Miks ma tunnen vahel karjuvat vajadust Raoul Kurvitzal külas käia? Tõenäoliselt sellepärast, et see on alati tripp teise reaalsusse. Selle, kelle ta juba endale külla laseb, võtab ta ka oma eramaailma kättpidi kaasa ning näitab talle igasuguseid kummastavaid asju.
Kunagi ammu, enne seda, kui Kurvitz Ameerikat avastama siirdus, kirjutasin tema lahkumisnäitusest loo pealkirjaga: “Elu nagu filmis”. Tema isiklik Ameerika on küll ammu avastatud, aga Suure Elukunstniku elu läheb edasi ikka nagu filmis. Selles filmis ei ole tähtsusetuid episoode ega igava kompositsiooniga kaadreid.
POPKULTUURILE EI TOHI LÄHENEDA SÜVATEADUSLIKULT
Mina: “Mis Sa üldse teed praegu?”
Kurvitz: “Mina väää? (homeeriline naer) Huh. (Edasi läheb jutt jube asjaliku näoga.) Üldiselt on jah üks konkreetne tellimus, 300-leheküljene popkultuuri raamat. Eestis ju ei olegi popkultuurist ühtegi korralikku raamatut, peale Valter Ojakääru? mis on ikka jummala nunnu raamat (mõnuläige silmis). Dominic Strinati on muidugi ka? Paar aastat õpetasin koolis ja olin üsna pettunud, et sel teemal on ainult mõttetu asjasse mittepuutuv jahumine. Popkultuur on popkultuur. Sellele ei saa läheneda süvateaduslikult, see muutub kohe naeruväärseks. Enda vastandiks. Mind huvitab see, mis on elu. Need asjad, mis rokivad. Kus on vaimsus ja attitude. Ma olen praktiliselt terve oma elu selle sees olnud. Ma olen piisavalt pädev. Ei no see raamat tuleb ikka mitme-eesmärgiline, eks ma annan mingi teoreetilise tausta ikka ka, Prantsuse revolutsioonist alates.”
KESKLINNA BLOKAAD
Mina jagan alles poole jutu pealt ära, et nüüd on ta nõuks võtnud pakse raamatuid kirjutama hakata. Varem ta kujundas vahel õhukesi. Asja tipuks meisterdas asfaldist hiigelraamatu, mis kaalus üle tonni ja mille Kunstihoonesse tarimine oli tõeline Kalevipoja kangelastegu. Loomulikult järgis ta nii tähtsa raamatu puhul perfektselt kõiki õigeid köitmisvõtteid: kuhu kui mitu kihti lõuendit tuleb panna ja millises järjekorras lehekesi kokku õmmelda. Muud ma ei mäleta, aga üks on kindel, kõige lõpuks pannakse sametpael. See raamat on nüüd tema elustuudios lauaks. See laud tekitab, vähemalt minus, mingit kummalist aukartust. See mõjub altarina.
Mina: “Misasja? Kirjutad raamatut?”
Kurvitz: “Nojah. Teine raamat tuleb visuaalsest semiootikast ja visuaalsest süntaksist, aga sellest on veel vara rääkida. Kolmas on ka?”
Mina: “Siis ma saan aru, miks sind linna peal näha ei ole?”
Kurvitz: “Ma ei käi üldse väljas. Nii kesklinnas elades ei pruugi üldse majast välja minna. Vaatad aknast välja, mis toimub. Ühest aknast vaatad, mis Sepikus (Balti Sepiku putka) toimub, teisest näed, kes VS-is hängivad. Iga päev näed paari-kolme tuttavat. Tohutu sotsiaalne sündmus on see, kui lähed kord päevas majast välja, ostad kaks pakki suitsu ja ajalehe. (Silmad lähevad põlema.) Kuule, kas see on müüt, et Juku-Kalle müürib ennast raamatutega kinni ja loeb ennast sealt välja?”
Mina: “Ma olen seda kuulnud küll.”
