Me kasutame mobiiltelefone, arvutit ja internetti, ilma asjasse eriliselt süvenemata. Samas, miks peakski tavainimene, kes ei ole IT-professionaal või teoreetik, sellistele asjadele mõtlema?
Näitus “gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur” võtab luubi alla kaasaegses ühiskonnas toimunud muutused, mille on kaasa toonud aina süvenev ja suurenev võrgustumine, internetikultuur ja teised digitaalsed meediad. Gateways tähendab ühest küljest ligipääsu – infole, virtuaalsele ruumile, digitaalsetele võrgustikele. Teisest küljest nimetatakse arvutiteaduses gateway’ks andmekonverteerimise aparatuuri. Näituse tuumiku moodustavadki tööd, mis erineval viisil tõlgivad, tõlgendavad ja konverteerivad digitaalse, mittemateriaalse info füüsilisse vormi.
Projekt on üks Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011| tähtsündmusi ning valmib koostöös Goethe Instituudiga. Näituse kuraator on Sabine Himmelsbach Saksamaalt – üsnagi loomulik valik, kuna Saksamaa on olnud meediakunsti eesrindel algusest peale, seal asub näiteks üks Euroopa meediakunsti tippkeskusi ZKM Karlsruhes ning Berliinis ja Osnabrückis toimuvad regulaarselt suured meediakunsti festivalid.
Kunstnike valik on lai – Eestist, Saksamaalt, Soomest, Itaaliast, Lätist, Leedust, Horvaatiast, Inglismaalt ja mujalt. Peaaegu pooled projektid on spetsiaalsed tellimustööd näitusele.
Meile igapäevaselt antud mobiil…
Heaks näiteks meie sõltuvusest tehnoloogilistest vidinatest oli eesti kunstnikeduo You Must Relaxi (Eve Arpo ja Riin Rõõs) projekt “Päev ilma mobiilita” 2007|. aastal.
Kunstnikud kutsusid inimesi üles loobuma oma mobiilist 24 tunniks. Nad kogusid Vabaduse väljakul vabatahtlike möödujate käest mobiile, riputasid need puu otsa, kust omanikud need järgmisel päeval kätte said. Mobiile kogunes puu otsa küll, aga muidugi mitte nii palju, kui kunstnikud tahtsid. Inimesed lihtsalt ei olnud nõus väikest vidinat oma taskust ära andma. See oleks võrdunud umbes samaväärse ohverdusega, kui peaks ööpäevaks loobuma ühest oma käest.
gatewaysi näitusele on You Must Relax välja tulnud uue mobiiliprojektiga. Kumu fuajeesse on paigutatud 2,2-meetrine hiigelmobiil “Astrid”. “Astrid” on täpselt nagu kõige tavalisem mobiiltelefon, selle erinevusega, et ta on minetanud mobiili kõige olulisemad omadused: intiimsuse ja mobiilsuse ehk kaasaskantavuse. Suurt telefoni saab kasutada nii sisse- kui väljahelistamiseks, kuid seejuures peab arvestama, et kogu räägitav jutt on kuulda üle Kumu. Kui tavaliselt toimub mobiilikõne teatud intiimses virtuaalses ruumis, mis moodustub ainult kõnelejate vahele, siis “Astridi” puhul sulanduvad füüsiline ja virtuaalne ruum kokku.
Veetilgad infokandjatena
Suhteid füüsilise (just füüsilise, mitte reaalse, sest tänapäeval on virtuaalne või digitaalne maailm sama reaalne kui füüsiline maailm) ja virtuaalse maailma vahel ilmestavad veel mitmed installatsioonid gatewaysi näitusel. Julius Poppi “bit.fall” materialiseerib infovood – veetilkadeks. Kuue meetri pikkusele veeseinale ilmuvad reaalajas interneti uudisteportaalidest selekteeritud sõnad, mida arvuti otsib ettekirjutatud algoritmi alusel. Iga sõna on nähtaval ainult hetkeks, nii pea kui vesi alla langeb, kustub ka sõna ja asendub uuega.
Bitt on digitaalse informatsiooni väikseim ühik ja samamoodi nagu pangetäis vett koosneb miljonitest veepiiskadest, nii koosneb üks sõna internetis paljudest väikestest bittidest.
Meie ümber on pidevad infovood, mis muutuvad ja uuenevad sekunditega. Interneti uudisteportaalides on oluline hoida infot värskena ja toota seda aina juurde. Sest keegi ei tule tagasi veebilehele, kus midagi ei muutu ega uuene. Inimene aga suudab sellest tohutust informatsiooni kogusest hoomata vaid väga väikest osa. Andmevood on muutunud sama efemeerseks kui veekardinana alla sadavad veetilgad.
Tigu roomab, e-kiri seljas
Nii nagu info uudisteportaalides uueneb reaalajas, oleme harjunud ka paljude teiste asjadega, mis on n-ö ühe kliki kaugusel. Kirja saatmine, ükskõik kuhu maailma otsa, võtab tänapäeval aega vaid sekundi ja me ärritume, kui saame üksikutel kordadel tagasi vastuse, et kirja saatmine “viibib” (Delay Notification). Boredomresearch tuletab oma tööga “Real Snail Mail” (“tõeline tigupost”) meelde, et kunagi hämaratel aegadel võttiski kirja saatmine aega päevi või isegi nädalaid.
