Tänapäeva kunstis, kus hindamiskriteeriumid on sedavõrd hägustunud, on sageli raske aru saada, milline on hea kunst ning milline mitte; tegelikult veelgi rohkem – tihti jääb arusaamatuks seegi, kas on üldse tegemist kunstiga või sootumaks millegi muuga. Sellest tulenevalt tunneb suur osa näitusepublikust arvestatavaid orienteerumisraskusi nüüdisaegsel kunstimaastikul. Küsimusele, kas ühe või teise kunstniku tööd on väga head või mitte, ongi vähegi ühtsete hindamisaluste puudumise tõttu raske vastust leida.
Kunst ja reaalne kapital
1990-ndate keskpaigas püüdis spordilembene kunstikriitik Ants Juske teha ühes meie juhtivas päevalehes näituste “edetabelit”, kuid sellel ettevõtmisel ei olnud eriti pikka iga. Ometi andis seegi tunnistust sellest, et seni kehtinud kunsti hindamiskriteeriumid olid taasiseseisvunud riigis lakanud toimimast; näitustele anti nüüd punkte nagu iluvõimlemises “hea soorituse eest”, aga tegelik kunstielu kulges ikka omasoodu.
Globaalses plaanis peab täna kunstnike “edetabelit” Artfacts.Net, mis hõlmab praeguseks üle 260 000 kunstniku üle terve maailma. Kunstnike järjestus selles nimekirjas sõltub nendele pühendatavast tähelepanust ja tuntusest ehk lühidalt öeldes näitustest. Näitustel osalemine toob kunstnikule (aga ka seda korraldavale institutsioonile) kuulsust ja tuntust. Need viimased ongi kultuurimaailma majanduse aluseks. Kuraatorid ning muuseumide juhid toimivad sarnaselt finantsinvestoritele: nad annavad enda käsutuses olevaid näitusepindasid (aga ka institutsiooni nime) välja näitusteks kunstnikele arvestusega saada selle eest suuremat tähelepanu jne. Teisisõnu, üritades kasvatada sümboolset kapitali, mis hiljem transformeeritakse ühe või teise kunstniku töid müües (või ka donatsioone saades) reaalseks kapitaliks.
Galeriiomaniku ja kunstniku vaheline suhe on üsna sarnane investori ja ettevõtte vahelise suhtega. Investor paigutab raha mingisse ettevõttesse, millest loodab saada kasumit, nõnda toimib ka galeriiomanik. Kuid see on alati omamoodi segapuder, kus vähesed tõusevad tippu ning maksavad oma eduga kinni enamuse ebaedukuse.
Algorütmiline järjestus
Artfacts.Net reastab ainult neid kunstnikke, kes on reastamist väärt, st neid, kes osalevad piisavalt palju erinevatel näitustel. See küll ei tähenda seda, et need, kes jäävad väljapoole loetelu, oleksid kuidagi halvad kunstnikud. Selline võrdlus tähendab ainult seda, et võrreldes reastatud kunstnikega ei ole neil sarnast näitusteaktiivsust, st kuulsust ega tuntust. Samas ei otsusta nad küll ka midagi kunstniku tööde üle, vaid järjestavad neid osaks saanud professionaalse tähelepanu alusel. Formaalselt on Artfacts.Neti järjestus lahutatud ka kunstnike majanduslikust edukusest, ehkki samas võib üsna kindlalt väita, et seos tuntuse ja raha vahel on ilmselge. Kogu Artfacts.Neti arvepidamises on kõige olulisem tähendus kunstnike osalemisel rahvusvahelistes projektides, kuna ainult need kunstnikud, kellel on kõlapinda erinevates ühiskondades, erinevates maades ning kultuurides on tõeliselt olulised, loomaks universaalseid väärtusi. See tähendab väärtusi, mida saab tänases maailmas kõikjal turustada.
Artfacts.Net kasutab oma arvestuse alusena spetsiaalset algorütmi. Igal näitusel on oma väärtus, mida väljendatakse punktidega. Esinemistega aasta jooksul erinevatel näitustel saab iga kunstnik teatud summa punkte, mis määrabki tema paigutuse üldjärjestuses. Mida rohkem on punkte, seda kõrgem on ka paigutus. Kuid esinemispaigad on erineva väärtusega – osalemine näitusel Pompidou keskuses Pariisis või Tate’i galeriis Londonis on sootumaks teise väärtusega kui näiteks väljapanek Tallinnas jne. Oluline on ka see, kus paiknevad “edetabelis” teised kunstnikud, kellega koos või kelle foonil oma töid esitatakse.
Esimene sada ja teised
Andy Warhol, Pablo Picasso, Bruce Nauman, Joseph Beuys, Gerhard Richter, Sol LeWitt jne. Need on nimed, mida teavad kõik. Kaks esimest muidugi mäekõrguselt järgnevatest üle: kui selles arvestuses on Warholil üle saja tuhande punkti, siis juba viiekümnendal positsioonil paikneval Alberto Giacomettil on neid alla kahekümne viie tuhande, rääkimata siis nendest, kes allapoole jäävad.
Mis mind selles Artfacts.Neti nimekirjas huvitas, oli muidugi mõista eesti kunstnike positsioon. Ikka loeme aeg-ajalt kas või “Sirbist”, et üks või teine meie kunstnik esineb ühel või teisel väga olulisel rahvusvahelisel näitusel. Varem räägiti tihti ka sellest, kes on meie “rahvusvaheliselt kõige tunnustatum kunstnik” jne. Aga eks eestlastele olegi omane see, et pidevalt on vaja enesekinnituseks leida kedagi teist, kolmandat või neljandat, kes ütleks, kui head või tublid me oleme. Õigupoolest ei lootnudki ma leida ühtegi meie kunstnikku esimese saja seast, tegelikult ka mitte esimese tuhande hulgast – kuidas me ka püüaks, oleme ikka üks väike ja rahvusvahelise kunstielu keskustest kaugel asuv perifeerne maa koos sellest tulenevate probleemidega, millest olulisem on ehk see, et ka väga andeka kunstniku taga ei seisa arvestatavaid tugistruktuure, mis ta loomingut rahvusvahelisele kunstiareenile toimetaks, selle funktsioneerimist piisavalt hästi tunneksid või omaksid piisavalt vahendeid seal toimetamiseks.
Keda eestlastest kohata?
Artfacts.Neti põhjal on hetkel meie kõige kõrgemalt koteeritud kunstnikeks Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Mark Raidpere (kes pildistab pidevalt ka KesKus’ile) ja Kai Kaljo, kes platseeruvad selles pingereas vastavalt 1355., 1620., 1951. ja 2390. kohale. Siiski tuleb siia kommentaariks lisada, et varasematel aastatel paiknesid kolm neist teise tuhande päris algupooles, kuna Mark Raidpere oli 2004|. aastal alles 11 000 piirimail ning on sellest ajast alates tõusnud, asudes viimased neli aastat üsna stabiilselt teise ja kolmanda tuhande läheduses.
Aga kõik need teised meie kunstnikud, kes lühisõnumite põhjal osalevad järjest ühel või teisel rahvusvaheliselt väga olulisel näitusel? Eks igaüks, kes tunneb huvi, võib seda ise Artfacts.Netist järele vaadata. Sealne paigutus ei muuda kellegi tööd paremaks ega halvemaks, ja ega sellel ei olegi meile siin kuigi suurt tähendust. Aga ka sümboolse kapitali tähendus ei ole tänases Eestis väikse