Pole mingi saladus, et filmikunst on efektiivseim võimalus kujundada miljonite inimeste hoiakuid ja suhtumisi. Usutavasti tabas seda ühe esimesena maailmas Leiba Trotski. Paljuski tänu filmidele tundub maailmas tõeliselt rõvedana kanda Hitleri pildiga T-särke või jalutada ringi haakristimärgiga sümboolikas.
Kommunismiga on lood paraku teisiti. Võid rahulikult jalutada Manhattanil ja igast kolmandast poest osta mitte ainult viisnurga ja Che Guevaraga, vaid ka Lenini, Mao piltidega T-särki, rääkimata särkidest kirjadega CCCP või KGB. See pole mingi probleem. Nobeli kirjanduspreemia laureaat H. Pinter võib oma preemiakõnes rahulikult võrrelda USA kuritegusid külma sõja ajal Stalini veretöödega ning vaid vähesed ajaloolased julgevad selle vastu protesti avaldada. Pinter astub sedalaadi avaldustega ühte ritta nende tuntud Lääne intellektuaalidega, kes kiitsid takka Stalini 1937. aasta nõiaprotsessidele ning Stalinit üldse inimkonna ainsaks lootuseks pidasid; enamik Lääne tegelastest laulab Pinterile aga kiitust.
EBAMEELDIV KÜSIMUS AVALIKKUSELE
Heaks näiteks valitsevast tasakaalutusest on kommunismi kuritegusid käsitlevate filmide suhteliselt väikene hulk. Ometi on neid erinevatel aegadel siiski tehtud. Paraku on “progressiivsed” kriitikud sedalaadi filmid niivõrd üksmeelselt maha maganud, et nad on laiemale vaatajaskonnale tavaliselt täiesti tundmatuks jäänud. Hollywoodis on vasakpoolsete tegelaste vägi olnud sedavõrd suur, et siin visati ukse taha iga tegija, kes kommunismi kuritegusid kajastavat filmi pakkus. Nii ongi sedalaadi filmide tegemiseks olnud vaja presidentide isiklikku sekkumist, olgu selleks siis J.F. Kennedy või R. Reagan.
Kerge pole olnud ka väljaspool Hollywoodi tehtud filmide saatus. Mõned neist on küll võitnud erinevatel rahvusvahelistel festivalidel auhindu, suurema vaatajaskonna ette pole nad aga ikkagi jõudnud. Ning seda mitte liig keeruka filmikeele, vaid neis kujutatu kaudu, mis Lääne avalikkusele ebameeldivaid küsimusi esitab. Sest kuidas saad Sa tõsise kaasaelamisega vaadata filme Stalini kuritegudest, kui kuskilt kaugelt mälust roomab välja tõsiasi, et Sa ise selle kurjategijaga teise kurjategija vastu omal ajal liidus olid. Kommunismi hukkamõistmine tähistaks Läänele ühtlasi omaenda ükskõiksuse ja topeltmoraali tunnistamist, seda poleks aga kerge teha.
PROGRAMMI TIPP
Kõike seda meenutas viimasel PÖFFil jook snud eriprogramm. Eesti vaataja ette jõudsid kolm George Orwelli teoste alusel vändatud filmi, Ronald Reagani ühe lemmikraamatu “Eleni” järgi tehtud väga mõjukas film kreeka kommunistide poolt teostatud 28 000 lapse küüditamisest Kreeka kodusõja lõpul “õitsvatesse sotsialismimaadesse”, Inglise-Norra koostöö tulemusel sündinud “Üks päev Ivan Denissovit?i elust” ning konkurentsitult kõige kurikuulsam külma sõja film “Punane koidik” (Red Dawn), mis jutustab NSV Liidu rünnakust Ameerika Ühendriikide vastu.
Programmi tipuks võib pidada kolme Poolas 1970-1980. aastate vahetusel tehtud filmi. Kui Andrzej Wajda filmid “Marmormees” ja “Raudmees” on üldtuntud, siis kolmas film, 1982. aastal Ryszard Bugajski käe all valminud “Ülekuulamine” pole nii kuulus. “Ülekuulamine” sai valmis vahetult enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, autoril õnnestus ühe videokoopiaga napilt välismaale põgeneda. Kuigi nimetatud filmi on näidatud praktiliselt vaid festivalidel, on tegemist äärmiselt mõjuka teosega kommunistlikust tegelikkusest, mida soovitaksin ajalootundides lausa kohustuslikuks korras näidata. Sama kehtib ka Wajda filmide kohta, kus filmi tegevus vahetub kroonikakaadritega, andes filmile seega erilise jõu. “Solidaarsuse” loomise taustal toimuvas “Raudmehes” mängib “Solidaarsuse” juht Lech Walesa muuseas iseennast.
