Mis on meie kunstielus viimastel kuudel silma torganud? Õigupoolest suurt ei midagi. Õnneks saame ütelda, et näitusi on olnud sama palju kui tavaliselt, nende seas vähemalt paar väga head – Kaarel Eelma “Soe tuba” veebruarikuises Draakonis ja Leonhard Lapini praegugi veel avatud “Sisemaastikud” Kunstihoone galeriis.
Kunsti ümberhindamine
Tegelikult väärib märkimist ka see, et Artdepoo Jahu tänaval pani oma uksed kinni. Võib arvata küll, et mis uudis see kapitalismi ajal ikka on, kui mõni galerii oma ustele taba ette paneb – küllap keegi jälle mõne uue näitustepaiga avab. Siiski on sellel praegustes oludes natuke suurem tähendus, mis räägib selgelt sellest, et kohalik õbluke kunstiturg on end veelgi rohkem kokku tõmbamas. Kui turg end koomale tõmbab, siis tähendab see ka seda, et kunsti hinnad langevad. Tõestust ei ole tarvis kuigi kaugelt otsida, tarvitseb vaid mõtelda Sammelselja kunstikogu realiseerimisele (vt Tarmo Vahter “Sammelselja maalikogu odav väljamüük” – Eesti Ekspress, 17. märts 2011|).
Mingis mõttes on see ka valus tõehetk paljudele kunstnikele, kes oma tööde väärtust kes-teab-kust-võetud mõõdupuude alusel väga kõrgelt hindasid. Ja ehkki see ei puuduta ainult meie kaasaegsete, end traditsiooniliselt väljendavate kunstnike loomingut – ümberhindamisel on kindlasti ka 1920.-30. aastate “armastatud ja ihaldatud” pallaslaste tööde maksumus – , muudab praegune situatsioon veelgi ebakindlamaks nende olukorra, kelle eneseväljendus on piirdunud enam-vähem kaasaegse kunsti põhivoolu temaatika järgimise ning sellega kaasneva vormikeele kasutamisega.
Nende töödel ei olnud niigi palju rohkem turgu kui mõned institutsionaalsed ostud ning projektipõhine rahastus kultuurkapitalilt. Aga nüüd võib seda veelgi vähemaks jääda. Selle taustal kõlab mõne nooremapoolse kunstniku ehmatav tõdemus, et kultuurist on saanud tänaseks kaup, kuidagi eriti naiivse ja elukaugena. Juba kakskümmend aastat on see siin kaubaks olnud.
Virisev Kartau
Mulle meeldis eurole üleminek. Mitte selle pärast, et see tõi kaasa palju rahateemalisi näitusi, millest, vabandan, enamik olid tapvalt igavad ja konformistlikud, või et euro oleks kuidagi parem kui kroon. Seal ei ole vahet. Meeldis ennekõike sellepärast, et need napid kroonijärgsed kuud on toonud selgelt nähtavale (vasakpoolitsevate) kunstitöötajate tegelikud huvid.
Me võime küll teha kõikvõimalikke sotsiaalkriitilisi näitusi, rääkida meeste ja naiste ebavõrdsest kohtlemisest või töötutest jne, kuid kõikide nende ettevõtmiste tagant on hakanud läbi kumama ennekõike huvitatus isiklikust heaolust ja materiaalsest kindlustatusest. Teisisõnu – riik ei hoolitse “kodustatud kunstnike”, kui parafraseerida Mari Kartaud, eest piisavalt hästi. Veelgi enam, tsiteerin teda edasi: “Kunsti positsioon ühiskonnas on senise kultuuripoliitikaga tambitud nii madalale, et kõrgprofessionaalsed ja suurte kogemustega kunstitöötajad, kes peaksid olema ühiskonnas arvamusliidrid ja kellel on kõik eeldused selleks, et nende sõna maksaks nii poliitikute kui avalikkuse seas, eelistavad vaikselt kannatada” (EE, 10. veebruar 2011|).
