1. KITSE JOODIKUST POEG
Minu elutunnetust aitas kujundada gloobus? Selle tõi mulle Sepa. Olin parajasti kooli minemas – käisin õhtuses vahetuses Vanemuise väikese maja vastas asuvas algkoolis -, kui Sepa küsis, kas ta tohib meie ukse tagant piimapudelid poodi ära viia ja raha endale jätta, et ta toob siis midagi asemele. Olin korraga liiga arg, et midagi öelda – Sepa oli täismees ja mängis saksofoni -, aga noogutasin vastuseks ja jooksin trepist alla. Kui õhtul koju tagasi tulin, oli ukse taga gloobus.
Gloobus viidi järgmisel päeval alla tagasi, see pidi maalimise juures tähtis asi olema, aga mina ei hoolinudki enam gloobusest, sest olin kõige selle sekeldamise käigus Sepaga päris heaks sõbraks saanud. Sepa tegi mulle tühjast munakoorest, ?ampanjapudeli traadist, küünlast ja seebikarbist aurulaeva ja mängis saksofoni. Seal all, nende juures mängiti kogu aeg mõnda pilli: Sebastjan mängis saksofoni, Margus viiulit või flööti, onu Elmar viiulit ja tädi Linda klaverit. Klaveri all oli minul pesa olnud, kui veel väike olin ja mind vahel paariks tunniks Kitsede kätte hoida anti. Olin siis onu Elmari eest tema kaerakäkke söönud ja ta oli mulle selle eest Koopaoravat laulnud. Hiljem pidin mina laulma. Alati kui tädi Linda ja onu Elmar vastu juhtusid tulema, pidin
Koopaoravat laulma.
Aga hiljem, tolle gloobuse ajal, õieti pärast toda gloobuse lugu käisin igal hommikul Sebastjani pool. Sepa oli hommikuti natuke haige ja pidi õlut jooma. Ta mängis öösiti saksofoni, kas suure teatriehituse kõrval Suveaias või restoranis oma isa tehtud seina all. Seda seina olin mina ka tegemas käinud – koos oma isaga -, sellel oli hulk kandilisi õunu ja nägusid. Restorani ma muidugi enam ei pääsenud, aga Suveaia plangu all oli parajasti nii palju ruumi, et muru peal pikali olles võis ühe silmaga vaadata, mida teisel pool tehti. Ega seal enne keskööd veel suurt midagi tehtudki: Sepa mängis saksofoni, mõni teine mõnd muud pilli, mõned tantsijad tantsisid värviliste tulede all. Aga hiljem, siis kui mina juba ammu kodus olin ja võib-olla juba magasin, siis läks mürgel lahti, seda oli siis ka meie aknasse kuulda – ikka Sepa saksofon ees ja teised pillid järel.
Ühel päeval oli Sepal pruut. Pruut oli väga ilus. Siis läks pruut ära ja Sepa jõi ennast surnuks? see võttis muidugi mõned aastad aega.
SEBASTIAN, VABBE JA KANDINSKY
Selline on minu mälestus Sebastjan Kitsest läbi üheksa-aastase poisi silmade. Elmar Kits tegi siis parajasti oma suurt 105 abstraktsest maalist koosnevat näitust, seda, mis eesti maalis ehk üldse kõige suurema pöörangu kaasa tõi. Nüüd on õigupoolest ükskõik, mida tegi tookord Kitse joodikust poeg, aga saan sellelt loolt libiseda Sebastiani-teemale.
Nagu ütlesin, ei anna mu lugu kunsti mõistmiseks midagi juurde. Sebastiani portree 19.. aastast on lihtsalt pilt armsast poisikesest, Kitse tolleaegse napi värvi ja suure sisseelamisega maalitud, meenutab Rembranti, kellelt Kits laenas nime oma tütrele Saskiale, kuna Sebastjani nimi on ilmselt väike kummardus Ado Vabbele.