Kurvitz: “Mulle see müüt meeldib, ma hea meelega usuks seda. Ma ei pea siit ka üldse välja minema. Ideaalne oleks see, et varud kuu aja suitsud ja söögid siia, müürid ennast raamatutega kinni ja loed välja. Punased kardinad. (Näitab kätega hiiglasliku punaste kardinatega kaarakna suunas, mille all sõidavad trammid). Ma olen siin vaate ka nii ära blokeerinud, et näha on ainult puud ja tornid – nagu maamõisas kesklinnas. Taimed, vaata (silitab hellalt kõrvalistuvat sõnajalga). Kunagi varem pole ma toataimedele tähelepanu pööranud.
Vaata, ma olen arhitekt ja siis mul on tunne, et õudsed kapsad rikuvad kogu interjööri ära. A’ see suvi mul tuli sihuke idee, et oot-oot-oot, tädi Klara raamatukogu meeleolu loomiseks need sobivad ideaalselt. Investeerisin kogu honorari toataimedesse. Lahe on see, et nad liigutavad. A’ nad liigutavad ennast jube aeglaselt. Kallad neile vett, siis käid köögis, tuled tagasi, lehed on kõik ühes suunas pöördunud. Ma arvan, et peaks sellise videokatse tegema: video pealt näed, kuidas nad liigutavad. See on emane (sõnajalale osutades).
Mina: “Kas kõik taimed on emased?”
Kurvitz: “See on emane, aga üldiselt on nad androgüünsed. Tema on feminiinne pool androgüünses iseolemises.”
TÄDI KLARA RAAMATUKOGU
Mina: “Miks just tädi Klara raamatukogu? Räägi mulle tädi Klarast!”
Kurvitz: “Tädi Klara oli täiesti müstilise päritoluga naine. Ta oli Venemaale sattunud inglanna. Rääkis hästi huvitava vene-juudi aktsendiga. Ta elas lapsepõlves minu vastasmajas, 10-toalises korteris. Oli sellise erilise baleriini hoiakuga mutt, kes mitte kunagi väljas ei käinud. Ma vaatasin teda kogu aeg läbi akna. Meil oli müstiline vanusevahe, tema oli 66, siis kui mina olin 6. Ma olin ta’sse ikka täiesti armunud.
Siis ma olin jube õnnelik, kui ma autentsed tädi Klara aknad sain, mäletad küll, klaaskatedraali jaoks. (Aastal 1999 püstitas Kurvitz Vabaduse platsile vanadest akendest tehtud hiiglasliku katedraali.) Need on mul nüüd ka siin.”
Kurvitz viib seepeale mu vannituppa tädi Klara aknaid vaatama. Pisikeste ruutudega kollakaks tõmbunud aknad seisavad lahtiselt pärisakende ees, justkui ruloodeks.
“Hoopis soojem tunne,” teatab ta tädi Klara akendele osutades.
Tuppa tagasipöördununa näidatakse mulle natuke tädi Klarast inspireeritud maale ka.
Kurvitz: “Mul tuleb järgmisel aastal maalinäitus “Tädi Klara ja teised”, mul on siin muid müstilisi tegelasi ka: mingi müstiline polkovnik kummitab mul siin aeg-ajalt ringi. Laseb pööningul õhupüssiga tuvisid. Omal ajal juhatas mingeid müstilisi tankidiviise, nüüd on mees nii madalale langenud, et jahib tuvisid? “
SEINAD OLGU VALGED
Kõik seinad meie ümber on säravvalged. Küsin: “Kas sul on nüüd valge periood?”
Kurvitz: “Mul on igal pool valge olnud. Eksperimenteerida võib muude asjadega. Seinad olgu valged.”
Noogutan mõistvalt, valged seinad ja veripunased kardinad sobivad tema elukino taustsüsteemiks suurepäraselt. Keset tuba trooniv trummikomplekt seevastu pole sugugi vaikiv taustaelement. Asi on selles, et paar aastat tagasi tegid Robert Kurvits ja sõbrad rockbändi nimega Ultramelanhool. Kõik muu oli olemas, aga trummarit ei suutnud nemad kusagilt leida. Korraks võeti appi Robi isa, kes juhuslikult oskas trumme mängida. Nii jäigi.
