlased on nende küsimustega juba 40 aastat tegelenud, Põhjamaade mudeli variatsioonidega jne. Ikka samad küsimused: kas pensionisüsteem peab vastu. Kõik need küsimused on tekkinud viimaste aastakümnetega, aga neid teadvustati, kui meie olime alles raudaia taga ja hüppasime oma unelmates olukorras, mida me nägime Soome telkarist. Ent Soomes endas vaadati neid numbreid juba siis. Tegelikult meie ka juba arutame, mis juhtub 50 aasta pärast ja kuidas meie rahvastiku kõverad hakkavad seda mõjutama. Aga üht juurdunud mudelit ei saa paugupealt muuta. Nõnda nagu meil tehakse, et võetakse täna seadus vastu ja homme peavad kõik hakkama teistmoodi käituma. Seda korralik riik ei tee. Sealsetest pensionimuudatustest öeldakse 30 aastat ette. Meil muidugi ei olnud ka seda võimalust. Põhjamaade üks eripära on see, et need on väikesed, kompaktsed rahvusriigid. Iga keskmise ja suurema sissetulekuga inimene maksab ühiskassasse, sest sealne rahvas tunneb end ühise perena.
Mida sa ütled lõppeva 2011|. aasta kohta?
See on olnud üks raske aasta… Aga see raske aasta näitas meile kõigile, et me suudame pingutada, et me ei ole veel selles lõbusas tarbimisühiskonnas ning kui aeg ja olukord tõesti nõuavad, suudame end kokku võtta.