Vabbe ütleb ühes oma 1914.aastal Itaaliast Aleksander Tassale saadetud kirjas (Helmi Üprus, Päikesemängud lk 57), et tema lemmikteema renessansi maalikunstis on püha Sebastian. Räägib seejuures mitmest konkreetsest maalist. Hiljem tuletab Vabbe loomingus üks ja teine ülestõstetud kätega figuur neid renessansi-Sebastiane meelde (Üprus samas). Muidugi pidid Kitsel, Vabbe ühel lootustandvamal õpilasel professoriga vahel ka Sebastianid jutuks tulema. Ning lõppeks oli ju märtrisurm sõjajärgses Eestis teemana vägagi ajakohane.
New Yorgi Guggenheimi Kandinsky-galeriis Broadway alguses olid 1994. aastal väljas varase Kandinsky guassid ja akvarellid, mis kujutasid keskaegseid stseene, sekka ka mõni pühakufiguur.(Nende loomise ajal, 1910.aasta paiku oli keskaeg parajasti Münchenis moes, ilmusid näiteks ka suured illustreeritud väljaanded Walther von der Vogelweidest ja Mörickesest, mainitud akvarellid olidki ilmselt nende mõjul sündinud.) Ka Vabbe loomingus leidub peale mõne Sebastiani ka mõni viide keskajale (meenub kohe üks gua?? murul jalutavast raudrüüs rüütlist ühes Tartu erakogus). Minu mõte viib siit Kitse juurde edasi? Kui Vabbel oli palju Kandinsky otseseid mõjutusi, kui ta ise on öelnud, et vabanes aegunud hoiakutest tänu tutvusele Kandinskyga, ning kui tema esimese esinemise puhul kodumaal teda Kandinsky õpilaseks tituleeriti, kas oleks siis liig näha mõnd väikest kaudset Kandinsky mõjutust ka Kitsel? Ütleme nii: mõnda mõjutust, mida ta ise Vabbe omaks oleks nimetanud?
MUUSIKA LÄBI ABSTRAKTSE MAALI AJALOO
Sakala tänava näitusel on praegu väljas üks väikeses formaadis abstraktne õlipilt aastast 1960. Õrn nüansirikas hall, hõre faktuur, lõuend kohati üsna alasti? värvilt Kandinskyst kaugel, ent minule meenutaks see justkui vana tuhmunud kataloogifotot ühest Kandinsky 1911. aasta abstraktsest akvarellist. Veel enam, selles on ilmselt Kandinsky vaimsust (Vaimsusest kunstis on Kandinsky võtmeteose pealkiri) ja musikaalsust. See väike pilt on Kitse tolle aja loomingus erandiks, tema abstraktne periood algas tegelikult viis-kuus aastat hiljem ja “vaimsuselt” oli see teistsugune, tähendab, vaimsust oli tegelikult vähem, abstraktsioonid olid nii-öelda käegakatsutavamad, kindlama, maist reaalsust meenutava ülesehitusega.
1966. aastal tegi Elmar Kits Tartu Kunstnike Majas suure näituse. 105 tööst enamik oli maalitud paari kuu jooksul, kogu näitus oli abstraktne, ühtlane tervik täitis peale seinte justkui ka ruumi enese. Need, kes näitust mäletavad, räägivad veel nüüdki muusikatundest, mis õhus hõljunud. Mõni kuu hiljem oli sama näitus ka Tallinna Kunstihoones üleval (samades ruumides, kus on praegu Urmo Rausi näitus), kujutage ette: terve saalitäis? mis saali? kolme saali täis ühes meeleolus, nii-öelda ühes helistikus abstraktset kunsti! Midagi sellist nähti Eestis esmakordselt.
Urmo Rausil pole Kitsega ilmselt suurt pistmist (on ehk Max Tobey budistliku alltekstiga suurte lõuenditega New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis, Rothko ja Calderi vahel). Mina ehitan oma peas ühendava silla ikkagi. Meenutan juba mainitud Kitse tundlikku musikaalset kompositsiooni aastast 1960, püüan ette kujutada tema ühtlases, vaoshoitud koloriidis abstrakti-näituse ruumimõju ning, last, not least, mõtlen, mida kirjutas Kandinsky vaimsusest – ja musikaalsusest – kunstis. Ruum Rausi maalide vahel kõlab! Seda ei juhtu eesti kunstis just igal kümnendil.