Tahaksin küll teada, mil moel riigi kultuuripoliitika on kunsti positsiooni inimeste silmis mutta tampinud? Kas kultuuripoliitika on keelanud või takistanud kellelgi head või väga head kunsti tegemast? Või kuidas on riik kunsti kodustanud? Kahtlen kõiges selles sügavalt. Julgen arvata, et kunsti positsioon ühiskonnas sõltub ennekõike ikkagi kunstnikest (või siis kunstitöötajatest) endist ja nende loomingust. Arvata seda, et kui riik raha annab, siis saabub mingi eriline õitsenguperiood meie kunstis … Tõesti, vabandage!
Klassivõitlus – kellega?
Nii ei olegi täna olulised diskussioonid kunstist – see ei ole enam ka eriti defineeritav mõiste -, vaid küsimus on taandunud aruteludele kunstitöötajate võimalikest sotsiaalsetest garantiidest ning nende tegevuse rahastamist. Ja muidugi vastavasisulistele aktsioonidele. Paljud mäletavad Signe-Fideelia Rootsi viibimist Vabaduse väljakul klaaskuplis “Objekt 2011|”, mille võiks kokku võtta sõnadega, et kunstnik vajab palka, kunstnik ei ole tasuta tööjõud.
Aprilli esimese dekaadi lõpuni istub Tallinna Linnagaleriis Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitusel “kerjav kunstnik” – ikka selleks, et näidata, kui kehvasti käib tänapäeva kunstniku käsi. Ent kõige värvikama pildi saab sellest problemaatikast Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi koduleheküljele üles riputatud teooriaklubi aruteludest. Millised on kunstniku töötingimused? Mil määral põhineb kaasaegse kunsti valdkond tasustamata tööjõu ekspluateerimisel? Kuidas ühildada ametiühingute mudelit imaginaarse tööga? Kuidas saaksid kunstitöötajad streikida? Kuidas näevad poliitilised erakonnad riigi rolli kunsti rahastamisel? Milline on näituseinstitutsioonide, ministeeriumi ja kultuurkapitali suhe kunstitöötajate paremate töötingimuste eest võitlemise protsessis?
Kasutatava sõnavara põhjal otsustades käiks justkui klassivõitlus, aga kellega? Tegelikult ei ole muidugi mingit muud võitlust kui see, et tahetakse korporatiivset materiaalset kindlustatust, nagu see mõnel pool on saavutatud. Aga see ei ole kuigi lihtne, sest kunstitöötajad on teadagi väga heterogeenne kogukond, kus suurel osal on individuaalsed huvid olulisemad kui kollektiivsed. Teisiti öeldes, ei olda veel piisavalt professionaalselt korrumpeerunud, et seista ühisrindena korporatiivsete huvide eest. (Siinkohal oleks naljaga pooleks sobilik tsiteerida Peterbri kunstniku Petr Belõi hiljutist intervjuud ajalehele “Sol”, milles ta jagab kunstnikud kahte suuremasse gruppi: ühed on “kunstnikud-kulakud”, kes saavad ise endaga hakkama, sõltumata sellest, milline on riigikord, ning teised “kunstnikud-spermatosoidid”, kes paistavad silma erilise aktiivsuse ning sehkendamisoskuse poolest.)
Ma olen kaugel sellest, et arvata, et kunstnik ei peaks oma töö eest tasu saama. Loomulikult peab. Mida rohkem, seda parem. Ka loomingulised stipendiumid on head jne. Aga kunstnik ei saa olla elukutsest tulenevalt kuidagi privilegeeritum kui mõne teise elukutse esindaja. Mul on palju sõpru-tuttavaid kunstnike seas, kuid ma ei ole kuulnud kedagi neist väitmas, et ta peaks saama mingit tasu või riigipoolseid garantiisid lihtsalt selle eest, et ta on kunstnik. See võiks olla isegi solvav.