“PROPAGANDA” JA “PUHAS KUNST”
Kui algselt arvasin, et sellist aastakümnete vanuseid sündmusi käsitlevat eriprogrammi tulevad peamiselt vaatama vanemad inimesed, siis nii see ei läinud. Otse vastupidi: saalid olid täis just nooremaid inimesi, kes olid ise kommunistlikku ühiskonda kas päris põgusalt või siis üldse mitte kogenud. Programm osutus sedavõrd populaarseks, et kolme sellesse kuulunud filmi tuli lisaseanssidel näidata. See tegi rõõmu. Ühtlasi tahaks loota, et mitmed antud programmi raames näidatud filmid jõuavad Eesti Televisiooni väärtfilmide kava raameis ka eesti televaatajateni. Mitmed programmi vaadanud inimesed on seda igal juhul soovitanud.
Eriprogrammile järgnenud diskus sioonis kerkis esile küsimus, kas meil on ikka vaja sedalaadi “propagandafilme”, nagu eriprogrammis näidati, või tuleks filmitegijatel keskenduda “puhtale kunstile”. Sellised arvamused on nii Eestile kui teistele post-kommunistlikele riikidele tüüpilised. Me kardame jätkuvalt rääkida oma ajaloost, sest kardame sellega ühelt poolt lahti kistuda juba armistuvaid haavu ning teiselt poolt hakata tootma sama tülgastavaid ajalugu võltsivaid propagandafilme kui seda tehti nõukogude ajal.
NEUROOSID JA KOMPLEKSID
Hingehaavadega on lood siiski teisiti kui füüsiliste haavadega. Üritades mälust teatud ebameeldivaid meenutusi välja lülitada, muudame me need vaid neuroosideks ja kompleksideks, mis meid ühel hetkel tõsiselt vaevama hakkavad. Ainus võimalus neist vabaneda on oma minevikule ausalt silma vaadata.
Kui me ise sellest aru pole saanud, siis väljastpoolt vaatajatele torkab asi hästi silma. Üks PÖFFil esitatud eesti filme analüüsinud vene filmitegija avaldas imestust, et miks ei tee eestlased ometi filme oma ajaloost, vaid üritavad sellest kuidagi mööda hiilida. PÖFFil esitatud “Haukka rühma” dokumentaalfilmi põhjal saaks idanaabri arvates kokku panna suurepärase mängufilmi. Seda oli ausalt öeldes üsna valus kuulda. Kui juba venelased peavad eestlasi õpetama tulema, et need oma võitlusest kommunismi vastu filme peavad hakkama väntama, siis on lugu ikka tõesti hull.
Sest kus on siis filmid “Erna” rühmast, Sinimägede lahingutest või metsavendade heitlustest? Millal kujutab keegi nõukogude süsteemi poolt muserdatud Palusalu ja Kerese elu? Millal teeb keegi Wajda tasemel valusa filmi eesti teisitimõtlejatest, keda “tegijatest” komsomoli- ja parteiaktivistid Eestis põlglikult kanakasvatajateks või katlakütjateks kutsuvad? Neid filme ei saa teha, kuna tegemist on kriitikute meelest “propagandaga”, mis ei sobi kokku ausa filmikunstiga. Ometi vajaks me väljaspool tavalist filmikunsti finantseerimist igal aastal üht 15-20 miljonilist rahaeraldust ühe Eesti ajalugu puudutava filmi tegemiseks aastas – sõltumatu mittepoliitilise komisjoni poolt suunatuna.
LÕPPHÄÄLETUS TULEB
Sellist kava võib loomulikult utoopiliseks pidada, kuid tihtipeale osutuvad lootusetud ettevõtmised just kõige tulemuslikumateks. Kui Eesti Riigikogus Reformi- ja Keskerakonna vastupanu ületades õnnestus lõpuks kommunism kuritegelikuks kuulutada, ei arvanud pea keegi, et sellel mingi laiem tähendus saab olema. Kui samale deklaratsioonile tuginedes Isamaaliit ja Res Publica Euroopa parempoolseid ja kristlikdemokraatlikke erakondi ühendavas Euroopa rahvaparteis surusid läbi analoogse deklaratsiooni, ei pandud seda tähele. Ometi on sellistel ettevõtmistel olnud rohkem tagajärgi, kui keegi julges uskuda. Hiljuti võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vastav komitee vastu otsuse esitada kommunistmi kuritegusid käsitlev deklaratsioon assambleele lõpphääletusele. Kui see peaks seal heaks kiidetama – ja võimalused selleks on enam kui head – oleks tegemist esimese sellisel tasemel vastu võetud seisukohaga kommunistliku süsteemi kuritegelikust olemusest.
Loomulikult ei too esimene pääsuke veel kevadet. Lootust annab ta aga siiski. Ning loodetavasti jõudu tööd teha, selleks, et kommunistmi kuriteod ja olemus maailmale laiemalt teatavaks saaks. Sest vaid see võimaldab vasakpoolse totalitarismi taassündi ära hoida.