Terraariumis elavad teod on varustatud väikeste kiipidega, mis korjavad taimede keskele peidetud saatjatest e-kirjad üles ja toimetavad need oma suva järgi millalgi vastuvõtupunktini. E-kirju saab saata veeblilehelt www.realsnailmail.net, kust valitakse sobiliku teo profiil ja temaga oma kiri teele panna. Tigude liikumine toimub küll vägagi reaalajas, Kumu 5. korrusel, kuid e-kirjade edastamine sellisel kujul on kaugemal kui üks klikk.
Digitaalne õuduslugu
Timo Toots on materialiseerinud iga eestlase õudusunenäo – kuivõrd palju on riiklikesse e-andmebaasidesse kogutud isiklikku infot. “Memopol II” on masin, mis kogub ID-kaardi ja inimese nime alusel kokku kõikvõimalikku infot, mis on inimese kohta interneti sügavustes saadaval. ARK-i andmed, digiretseptid, õpinguandmed, elukoht, sotsiaalvõrgustiku staatused jms.
Tohutu suure graafilise seina peale väljajoonistuv infovõrgustik on hoiatavaks näiteks sellest, kuivõrd võimetud me oleme kontrollima ka kõige personaalsemat infot, mis on meie kohta interneti avarustesse lahti lastud. Meie digitaalne pool hakkab elama oma elu ja me ei oma selle üle enam kontrolli.
Inimkõrva pikendus
Inimese meeled on võimelised vastu võtma vaid väikest osa sellest, mida maailm meile pakub. Ent samas on inimene piisavalt nutikas, mõtlemaks välja abivahendeid, mis ta elu kergemaks teevad ja mis tungivad sügavamatesse kihistustesse, kui meie silmad või kõrvad suudavad. Teleskoop on silmapikenduseks, auto on jalapikenduseks, mikrofon on häälevõimendamiseks (siit võib jätkata juba pikemalt McLuhani ja Baudrillardi jälgedes).
Me saame tohutul hulgal infot läbi silmade, kuid me ei oska ja oleme ka füüsiliselt võimetud omandama väga suurt osa kuuldavast informatsioonist. Christina Kubisch on selle parandamiseks välja mõelnud ühe võimaluse, kuidas meid ümbritsevaid peidetud helisid kuuldavaks teha – spetsiaalselt ehitatud kõrvaklapid, mis teevad kuuldavaks elektromagnetilised lained.
Mobiilid, arvutid, telerid, valguskastid, maa-alused ja maapealsed elektriliinid, trammid, bussid, kaupluste turvaväravad on osa helimaailmast, mida inimkõrv ei ole suuteline kuulma. Kubischi kõrvaklapid avavad täiesti uue kihistuse meid vahetult ümbritsevast keskkonnast. Rotermannist, Kultuuripealinna infopunktist kõrvaklappe laenutades saab astuda otse tänavale, elektriliste helide maailma.
***
Mis on meediakunst?
NO NII: Enne kui edasi minna, tuleks korraks ajaloos tagasi vaadata, usub Ragne Nukk. Ja ütleb, et termin “meediakunst” on ehk pisut iganenud.
1995. aastal toimus Tallinnas festival Interstanding – esimene meediakunsti näitus Eestis koos asjakohase konverentsiga. Järgnes veel kolm näitust ja konverentsi kuni 2001. aastani ning viimane suurem meediakunsti sündmus Eestis oli rahvusvaheline suursündmus ISEA 2004|. aastal. Nüüd, seitse aastat hiljem, saab see näituste rida täiendust gateways’i näol.
Mõiste ise – “meediakunst” – on mõnevõrra iganenud. Meediakunst ei tegele ajakirjanduse, televisiooni või reklaamiga, nagu esmapilgul arvama kiputakse. See tegeleb meie igapäevaelu osaga, mis on seotud tehnika, digitaalsuse, arvutite, interneti ja muu sellisega. See jällegi ei tähenda, et kõik meediakunsti projektid on tehnoloogia viimane sõna; et nende tööde mõistmiseks peab tundma omajagu IT-terminoloogiat või et need koosnevad ainult tehnilistest vidinatest. Ka näitusel on mitmeid töid, mis on n-ö low-tech või üldse mitte tehnikapõhised, näiteks Eva ja Franco Mattese “Portreed”, digitrükid lõuendil, mis kujutavad Second Life’i avataride portreesid.
Meediakunst ei viita mingile konkreetsele väljendusvahendile, vaid kunsti uurimisobjektile. Siinjuures on selleks meid igapäevaselt ümbritsev keskkond ja ühiskond, milles digitaalsete tehnoloogiate olulisus üha kasvab ja süveneb.
Meediakunst uurib ja mõtestab neid erinevaid vahekordi, mis meil digitaalse maailmaga on ja ei tasu arvata, et on kedagi, keda see ei puudutaks. See puudutab kõiki – digitaalne maailm ei ole enam midagi uut ega võõrastamisväärset ja see ei ole enam mingi eriskummaline sfäär, mis eksisteerib kusagil hämaras ja kättesaamatus virtuaalses paigas. Digitaalne maailm on meie igapäevase elu orgaaniline osa nagu füüsiline maailmgi ja neid lahutada on tänapäeval üpris võimatu, kui mitte isegi vägivaldne. Me oleme oma sülearvuti ja mobiiliga kokku kasvanud, rohkem kui me ise uskuda tahaksime. Tavapäraselt me lihtsalt ei mõtle sellele.