*
Ahto Muld (AM): Navi, sa oled Kunstnike Liidu troppidelt ikka kõvasti üle küüru saanud – et vastik diletant ja mis kõik veel. Millest selline suhtumine?
Navitrolla (N): Ei mina tea, mis neile sisse läks. Mina tahtsin ainult rahulikult maalida ja näitusi teha, nemad kohe pahandama. Üks loll hakkas ees karjuma ja teistel polnd vist midagi targemat parasjagu teha – nii ta läks.
*
AM: Tegelikult – mina, kes ma vaatan su pilte vana inimesena, tahaks hüüatada nagu Terje Aru Viiraltit nähes: “See on ikkagi päris kunst! Siin pildil on tiigr ikka nagu tiiger ja mitte midagi muud!”
N: Tegelikult on nii, et mind ei huvita see, mis lõpuks välja tuleb – ma saan kogu kaifi maalimise ajal kätte. Kui see, mis välja kukkus, kellelegi meeldib, siis on mul lihtsalt hea meel.
*
AM: Kas Terje definitsioon pilastab või ülendab su kunsti?
N: Minu kunsti ei ole võimalik ei pilastada ega ülendada, see on minu isiklik mõnu.
*
AM: Kui suur tähtsus on sinu piltide juures su Võrumaa juurtel?
N: Viimasel ajal olen märganud, et teravad kaljumäed on asendumas üha enam Võrumaa uduste küngastega.
*
AM: Sa ise vist kusagil väitsid, et sul pole suuri eeskujusid. Ära valeta, räägi tõtt.
N: Tegelikult muidugi on mõni eeskuju… Kas just suuri, aga selliseid pisemaid (ja see-eest armsamaid) on terve trobikond. Kõigi üleslugemine on mõttetu ja kui täiesti aus olla, siis mulle on eeskujuks iga tore ja tubli inimene – kõigest on võimalik õppida.
*
AM: Maailimise kõrvalt oled sa jõudumööda tegelenud ka pisnessi ja promoga. Õllesummeril on igal neljandal pundunud näoga joodikul mõni sinu pilt seljas.
N: Mina ei tegele sellega, äriinimesed teevad oma igapäevast rasket tööd. Peale maalimist löön rohkem lulli, kui pisnist.
*
AM: Kuidas sind siis defineerida – Baltikumi kõige edukam kunstnik?
N: Edu, edu, edu? Muust pole rääkida või? Kas sellest ei piisa, et olen lihtsalt õnnelik ja armastan väga pilte teha?
*
AM: Äsja ilmus sinu kolmas kunstialbum. Ütle nüüd midagi, palun.
N: Tore on näha nii palju oma töid ühes pundis. Kuna mu kunstist lugupidavad kodanikud on ammu soovinud sellist raamatut näha, siis saigi teine valmis treitud. Ma ise soovisin tegelikult neljandat raamatut enne teha, aga kirjastaja arvas, et nii ikka ei sobi. Nõndaks siis – Navitrolla kolmas raamat.
*
AM: Milline on sinu maalimistsükkel? Annab seda võrrelda joomatsükliga?
N: Annab võrrelda küll, mul aeg-ajalt nad õnneks kattuvad. See on hea, sest siis jääb aega ka endaga tegeleda.
*
AM: Teatasid kuskil, et kõige elementaarsem oli sinu jaoks valesti joonistama õppimine, kuna kogu maailm on täis igavaid kunstnikke, kes joonistavad õigesti.
N: Nii ongi. SELLE tabamatu tunde edastamine või tekitamine on kunsti peamine eesmärk. Minu jaoks on tõde selline, et õppinud käsi kunsti ei tee. Head käsitööd küll ja see pole üldse paha – iga meister on imetlemist väärt. Mina tahaks puudutada eriti haruldasi tundeid ja selleks õpingi valesti joonistama. Ja pildid on mulle tänulikud.
*
AM: Mul on teinekord tunne, et sind ühendab normaalse inimesega kolm asja: loogilise mõtlemise olemasolu, ilumeel ning moodsa kunsti vihkamine.
N: Vat siis…
*
AM: Kui ma sinu juurde Navi külla sõidan, siis mis me seal tegema hakkame?
N: Joome puskarit ja ma näitan sulle, kuidas riistaga erinevaid asju pooleks lüüa. Olen väga lihtne mees.
*
AM: Loed sa mõnikord midagi ja mis see on?
N: Õnneks saan seda maailma kõige suuremat luksust endale lubada; see mida ma loen, ei ole teiste asi. Mulle meeldivad head raamatud – mida paksemad, seda parem. Mõni õhem võib ka sind tundideks unustusse viia? Täna lugesin vürtsileksikoni? Nämmm.
*
AM: Loed sa ka oma tööde pealkirju? Kas teised loevad?
N: Pealkirjad mu piltidel on sama olulised, kui viidad ristteedel. Kes neid ei loe, on…
*
AM: Ütlesid, et olid kunagi kompleksidest puretud laps. Milline laps oled täna?
N: Mina pole seda öelnud. Ta olen hea laps.