“Bändi tegemine käib siin pidevalt. Ümberringi on tänav, all pood ja üleval mingid vene noored, kes panevad kogu aeg pidu. Koos komponeerime. Kirjutame noote.”
Mina: “Misasja? Sa ütled, et te kõik tunnete nooti?!”
Kurvitz: “Sel määral, mis vaja. See on tõeline kollektiivne bändiloomig, kõigi partiid vaidleme läbi. Ei-ei, mees, ära nii mängi? Ainuke miinus, et see võtab ilmatu aja. Nii sünnivad uued ideed.”
RAAMATUKOGUKONTSERT
Mõned päevad varem oli minulgi au raamatukogu kontserdile sattuda, ikka sinna samasse Kurvitza kesklinnas asuvasse maamõisa. Nimelt korraldas Ultramelanhool täisvõimendusega kontserdi Kurvitza korteris (sry. raamatukogus). Võimsad detsibillid üle maja kaikumas, mitmedkümned 20ndates eluaastates kodanikud vaimustunult muusika taktis üles-alla hüppamas. Mitte grammigi õhku hingamiseks, aga seevastu toatäis ehedaid emotsioone ja pavverit.
Kurvitz: “Laupäevane kontsert oli ikka väga vinge. 100% fännidele, kusjuures ma ise tundsin vist 3-4 inimest. Vot ma ei kujuta ette, kui paljud neist üldse tähele panid, et see oli raamatukogu kontsert. Et ümberringi olid igal pool raamatud.”
Mitte lihtsalt raamatud, vaid valitud teosed. Heidegger, Schopenhauer, Nietzsche, Eco? Palju suuri mõtlejaid ja suuri sõnameistreid (Kafka paistab kaugele) ja siis veel palju vajalikke poistekaid tema lapsepõlvest, nagu kõiksugused seiklusjutud maalt ja merelt jne.
“Vaata, kui ilusti mu raamatud reas on. (Minu meelest on need täiuslikult eksponeeritud.) Ma olen täielik pedant. See, et Kurvitz on kaootiline boheem ja üldse ei korista, on järjekordne legend. Vajalik kunstnikumüüdi loomiseks. Näed sa siin kuskil mingit läbu?!” Kaootilise boheemi imagost rääkimine ajab tal harja turri.
Kurvitz: “Vaata, “Vennad Karamazovid”, 39. aasta väljaanne. Sellega oli täitsa müstiline lugu: ühes antikvariaadis müüdi kogu sarja koos. Eraldi ei saa üldse, a’ mul olid osad olemas. Mis ma siis teen? Uut väljaannet müüdi eraldi ka, aga seda ma ei tahtnud, tahtsin just seda. Mõtlesin kogu aeg nende peale, kuni lõpuks otsustasin, et ok, ma siis lähen, ostan need uued. Lähen poodi ja kujutad sa ette, täpselt minu ees seisavad kaks beibet, kes tahavad neid samu raamatuid. Ju ma siis mõtlesin neile nii kõvasti, et mingid vaibid jõudsid nende beibedeni: “Vennad Karamazovid? Vennad Karamazovid.”
Hakkasin siis seal tagapool sobrama ja mis ma näen, täpselt need samad vanad raamatud, mis minul puuduvad, on müügil. Täpselt need osad, saad sa aru?! Müstiline lugu.” Ei saa eitada, väga kurvitzalikult müstiline lugu.
Kurvitz: “Kui ma jälle palju raha saan, ostan esimese Eestis välja antud Piibli. Aga ma ei ütle, kus seda müüakse!” Tema silmis süttib taaskord Kurvitzale ainuomane mõnutuluke ning ma mõistan, et vaimusilmas ta juba omab seda rariteeti. Sellega, et ühel päeval läheb Suur Elukunstnik vanaaegset Piiblit ostma, on ju nii ilus antud stseen lõpetatuks lugeda.