Kisub sügise poole, galeriides aga vahetuvad näitused tavapärase rutiinse sagedusega – siia aastaaegade vaheldus ei puutu. Üks tuttav küsis hiljuti, milline on pragu avatud näitustest kõige parem? Jäin talle vastuse võlgu, sest ma ei tea, milline neist võiks see olla. Pahatihti tahavad inimesed näha enda ümber selgelt korrastatud ja hierarhiseeritud maailma. Aastate eest avaldas EPL lausa edetabelit näituse kohta, mida siis kriitikud omapoolsete punktidega täitsid. Oli ikka jabur küll.
HOBUSEPEA GALERII – KAIDO OLE, KUNI 12. SEPTEMBRINI
Vaatamata mõningale ebaühtlusele näitusepoliitikas võib Hobusepea galeriid pidada viimasel ajal ikkagi üheks kõige huvitavamate näitustega paigaks. Ja ega väite tõestuseks ei ole tarvis kaugemale kui galeriisse minna ning vaadata äsja avatud (kuni 12. septembrini) Kaido Ole kolmest tööst koosnevat väljapanekut “Speed”. Lihtne, lakooniline ja selge. Professionaalselt teostatud ja väga hästi kujundatud näitus. Miks kiirus? Aga sellele vastab Ole ise: “Asi on selles, et kiirus on kõiki neid töid läbiv teisejärguline, kuid vajalik element, mille ülesandeks on kas juhatada sisse või võimendada olulisi teemasid, millest rääkimiseks need kolm tööd, mis selle näituse moodustavad, üldse tehtud sai.” Väga hea näitus.
Vahetult enne Olet oli samas Hobusepea galeriis Marco Laimre näitus “Eesti kunst”. Laimre provotseerib pidevalt, ehkki mulle tundub, et neid provokatsioone ei võta keegi kuigi tõsiselt. Pressitekst pakkus välja küll võimaluse, et vaatajad võiksid “vabalt vihastada ja tunda ennast solvatuna”, ent vaevalt nad vihastasid. Laimre kunstikeel ei ole eriti kommunikatiivne, see oleks valdavalt pööratud justkui sissepoole. Võimalik, et see on ka kunstniku sihilik taotlus – vilistada kõigi nende peale, kes tahaksid end tema loominguga seostada. Kui filosoof ?i?eki teemal esitatud fotodokumentatsioon koos Lubjana telefoniraamatuga (“Slavoj ?i?ekit ei ole raamatus”) pani vaid ükskõikselt õlgu kehitama, siis päris vaimukaks oli “Niinimetatud esialgse akumulatsiooni seadus. Ükspuha.”, kus Marxi “Kapitalist” kapitali akumulatsiooni käsitlevast osast välja rebitud ning suurendatud leheküljel oli aktsenteeritud sõna “ükspuha”.
Mingi lainetus kunstiringkondades sellest Laimre näituse kutsest siiski tekkis: nimelt oli sellele kirjutatud, et “näitust ei toeta Leonhard Lapin”. Ent Lapin on Kultuurkapitali kunsti sihtkapitali nõukogu esimees ja just sealt sai Laimre toetust oma näituse korraldamiseks. Lapin pöördus nördinult Kunstnike Liidu poole, et viimase alluvuses tegutsev galerii kasutab tema nime pahatahtlikult, et midagi tuleks ette võtta jne. Eks see veidi mage värk ole, kuid ega Laimre näitus sellest paremaks läinud. Ükspuha.
HAUS-GALERII: LEPO LAPIN, KUNI 16. SEPTEMBRINI
Lapinil endal on kena näitus (kuni 16. septembrini) “Superstaarid” Haus-galeriis. Subrealistlikud kollaa?id, kus võib leida kõikvõimalikke viiteid kunstiajalukku, olgu siis tegemist Botticelli, Dali, Gallen-Kallela, Magritte´i, Rembranti või Tom of Finlandiga. Muidugi ei puudu ka meie Köler, rääkimata üle aja ulatuvast Jeesus Kristusest. Igal juhul ei puudu näitusel mängulisus ning Lapinil on tähelepanuväärne oskus oma kollaa?e kokku panna. Asja võiks nimetada ka manuaalse mõtlemise meisterlikkuseks, mis laseb vaatajal ta töid vaadates uidata oma assotsiatsioonide maailmas ilma, et seda mingid tehnilised konarused võiksid eksitada.
MÄLESTUSNÄITUSED
August tõi taas päevavalgele ka ühe veidi unarusse jäänud traditsioonilisema maalikunstniku. Nimelt Edgar Vossi (1936 – 2002), kelle mälestusnäitus “Maalid” oli üleval Draakoni galeriis. (Näituse koostas Mai Levi). Vossi töid iseloomustavad ehk kõige paremini lihtsus, kohatine naiivsus ning rõõmsameelne värvikasutus. Ometi võis sellest napist väljapanekust (eksponeeritud oli 25 tööd), pärinedes ajavahemikust 1961 – 1995, selgelt näha neid erisusi, mis iseloomustasid ta maalimisstiili ning värvikäsitlust 60 – 70ndatel ja hilisematel aastatel. Vossi maalides on selgelt äratuntavad on ka ajastule üldomased jooned, varjutamata siiski täielikult kunstniku isikupära. Armas.
Teine mälestusnäitus on üleval (11. septembrini) Tallinna Kunstihoone galeriis. See – “Self. Museum” – on Tiia Johansoni (1965 – 2002) töödest, täpsemalt on see valik tema digitaalsetest projektidest ning videotest. Need on kõik väga isklikud. Samas kuuluksid need tööd ka mingisse pöördumatult lõpetatud projekti, mida enamasti säilitatakse vaid muuseumis.
KAKS NÕUTUT TAGASIVAADET
On ilmselge tõsiasi, et enamuse meie galeriide näitusepoliitika on kummastavalt ebaühtlane. Need – kui nad tegutsevad kommerts galeriidena – ei tihka endale võtta mingeid riske: puhuti on tunne, et see, kes maksab, ka näituse saab. Siin on raske jääda ka lihtsalt üldsõnaliseks, sest eks näitused ole selle ilmekaks illustartsiooniks. Alles oli Galerii-G-s Monica del Norte magus näitus “Lugupilt”, pea terve augusti on seal üleval Külli Tammiku “Helesinine laguun” (on ikka nimetus!), mille kohta ei taha midagi ütelda. Olin neid vaadates enam kui nõutu, sest ei suutnud mõista, miks sellises heas kohas paiknev galerii nagu Galerii-G on, ei taha endale luua arvestatavat renomeed.
KUNSTIHOONE: BRITI KAASAEG, KUNI 18. SEPTEMBRINI
Lõpetuseks peaks nimetama Tallinna Kunstihoones avatud (kuni 18. septembrini) ja Briti Nõukogu vahendatud Briti kaasaegse kunsti näitust “Supernoova”. See on Caroline Douglase kuraatoriprojekt, mis käsitleb kunstisituatsiooni modernismi-järgsel perioodil. Siin on omamoodi nostalgiat ja tagasivaatamist. Huvitaval moel haakub see näitus samas kunstihoones natuke aega tagasi üleval olnud Anders Härmi kureeritud näitusega “Maalimine keelatud”. Tegelikult nad käsitlevad enam-vähem ühte ja sama teemat. Igaljuhul tasub seda väljapanekut põhjalikult uurida.
Ei erine sellesuvised näitused varasematest – ikka meistrid ja diletandid, aga eks nii